Abordiholokausti lubamatusest rääkiv lühifilm pälvib Venemaal laialdast tähelepanu

See, mida Hitler meie maa ja rahvaga tegi, on tühiasi võrreldes sellega, mida oleme bolševike õhutusel ise endaga teinud, räägib Moskva patriarhaadi perekonna, emaduse ja lapsepõlve kaitse komisjoni esindaja ülempreester Dmitri Smirnov kommentaariks Venemaal laialdast tähelepanu pälvinud aborditeemalisele filmile.

Venemaal on viimasel ajal pälvinud suurt tähelepanu lühifilm “Ela” (“Живи”). Film räägib naistehaiglate argipäeva reaalsusest, mille süngeks osaks on sündide vastuvõtmise kõrval ka sündimata laste rutiinne tapmine abordi teel. Nüüd on võimalik filmi vaadata interneti vahendusel ka ingliskeelsete subtiitritega.

Filmi režissöör Jelena Piskareva on selgitanud filmi saamislugu nii:

“Kord lamasin ise lapseootel olles ühe tavalise Vene naistehaigla voodil ja koos minuga oli palatis teisigi naisi. Osad neist selleks, et võidelda oma laste elu eest. Teised olid aga tulnud tegema aborti ehk võitlesid sõna otseses mõttes oma laste elu vastu. Absurdsel kombel teostasid nii ühtedele kui ka teistele naistele operatsioone ühed ja samad arstid, kord aidates päästa laste elu, kord võttes lastelt elu. See oli nagu konveier. Siis läksin ma koju ja kuigi minu rasedus lõppes hästi, ei andnud kogu see olukord mulle rahu, mistõttu hakkasin teemasse süvenema. Seda tehes sattusin kümnetele ja kümnetele internetilehtedele, mis kätkesid miljoneid kirju aborti teinud naistelt. Samuti avastasin YouTube’ist suure hulga videoid. Kõigest sellest vaatas mulle vastu nii kolossaalne valu, et ma mõistsin: ma ei saa rahu enne, kui see film on tehtud. Seejärel jõudis mulle kohale probleemi mastaap: ametlikult tehakse Venemaal igal aastal ligikaudu miljon aborti, mitteametlikult (sh erakliinikutes) aga kokku ligi kuus miljonit.”

Ligi 17-minutilise filmi süžee on iseenesest lihtne. Kaheksa naist ootavad ühispalatis võimalust aborti teha. Naiste vanus on üpris erinev, ent enda arvates on neil kõigil abordiks väga kaalukad põhjused. Ühel neist juba on kaks last ja ka kodulaen, teist on ootamas karjäär, kolmas valmistub kooli lõpetamiseks ning neljandal ei ole Moskvas elukohta. Üksteise järel kutsutakse naised palatist välja aborti tegema ning mõne aja pärast tuuakse nad tagasi ja asetatakse palativoodile lamama. Toimuvat jälgides selgineb naistel arusaam, mida nad on püüdnud endas alla suruda: nimelt see, et nende silme all toimuv ja peagi ka neid endid ees ootav ei ole normaalne – vastupidi, see on kohutav ja ebaloomulik veristamine, mida pole võimalik enam tagasi pöörata.

Ma siiralt loodan, et inimesed mitte ainult meie kodumaal, vaid kõikjal kristlikus Euroopas hakkaksid lõpuks mõtlema väga lihtsalt tõsiasjale – sellele, et oma laste tapmine on sügavalt vale.

Moskva patriarhaadi perekonna, emaduse ja lapsepõlve kaitse komisjoni esindaja ülempreester Dmitri Smirnov juhtis 2016. aastal toimunud filmi esilinastusel kõneledes taas teravas toonis tähelepanu valitsuse poolt abortide rahastamise lubamatusele ning kutsus kõiki Vene naisi üles loobuma oma laste tapmisest.

“Tahan paluda kõigilt internetti kasutavatelt inimestelt, et levitaksite seda filmi nii laialdaselt kui võimalik. Ma siiralt loodan, et inimesed mitte ainult meie kodumaal, vaid kõikjal kristlikus Euroopas hakkaksid lõpuks mõtlema väga lihtsalt tõsiasjale – sellele, et oma laste tapmine on sügavalt vale. Ja keegi ei peaks lootma mingi õnne leidmisele, kui tema käed on küünarnukkideni verre kastetud ning kui ta kõnnib oma enda lapse veres. Loota pärast omaenda lapse tapmist mingisugusele õitsvale abielule või mingisugusele õnnelikule elule – see on lihtsalt mõistusevastane. Ükski inimene ei saa leida elus õnne, kui ta on oma laste mõrvaja. Vastupidi, rahvas, kes tapab oma lapsi, oleks õiglane maa pealt ära pühkida ning Jumala viha eest saab meid päästa vaid Jumala enda arm. Ent kui me ei ärka, siis langeb Jumala viha meie peale,” rääkis üheks Venemaa kõige populaarsemaks vaimulikuks peetav Smirnov.

Isa Dmitri sõnul peaks laste tapmise tavalisust esile toov film “Ela” panema venelasi mõtlema elu austamise käsu olulisusele. “Aastatuhandete eest anti käsk “Ära mõrva!” täiesti metsikutele inimestele, nomaadidele. Meie rahvas, kes on elanud üle väga metsikud sõjad ning olnud mongolite pika ja jõhkra ikke all, peaks sellest käsust eriliselt lugu pidama. Ent paraku on meie väga õnnistatud ja andekast rahvast saanud tapjad ja kannibalid,” ütles ülempreester.

“See film tõmbab sellele nuhtlusele tähelepanu, mistõttu on vaja filmi näidata lastele. On vaja minna teie laste ja lastelaste koolidesse ning rääkida koolijuhtidega, et nad näitaksid seda filmi õpilastele. Tõesti, seda väga hästi tehtud filmi tuleb levitada nii laialdaselt kui vähegi võimalik. Seda tuleks näidata vähemalt korra aastas kõikide klasside õpilastele ning ükski vähegi terve psüühikaga inimene ei saa väita, nagu oleks see kahjulik,” toonitas isa Dmitri, kelle sõnul toetas tema juhitav patriarhaadi komisjon linateose valmimist alates selle planeerimisest.

Ühtlasi meenutas ülempreester, et sada aastat tagasi oli Venemaal perekondades keskmiselt kaheksa last ning et ei olnud ebatavaline omada rohkem kui kümmet last. “Mendelejev oli oma vanemate üheksteistkümnes laps. Alates nõukogude ajast ei ole aga enam mõtet mingite niisuguste Mendelejevite sündimisele loota,” mõtiskles ta.

See, mida Hitler meie maa ja rahvaga tegi, on tühiasi võrreldes sellega, mida oleme bolševike õhutusel ise endaga teinud.

“On olemas selline iidne mõiste nagu patukahetsus. Kreeka keeles tähendab see “mõtete muutust” ning peamine mõte, mida meil tuleb muuta, on see, et laste tapmine oleks otsekui lubatav. Ehk peaksime esmalt püüdma seda mõtet muuta Vene rahva seas, kuna ennekõike meie vastutame sel maal toimuva eest, mille Jumal on meie esivanematele usaldanud, lootuses et meie rahvas kasvab. Paraku pole viimase saja aasta jooksul seda juhtunud, olgugi et tsaar Nikolai II valitsemise ajal kasvas meie rahva arvukus 50 miljoni võrra. Me ei suuda neid numbreid isegi mõista – justnagu ei suuda me mõista, kuidas on võimalik tappa 50 miljonit inimest,” ütles preester ja lisas, et pärast tsaari mõrvamist on rahva mõtlemises midagi väga tõsiselt paigast nihkunud.

“Alates ajast, kui Lenin andis esmakordselt ukaasi abordi seadustamiseks, on märkimisväärne osa meie rahvast mõrvatud. See, mida Hitler meie maa ja rahvaga tegi, on tühiasi võrreldes sellega, mida oleme bolševike õhutusel ise endaga teinud. Ja nüüdseks on sellest enesehävitusest saanud üldine trend kogu Euroopas – kui mitte arvestada kahte erandlikku riiki, kus abort on keelatud [Poola ja Iirimaa – toim]. Praegusel ajal räägitakse maailmas palju inimõigustest, samuti laste õigustest. Ent samas ei austata laste kõige elementaarsemat õigust – õigust elada. Need lapsed ei saa enese kaitseks teha piuksugi, mistõttu tapetakse neid meie maal miljoneid. Igal aastal tehakse meie riiklikes haiglates ligi miljon aborti ja mis eriti absurdne: enamik neist pannakse toime emaduskeskustes. Sellele lisandub veel ligikaudu neli miljonit aborti pereplaneerimise loosungi all tegutsevates erakliinikutes,” selgitas ta.

“Kõige selle tagajärjel on venelastest saanud vananenud rahvas. Venelaste keskmine vanus on nelikümmend, ent elujõulise rahva puhul peaks see olema kümme. Iga normaalne rahvas peaks olema laste rahvas ning täiskasvanute peamine töö peaks seisnema laste kasvatamises, õpetamises ja harimises. Loomulikult peaks tervel ja elujõulisel rahval olema ka kristlik ellusuhtumine, aga suitsidaalse katastroofi poole liikuvas demograafilises olukorras ei saa me kristlusest rääkidagi,” võttis Moskva Patriarhaadi perekonnaasjadega tegeleva komisjoni juht oma mõtted kokku.

Allikas: Pravoslavie.ru.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!