Andro Roos: unustagem minakeskne sonimine ja taastagem terve peremehetunne

Andro Roos. Foto: Sille Annuk, Postimees/Scanpix

 

Tartu Hoiu-laenu Ühistu juhatuse esimees Andro Roos ütles oma uusaastatervituses ühistu liikmetele, et Eesti arengu eelduseks on minakesksest sonimisest lahtiütlemine, pühendumine tervemõistuslikule ühistegevusele ning terve peremehetunde taastamine.

Armsad kaaskodanikud, kaasliikmed!

Aasta 2015 lõppes, algas aasta 2016, mille esimestel hetkedel mõtleme sellele, mis olnud ja seame sihte tõhusamaks homseks!

Tahan minna tagasi meie rahva kujunemise algusse ja tuua sealt, meie esivanemate tehtust ja ajahamba puremisele vastu pidanust, välja mõned mõtted, mille pinnalt võiksime ühiselt, kaasliikmete ja eestimaalastena, läbi Ühistu ja ühistöö rajada enestele ja oma järeltulevatele põlvedele ilusamat tänast ja homset, kindlat ja tõhusat Eesti riiki, mis oleks meie kestmise, arengu ja õnne tugev tagatis.

Ma räägin 19. sajandi algusest ja Vene tsaari ukaasist, millega anti Eesti- ja Liivimaa talupoegkond juriidiliselt vabaks. Unustagem minakeskne sonimine. Vabaduse puhul pole tähtis küsimus “mis?” ehk filosoofilised heietused vabaduse olemuse üle, vaid küsigem – “vabadus milleks”? Mida võtsid meie esivanemad Vene tsaarilt saadud vabadusega ette, milleks nad saadud vabadust kasutasid?

Ei oodanud nad valget laeva, ei riigiabi, ei eurofondide toetusi, ei otsitud isandaid läänest, ei idast. Otsiti suure Jumala loomingut iseendast, omaenese jõust ja mõistusest. Toimus võimas passionaarsuse ehk elutahte puhang – ilma rahvuse, keele ja kultuurita maarahva poegadel ja tütardel tekkis eneseteadvus ja läbi ühistegevuse realiseeritud eneseteadvuste summa, korrutus see plahvatuslikult ühtseks ja ühiseks rahvusteadvuseks, mis ei põhinenud mitte niivõrd ühisel geneetikal, kui just ühisel tahtel, ühistel arusaamadel, ühisel jõul, ühisel mõistusel, ühisel eesmärgil. Sellele rajati eesti keel kui tööriist ja kultuur kui ühise eesmärgi õilis väljendus.

See ühine eesmärk oli – olla peremees!

Tsaar ei andnud kellelegi midagi muud kui õiguse olla vaba. Kohustuse see õigus realiseerida pidi igamees ise täitma. Ja täideti. Asuti talusid päriseks ostma. Raha eest. Seda ei saadud laenuks võõrastelt mõisnike pankadelt, vaid ainus tee oli talurahva hulgast võrsunud nii linna- kui maaelanike väikestele veeringutele rajatud ühiskassade asutamine ja kasutamine.

Eestimaalaste ühistöö tagajärjel korjati kõrtest kubu, ühiskassadesse laekus piisavalt, et rahastada talude päriseksostmist. Taludes elati, töötati, toodeti. Toodeti ja turustati toodang läbi tootmis- ja ekspordiühistute, kindlustati tagalat läbi ühistuliste kindlustusseltside, kasutati masina-, vee- ja elektriühistute võimast koondunud jõudu ühise asja ajamisel, peremeheks saamisel ja jäämisel.

Kui selle tegevuse kaudu tagasid meie esivanemad oma põhivajadused nagu toit, riie, kindel katusealune, tõusis rahva ühistegevus järgmisele tasemele – taheti parandada oma elu ja töö kvaliteeti, arendada oma meisterlikkust. Igaüks püüdis pakkuda pereliikmele, naabrile, kaasmaalasele kvaliteetsemat tööd, mille tulemust poleks vaja parandada, vaid mida saaks pärandada tulevastele põlvedele.

Sellega pälviti lõppkokkuvõttes vastastikune lugupidamine, täideti tunnustusvajadus. Tekkis usaldus enesesse ja oma kaasmaalastesse, kujunes teadmine, et ühenduses on jõud, pered olid mõistuse- ja lasterikkad ja sellega eestluse elujõu allikaks. Seltsid ja ühistud tagasid üksikisiku rahulolu võimsasse ja väärikasse kollektiivi kuulumisest. Ja et nende tegevus oli tõhus, tekkis järkjärgult juurde vaba aega, mida Eesti rahvas kasutas eneseteostuseks. Just seltside ja ühistute, mitte karjerismi ja raha, kaudu sai võimalikuks võiduka Vabadussõja pidamine ja suveräänse Eesti Vabariigi loomine.

Täna seisame teelahkmel. Kas hääbuda oma minakeskses sonimises või ammutada jõudu meie esivanemate tegudest, võtta kuulda nende tarku ja ajahamba puremisele vastu pidanud õpetusi.

Ärgem unustagem iial, et Vabadussõda rahastas Eesti rahvas ise läbi annetuste ja rahva ühiskassade, sõdureid toideti tänu tõhusatele põllumeesteseltsidele ja ühiskaubandusele, teavitus-, kasvatus- ja haridustöögi oli rahva oma käes. Poleks olnud seltse ja ühistuid, poleks olnud Vabadussõda, poleks tekkinud Eesti Vabariiki, oleks kadunud Eesti rahvas.

Täna seisame teelahkmel. Kas hääbuda oma minakeskses sonimises või ammutada jõudu meie esivanemate tegudest, võtta kuulda nende tarku ja ajahamba puremisele vastu pidanud õpetusi. Veel on võimalus Eesti rahvana ärgata, veel on võimalus saatuseratas meie kasuks pöörlema panna!

Meil on selleks kaks tööriista: eesti keel ja Tartu Hoiu-laenuühistu. Kasutagem targasti neid, mu kaasmaalased! Saagem kaasliikmeteks, ühinegem Ühistusse! Meie ja meie järeltulevate põlvede kestma jäämiseks ja arenemiseks meie kodumaal, Eestis!

Ärata meid üheks rahvaks, üheks riigiks, üheks suureks usuks, üheks suureks maailmavaateks ja üheks suureks eesmärgiks, uus aasta 2016!

Head uut aastat kõigile!

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!