Advendieelseid mõtteid Piiblist ja selle tõest

Avatud piibel küünla ja krutsifiksiga. Foto: Bigstockphoto.com

Vaimulik, teoloog ja kolumnist Roland Tõnisson arutleb seekord Piibli lugemise ja mõistmise üle.

Kui mina õndsa Brežnevi õitsvalt uinuva sotsialismuse epohhil koolis käisin, siis räägiti ajalooõpetuse tunnis meile õpetaja isiklikul initsiatiivil ka Jeesuse isikust. See oli suur julgustükk, kuigi tema arvates oli Jeesuse näol tegemist fiktiivse olendiga, kelle on välja mõelnud reaalse elu ja selle raskustega toimetulematud inimesed otsimaks lohutust muinasjuttudest. Piibliraamatu leidis ta olevat siiski huvitava ajaloolise teose, millest on kasulik õppida muistsete inimeste eluviisidest ning ühiskondlikest suhetest. Sedagi oli ühe nõukogudeaegse pedagoogi poolt palju öeldud.

Olen temaga mõneti päri ja samas on mul temast siiani kahju – kui inimest ei ole puudutanud Jumala Vaim, ei olegi temalt enamat oodata. Pühakiri avab end tõeliselt neile, kes sellesse usuga suhtuvad. Samamoodi on ka vaimuliku muusikaga – Bachi, Händeli, Tobiasega. Isegi kuulsa diskobändi Boney M-i lugu “By the rivers of Babylon” avaneb meile hoopis uuest küljest, kui võtame arvesse, et selles on kasutatud 137. psalmi nelja esimest salmi: “Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile. Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled. Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: “Laulge meile Siioni laule!” Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?”

Antiikaja ajaloolased Jeesuse isiku ajaloolisuses ei kahelnud. Josephus kirjutab Temast kui mässuõhutajast. Tacitus ja Plinius Noorem kirjeldavad Jeesuse elu ja ristisurma. Matteuse evangeeliumi 26. peatüki lõpus on kirjeldatud Jeesuse ülekuulamist ülempreester Kaifase poolt. Selle Kaifase säilmed avastati Jeruusalemma lõunaosas 1990. aasta novembris ning üldiselt ei kahelda, et kivikirstust leitu puhul on tegemist Jeesuse peamise oponendi kontidega. Seega on ka luudel-kontidel ja muudel säilmetel anda meile oma tunnistus möödunud aegadest ja sellest, et eilseta ei oleks tänast. Ka sellest, et pühade inimeste sõnad, teod ja nende ihulikust olemisest järgijäänu võivad tõsta meie hingi, meie elu siit maisest siplemisest uutesse kõrgustesse.

Läbi aegade on, kahjuks, kristlike säilmetega tehtud ka nurjatut äri – Kristuse ristipuu tükkegi olevat üle maailma mitmemeetrise risti jagu. Ja küllap on ka vanal naljal Peetruse kahest kolbast – üks sellest ajast kui ta oli laps, ja teine täiskasvanu ajast – nukker tõepõhi all. Inimestele oli toona omane alateadlik tõmme kõikvõimalike amulettide järgi täpselt samamoodi nagu meie põlvkonnale. Usk tugeva energiaga säilmetesse või pühakutega kokkupuutumisse ei ole väljamõeldis. Meenutagem kas või tulutult arste külastanud naist, kes paranes, puudutades Jeesuse kuuesiilu. Peetrus ja teised apostlid said Jeesuselt tervendava väe ning äratasid surnuidki elule tagasi. Hiljem pakkusid šarlatanid hulganisti “reliikviataolisi tooteid”. On hea, et see aeg on möödas. Kahju, et inimeste ekslikkus on Kirikule nii palju jõudnud kahju teha ning matnud tõelise usu sellise prügi alla, mida annab veel kaua minema kraapida.

Pühakiri on meie ajani kandnud loo loomisest ning õpetuse pääsemisest. See on tõesti lugu Elust enesest ja ilma usuta, see tähendab – usalduseta – ei ole võimalik seda raamatut lugeda. 20. sajandi kuulus teoloog Karl Barth oli oma loengureisil USA-sse saanud ühelt inimeselt ühe küllaltki kiusliku küsimuse – kuidas võtaks ta kogu oma elutöö kokku ühe lausega. Karl Barth, ülikaalukate teadustööde autor, vastas lihtsalt, lastelaulu sõnadega: “Jesus loves me, this I know, for the Bible tells me so.” Ehk siis: “Ma tean, et Jeesus mind armastab, sest Piibel sellest mul jutustab.”

Pühakirja on tallendunud inimkonna mälu. Suurest veeuputusest, näiteks, räägivad üksteisest sõltumatult rahvamuistendid Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Egiptuse nuhtlusigi, Jumala viha, millega Mooses ähvardas vaaraod, kes keeldus heebrealasi oma tööorjusest priiks laskma, on peetud lihtsalt väljamõeldisteks. Huvitaval moel on aga Saksa teadlased hiljuti jõudnud järeldusele, et need “Egiptuse nuhtlused” on pigem üksteisest sõltuvate juhtumite ahelreaktsioon. Sarnaseid loodusnähtusi on täheldatud ka hiljem.

Teises Moosese raamatus kirjeldatud sündmused leidsid aset Egiptuse muistses pealinnas umbes 3200 aastat tagasi, mil maad valitses vaarao Ramses II. Just sel ajal jäeti linn ootamatult maha. Sealsetes koobastes säilinud stalaktiitide radioaktiivsuse  vahelduvat taset uurides avastati, et Ramses II ajal oli kliima niiske ja soe, ent muutus siis äkki kuivaks ja kuumaks.

Vana Testament räägib kümnest katsumusest. Esimese ajal muutub vesi vereks. Doktor Stephan Pflugmacher Leibnizi veemajandus- ja kalandusuuringute instituudist peab põhjuseks seda, et kuivanud Niilus muutus sobivaks kasvualaks punaste vetikate “kolooniatele”. Vetikane vesi oli mürgine ning rikkus konnade hormonaalse tasakaalu ning põhjustas nende populatsiooni plahvatusliku kasvu. Konnad põgenesid kuivale maale ning surid. Kuna putukatest toituvaid konni enam polnud, järgnes uus kannatus. Putukad levitasid haigusi, mis põhjustas uurijate arvates viienda ja kuuenda õnnetuse – kariloomade haigestumise ja surma ning paised inimestel. Leibnizis töötav professor Werner Kloas on arvamusel, et põhjuseks oli mõni malaariale sarnanev haigus.

Samale ajale langes ka mõnesaja kilomeetri kaugusel asuva Santorini saare vulkaanipurse, mida peetakse üheks võimsaimaks läbi terve inimkonna ajaloo. Saksa kliimauurija Nadine vom Blohmi sõnul pimendas selle poolt õhku paisatud tuhk Egiptuse taeva ning põhjustas rahetorme. Piiblis mainitud tirtsuparved võisid olla selle vulkaanipurske tulemus, kuna niiskunud õhk oli nende paljunemisele soodus.

Keeruline on selgitada esmasündinute hukkumist, kuna ei ole muid tõendeid, mis seda sündmusekirjeldust toetaks. Uurijad on arvamusel, et sellise hirmsa massisurma on võinud esile kutsuda viljasalved mürgitanud seen. Kuna vanematele lastele pakuti toitu enne teisi, võis see olla ka nende võimaliku hukkasaamise põhjuseks.

Ma ei kuulu nende hulka, kelle arvates loodi maailm kuue ööpäeva jooksul. Ma leian, et ka evolutsioonil on meie planeeti asustavate liikide eksistentsis, ja seega Jumala loomistöös, oma koht. Pühakirja loomislugudes on huvitavat sümboolikat palju ning need lugejad, kes on leeritundides hoolikalt kuulanud, on saanud kindlasti palju head teavet selle kohta. Looduses toimuv on looduse ehk loodu – seega tegelikult Looja – tahe. Pühakirja tekste peame lugema tänapäeval koos heade selgitustega ja nii avanevad need meile hoopis huvitavamalt kui ise nende kallal pusides, sest me ei suuda maailma enam nii tajuda nagu näiteks iisraellased kolm aastatuhandet tagasi. Artikli alguses mainitud pedagoogi sõnu laenates võiks tõesti rääkida Piiblist kui populaarteaduslikust teosest, ent siia peab lisama ülimalt olulise klausli: lugemine ilma usuta on lootusetu ettevõtmine.

Tänapäevane teadus-kirjandusmaailm ei ole, erinevalt neist aegadest, mil näiteks psalmide poeesia Pühakirja materjaliks sai, püüe muuta maailma inimeste jaoks selgemaks, ning tõsta inimesi ja nende hingi üles. Tänapäevases maailmas on kahjuks oluline koht küünilisel-sarkastilisel kritikaanlusel, mis erineb oluliselt näiteks allikakriitikast (mõne väite kontrollimine teiste tõendajate-tõestuste toel). See ei “ehita inimhinge üles”. See jätab inimese hingest alles varemed, kuigi kest võib näida üsnagi kõbus.

Teine tuntud 20. sajandi teoloog Paul Tillich oli kord kutsutud samuti Ameerika Ühendriikidesse, kus ta esines ühe ülikooli aastapäevaaktusel ettekandega. Oma 2,5 tundi väldanud kõnes tõestas ta, et Jeesuse ülestõusmine on n-ö valeinformatsioon. Ta tsiteeris raamatuid ja teadlasi üksteise järel ning väitis, et kuna ülestõusmissündmusel ei ole faktilist tõestusmaterjali, on Kiriku kogu usk ülestõusmisele alusetu ja, nagu ta end väljendas, lihtsalt emotsionaalne surramurra. Seda põhjusel, et kogu usk põhineb vaid apostlite ja teiste kaasaegsete suulisel tunnistusel. Seega ei ole faktiliselt tõestatav. Pärast sellist suurepärast esitlust andis ta võimaluse küsimusteks.

Umbes poole minuti pärast tõusis auditooriumi tagaosas üks jutlustaja – halliseguse kräsupeaga afroameeriklane, kes sõi mõtlikult õuna. “Doktor Tillich. Mul on üks lihtne küsimus…” …KRÕMPS, KRÕMPS… “Vaat’ ma ei ole lugenud neid raamatuid, mis teie…” …KRÕMPS, KRÕMPS… “Ja ma ei suuda ka tsiteerida Piiblit kreeka keeles…” …KRÕMPS, KRÕMPS… “Ma ei tea midagi neist tarkadest meestest nagu Niebuhr ja Heidegger…” …KRÕMPS, KRÕMPS… “Ainus, mis ma tahan teada, on vastus küsimusele: “Kas see õun, mida ma söön, on magus või hapu?””

Doktor Tillich vaikis hetkeks ja kostis siis teadlasele kohaselt: “Ma ei või ilmselt teie küsimusele vastata, sest ma ei ole maitsnud teie õuna.”

Hallipäine mees kukutas õunasüdame paberkotti, tõstis silmad doktor Tillichi poole, ning ütles rahuliku: “Samuti ei ole te saanud maitsta minu Jeesust.”

Auditoorium kaikus aplausist. Doktor Tillich tänas kohalviibijaid ning lahkus kiirustades loengusaalist.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnission on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.