Aeg kujundada Eestist inimlik ühiskond!

Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Vastukajana Eesti Ekspressi artiklile “Mina lähen. Eesti noored räägivad, miks nad kodumaalt lahkuvad” kirjutab Mati Väärtnõu, et meil on valida, kas jätkata liikumist allakäiguteel või hakata lõpuks Eestist inimlikku ühiskonda kujundama.

Neid lahkuvaid noori ei saa kuidagi hukka mõista nende valikute pärast, sest nende valik peegeldab 25 aastat tegemata tööd Eestis. Esiteks, isamaaline patriootlik kasvatus praktiliselt on puudunud koolides kogu taastatud iseseisvuse aja. Teiseks ei aita ka sellest kasvatusest, kui riik on totaalselt kreenis ja iseseisvus de facto puudub! Kui Brüsseli bürokraatide toitmine ja NATO seljatagant klähvimine on ainus väljund riigivõimule ja meediale, siis me saamegi riigi, kust noored pagevad! Ja ei peata neid meie jutt NATO heidutusest! Sest see väide on nii labane, et paha hakkab, kui pea igapäevaselt näed idanaabri kohta mõnd hüsteerilist artiklit.

Nii elamegi Venemaa hirmus ja ei taipa, et sellest hirmu tagajärgedest inimesed väsivad/tülpivad ja lahkuvad ükskõik kuhu. Muidugi ei oska paljud oma frustratsiooni siduda selle hirmuga. Nad ütlevad, et ei taha lugeda uudiseid, kus lahatakse, palju keegi vene keeles rääkis; et nad tahaksid ühiskonda, kus inimesed rohkem naerataksid ja ei oleks tigedad; et nad tahaksid suuremat ja odavamat kaubavalikut; et nad tahaksid paremat palka, mis võimaldaks äraelamist jne.

Muidugi, Venemaa hirmule sekundeerib lisaks “rõõmusõnum” – “kõige ilmalikum riik Euroopas”. Naljakas on see, et noored ei näegi selles ilmalikkuses väärtust, vaid liiguvad riikidesse, mis on vähem ilmalikud…

Tegelikult on meie ühiskonnas adumata kui suur roll on usul ühiskonna kooshoidmisel. Isegi nõukogude ajal saadi aru, et religiooni ei saa lihtsalt kõrvale heita, vaid peab midagi asemele pakkuma. Tollel ajal sai aseaineks punareligioon. Nüüd pole meil midagi, mis ühiskonda koos hoiaks! Siit tuleb otsida ka põhjust, miks inimesed on tigedad – nad on vaimselt tühjad ja täitmata. Ja teine põhjus tuleb venehirmust – 25 aastat venepõlguse külvamist riigivõimude ja meedia poolt ei ole jäänud ilma tulemuseta.

Nii olemegi olukorras, kus umbes kolmandik Eesti elanikest on alateadvuses kuvatud vaenlasena. Hirm tekitab vastureaktsioonina põlgust ja viha. Ring on sulgunud.

Milline on elamisväärne ühiskond?

* Religiooni olulisust teadvustav ühiskond koos kaasnevate traditsiooniliste tavade-kommetega (need kombed on siiani meie ühiskonnas olemas, aga sisu ei teadvustata) – traditsioonid loovad ühtsustunde inimeste vahel. Väga oluline lisa: traditsioonilise perekonna tähtsustamine koos vanematest inimestest lugupidamisega ja põlvkonniti kooseksisteerimisega. Siin loetletu on kõikide elamisväärsete ühiskondade eksistentsi baas!

* Kõiki inimesi kaasav ühiskond, mis ei erista inimesi keelekasutuse järgi. Erinevate keelte oskus on vajalik kõigile selleks, et omavahel inimesed saaksid suhelda. Meie kontekstis: venekeelsetele on vajalik eesti keel ja eestikeelsetele vene keel! Alles siis tulevad muud keeled! Vene keele õppimises ei ole midagi tegemist venestamisega, vaid oma suhtlemisvõimaluste laiendamisega. Idapoolsetes riikides, teiste seas Valgevenes, Ukrainas, Gruusias, Armeenias, Aserbaidžaanis jne pole suures osas juhtudest inglise keelega midagi peale hakata.

* Oma lähiümbruse suurturge ärakasutav ühiskond. Äraelamist võimaldava sissetulekuga ühiskonnas on kaks peamist ülesannet – rohkem teenida ja odavamalt elada. Teenida saab laiapõhjalisemalt olemasolevaid massressursse ärakasutades (Eestis peamiselt põllumajandusressurss) ja odavama elu jaoks on vaja hoida mass-sisendhinnad madalad (kütus, elekter, gaas), lisaks kaasata kauplemisse suurte turgude hulgitegijaid, kellele kaupade soetushinnad on oluliselt madalamad kui väikeste turgude tegijatel. Siin on peamine vaba ja kasutatav ressurss jällegi ida pool.

* Tehnilist progressi mitte ületähtsustav ühiskond. Meie oma e-riigi kultusega oleme tirinud inimesed turvatsoonist välja. Pidevad muutused, reformid jne on otsese stressi allikad ühiskonnas! Eelnimetatute osa on käsitletav progressina ainult siis, kui peale muutuseid on piisavalt pikk stabilisatsiooniperiood ning on selge ja jälgitav visioon sellest, kuhu ühiskond peab välja jõudma. E-lahendused peavad olema abistavas rollis, mitte omaette eesmärgiks! Elutempo kiirenemine ei ole mitte mingisugune väärtus! Ainult hullumeelne võib pidada väärtuseks seda, kui sünni ja surma vahele võimalikult vähe aega jääb elu mõtestamiseks ja nautimiseks! Statistika kohaselt oli Eestis sündimus kõrgeim Nõukogude Liidu stagnatsiooniajal – rahval on vaja kindlust homse suhtes, et elu saaks jätkuda!

Meil on valida, kas jätkata allakäiguteel liikumist või hakata lõpuks Eestist inimlikku ühiskonda kujundama!

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!