Aeg on rahval võim tagasi võtta

2003. aastal lubati eesti rahval hääletada Euroopa Liitu astumise poolt. Foto: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

Parteitu rahvuslik aktivist Tiit Madisson on seisukohal, et rahvaalgatusõiguse taastamiseks tuleb luua tegus survegrupp – rahvaliikumine, mis suudaks rahvaalgatuse ideed mitte ainult rahva hulgas propageerida, vaid ka võimulolijaid avalike väljaastumiste läbi survestada.

Viimasel aastakümnel on paljudes Euroopa Liidu riikides kahanenud usaldus poliitiliste institutsioonide vastu, kuna esindusdemokraatia ei seisa rahva, vaid pankade ja suurkorporatsioonide huvide eest. Eesti on selliste riikide tüüpiline näide, mistõttu on demokraatia (rahva võim, rahva valitsus) kui mõiste devalveerunud, olles muutunud poliitikute ja igasuguste arvamusliidrite poolt kasutatavaks sisuta sõnakõlksuks. Kõigele lisaks püüab poliitiline eliit demokraatia mõistet – enamuse võimu põhimõtet – üha sagedamini kahtluse alla seada. Ühiskonnale oluliste otsuste tegemise mehhanism on praegusel globaliseerimisajal selgelt paigast ära nihkunud ja eesti rahvale eluliste otsuste tegemine on üha kaugemale Brüsselisse eemaldunud.

Eesti demokraatia kitsaskohad

Eestis on viimasel viiel aastal palju kordi, isegi peavoolu meedias, juhitud tähelepanu Eesti demokraatia kitsaskohtadele. Nõutud on valimisseaduse muutmist, erakondade riikliku rahastamise lõpetamist, presidendi otsevalimist, ent saavutused on peaaegu olematud – need ei ole kuidagi mõjutanud Brüsseli poole kiikavaid arrogantseid ja ignorantseid võimutsejaid. Toompeale on kokku veetud sadu tuhandeid allkirju mitmesuguste nõudmiste toetuseks, kuid rahvaasemikud vaid muigavad selle peale. Paljud vast mäletavad, kuidas 2013. aastal nulliti presidendi jääkeldri ja rahvakogu protsessiga ära rahva hulgas puhkenud rahvaalgatusseaduse vastuvõtmise initsiatiiv.

Samas on viimastel aastatel suurenenud ühiskonnale arusaamatute ja ühiskonna enamusele vastuvõtmatute poliitiliste otsuste hulk, mis valitsuskoalitsiooni poolt parlamendis läbi on surutud. Sellise parimaks näiteks on nn kooseluseadus (puudutas otseselt vaid sadakonda gei- ja lesbipaari), mis rahva enamuse tahte vastaselt riigikogus valitsuskoalitsiooni napi hääleenamusega (40 : 38) läbi suruti. Samas on selgelt süvenenud mingite otsuste tegemise mehhanismi ja motiivide salastamine, mistõttu me ei tea, missuguse huvigrupi (mitte rahva ega riigi!) huvides otsuseid kambakraatlikult läbi surutakse.

Praeguseks väljakujunenud nutuse olukorra parandamiseks on meile eluliselt vajalik, et kodanikud (vähemalt selle mõtlemisvõimeline osa) koonduksid ja seisaksid ühiselt demokraatliku ühiskonna aluseks olevate põhimõtete eest. Üheks olulisemaiks ühiskonna demokratiseerimise vahendiks on just rahvaalgatuse õiguse taastamine, nagu see oli sätestatud 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseaduses. Paraku nulliti see õigus 1934. aasta Pätsi-Laidoneri riigipöördega ära, kuna rahvas oli “haige”, nagu väljendas Konstantin Päts, mistõttu teda otsuste langetamise juurde ei saanud lasta. 1938. aasta nn Pätsi põhiseadusest me rahvaalgatuse võimalust ei leia. Samuti taasiseseisvunud Eesti 1992. aasta põhiseadusesse ei kirjutatud rahvaalgatuse õigust sisse, kuna Põhiseaduse Assamblee enamuse järgi ei saavat “rumalale rahvale” seda õigust anda.

Nüüdseks on aga selgeks saanud, et poliitilise ladviku võimutsemine, mis on ju sellesama paljukiidetud esindusdemokraatia tulemus, on viimastel aastatel esile toonud hulgaliselt juhtumeid, kus riigi raha on igasuguste “projektidega” (Eesti Energia kõrbeprojektid, Estonian Airi epopöa, VEB-fondi ärakadunud 34 miljonit, Tallinna Sadama rahavargused, tellitud parvlaevadega seonduv jne, jne) sadade miljonite kaupa saamatusest ja rumalusest tuulde lennutatud või on need summad hoopis kellegi pangaarvetele liikunud. Me ei tea seda, sest võimulolev ladvik varjab neid tumedaid lugusid peavoolu meedia abil (mis nende vastu huvi ei tunne) või need kogunisti 75 aastaks võimutsejate “turvateenistuseks” mandunud kaitsepolitsei poolt salastatakse, nagu juhtus VEB-fondi rahadega. Kuna riigikogu opositsiooni kõik vastavad ettevõtmised läbi kukutatakse, siis on võimuloleva ladviku survestamiseks eluliselt vajalik läbi suruda rahvaalgatuse võimalus, kuigi see poliitilise establishment’i jaoks ülimalt vastumeelne on.

Rahvas soovib kaasa rääkida

2016. aasta jaanuaris viis Turu-uuringute AS läbi küsitluse, et saada faktidele tuginevat teadmist selle kohta, kui suur osa Eesti ühiskonnast peab praegust rahva kaasamist poliitiliste otsuste langetamisse piisavaks ja kui paljud inimesed sooviks näha otsedemokraatia võimaluste taastamist. Küsitluse tulemused olid väga kõnekad: ligi kolmveerand (72%) küsitletud tuhandest inimesest leiab, et rahval ei ole piisavalt võimalusi osaleda poliitiliste otsusta langetamisel ja ainult pisut üle viiendiku (22%) leidis, et neile praegustest võimalustest jagub. Küsitletuist pooldas rahvahääletuste algatamist tervelt neli viiendikku (82%) ja sellele vastu oli ainult 13% vastanutest. Nagu oli sätestatud 1920. aasta põhiseaduses, leidsid ka 2016. aastal küsitletud, et vajalik oleks 25 000 allkirja olemasolu, et algatada rahvahääletus.

Eelpool äratoodud arvud näitavad, et rahva enamik ei lepi vaid iga nelja aasta järel hääletamas (riigikogu kandidaatide nimekirjad pannakse paika parteide tagatubades ja “valijail” on vaid võimalus nende poolt hääletada) käimisega. Pealegi mõjutavad hääletuste tulemusi nn e-valimised, mida üheski teises riigis nende ebaturvalisuse tõttu ei korraldata. Kuna 15–20 aastat kestnud peavoolu meedia ajupesu tõttu on väga suur osa kodanikest kaotanud individuaalse mõtlemise võime, siis on valimiste tulemused selgelt kallutatud, mis ei rahulda individuaalse mõtlemisvõime säilitanud, oma rahvuse tuleviku pärast muretsevaid kodanikke. Ja ega meie väikese riigi ülepaisutatud ametnikkondki juhuslikult nii ebaproportsionaalselt arvukas ei ole, sest uute jõudude võimu juurde saamise kartuses kaotada töö, hääletab ametnikkond alati võimulolijate poolt. Sellises kurvas situatsioonis ongi vajalik leida peale valimiste tee, kuidas mõjutada võimuloleva ladviku otsuseid, et meie riiklus ja rahva elujõud lõplikult ei hääbuks, et Eesti initsiatiivikatest kodanikest tühjaks ei jookseks. Et Eesti ei oleks vaid poliitilise- ja majandusladviku hästi elamise projekt, pätiriik, kus vastutustunde täielikult minetanud võimulolijad võivad karistamatult oma korruptiivseid susserdamisi toime panna. Mille vastu võimudest sõltuvad õiguskaitse organid (prokuratuur, kapo) mingit huvi ei tunne.

“Nüüd, kui Eesti iseseisvuse taastamisest on möödunud veerand sajandit, on tagumine aeg anda rahvale iseotsustamise õigus tagasi ning taastada elementaarne demokraatlik võimalus algatada siduvaid rahvahääletusi seaduste muutmiseks ja kehtestamiseks. Eesti rahvas ei ole haige ega sedavõrd rumal ja vastutustundetu, et talle ei võiks oluliste otsuste langetamise õigust lubada. Seejuures on naeruväärne rääkida rahvast kui kõrgeima riigivõimu kandjast ja samal ajal mitte usaldada rahvast poliitiliste otsuste juurde. Kui tahame, et Eesti Vabariik oleks tõeliselt demokraatlik riik, siis peab rahvale tagastama õiguse algatada rahvahääletusi,” seisab sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) pöördumises, mille leiab internetiaadressilt www.rahvahääletus.ee.

Vajame rahvaliikumist

Selge on ka see, et vaid ilusad jutud, allkirjade kogumised või pöördumised, olgu viimased kuitahes argumenteeritud ja tundes praeguse võimuloleva ladviku klammerdumist võimu külge, meid sihile ei vii. Oodata, et järgmiste riigikogu valimiste ajal satub riigikogusse vajalik arv poliitikuid, kes on valmis rahvaalgatust toetama, on minu arvates orastel seisev lootus. Olles möödunud aastakümnetel omandanud rohkeid organiseerimiskogemusi (mis suuremal või vähemal määral ka mõjutanud ühiskonna arengut), julgen väita, et on tarvilik tegusa survegrupi – rahvaliikumise – organiseerimine. Kes suudaks rahvaalgatuse ideed mitte ainult rahva hulgas propageerida, vaid ka võimulolijaid avalike väljaastumiste läbi survestada. Taolise rahvaliikumise kandvaks ideeks jääks rahvaalgatuse seaduse läbisurumine ja sinna saaksid ühineda mitte ainult üksikkodanikud vaid ka erinevate erakondade või teiste ühiskondlike organisatsioonide liikmed. Mistõttu ei saaks ühistegevusel takistuseks erinevad poliitilised veendumused mõnes muus küsimuses, sest antud juhul oleks primaarne vaid rahvale otsustamisõiguse tagasivõitmine.

Eks aeg annab arutust…

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!