Me elame nagu mingis apokalüptilises ulmefilmis, kus küll järjest hoogsam vastupanuliikumine pead tõstab, ent kahjuks ei ole piisavat koostööd, et planeet kurjade tulnukate käest päästa, nendib Malle Pärn.
On teada tõsiasi, et kõige rohkem kahju teeb inimene ikka iseendale. Keegi väljastpoolt ei saa teda nii palju lõhkuda ja rikkuda kui inimene ise. Jumal on andnud inimesele ometi mõistuse, enesekaitseinstinkti ja südametunnistuse. Ja õppimisvõime. Kui ta need kõrvale viskab, alla surub või hoopis hävitab, siis ei ole tal enam mingit kaitset. Siis ta hävitabki enda lõplikult.
Inimesed on ikka aeg-ajalt kummaliselt käitunud, aga nii kummalisele käitumisele (nii suures ulatuses) ei ole ajalugu vist kunagi tunnistajaks olnud nagu praegu. Euroopa kristlaste järeltulijad vallutavad ennast ISE, okupeerivad ennast ISE. Ise toovad sisse miljoneid moslemeid ja astuvad ISE vabatahtlikult nende teenistusse. Varem on teisi rahvaid ikka vallutatud sõdade ja vägivallaga.
Midagi nii jubedat on toimunud inimeste mõistuses, et nad on hakanud ise ennast hävitama, ise ennast tapma. On see mingi suitsidismi viirus, mis Euroopas ja loomulikult ka Eestis levib? Enesepiitsutamine, enesehäbistamine, oma laste vihkamine, oma tarkade hoiatajate sõimamine, ja rõõmsameelne alistumine vallutajatele ja okupantidele, kes on tulnud kõlavate sõnade varjus hävitavaid tegusid tegema.
See ei saa olla muud kui äge viirushaiguse epideemia. Kas meditsiiniteadlased tõesti ei ole sellele veel hakanud tähelepanu pöörama?
Me elame ju nagu mingis apokalüptilises ulmefilmis, kus küll järjest hoogsam vastupanuliikumine pead tõstab, ent kahjuks ei ole eri maade teadlaste vahel sellist sidet nagu nendes filmides, kus maailma tippteadlased pead kokku panevad ja planeedi kurjade tulnukate käest päästavad.
Ikka ja jälle tuleb mulle meelde lause Piiblist: "Kurat käib ringi nagu möirgav lõukoer ja otsib, keda neelata." Vahe on selles, et see lõukoer käib tänapäeval ringi uhkes klantsülikonnas, naeratava näoga, ja räägib ilusaid sõnu võrdsest kohtlemisest, vabadusest, halastusest, solidaarsusest, liberaalsest demokraatiast.
Ja Kadriorust tuleb rahvale manitsus: kuulake Merkelit ja Junckerit. MIKS? Kes nad on eesti rahvale? Meie vahukihile, muidugi, on nad isandad ja käskijad. Aga miks peaks eesti vaene rahvas kuulama Merkelit ja Junckerit? Mida need kaks on öelnud sellist, mis vääriks kuulamist, või koguni uskumist? Kas mõistusega inimene saab uskuda poliitikute läbinähtavaid valesid?
Miks ei tohi eesti rahvas ISE otsustada, KEDA ta kuulab, keda usub, keda usaldab? Miks ei leia presidendi toolil istuv Brüsseli ametnik siit, oma kodumaalt, Eestist – arukaid autoriteete, kes vääriksid kuulamist ja usaldamist? Ometi antakse neile tarkadele mõnikord sõna isegi peavoolumeedia paberlehtedes?
Meile räägitakse solidaarsusest ja võrdsest kohtlemisest, aga justnimelt solidaarsust ja võrdset kohtlemist meil ei ole. Kõige kõrgemast ametnikust alates. Meil on ära märgistatud teatud eelis-eliit-inimesed, kellele on KÕIK lubatud, ja need, kes seda kampa eliidiks tunnistada ei taha, on jagatud gruppideks, pandud kastidesse, ja kastidele on sildid peale kleebitud. Kulunud, kehvad sildid. Ükski mõistusega inimene ei võta neid silte tõsiselt. Ja tegelikult sobivad need sildid kõige paremini nende kleepijatele endile.
Avatus, sallivus, solidaarsus, võrdne kohtlemine, demokraatia, vabadus. Ilusad sõnad. Ent ükski neist ei tähenda enam seda, mida ta algselt meie keeles peaks tähendama. Ka need on sildid, plakatid, mille taha varjatakse tunduvalt inetumaid TEGUSID ja kavatsusi.
Viisakalt ja arukalt saab korrale kutsuda ainult viisakat ja arukat inimest, keda ju tegelikult EI OLE vajagi korrale kutsuda. Rumal ei kuula arukat manitsemist. Tema hakkab vastu. Iga arukas argument või põhjendatud kriitika on tema jaoks solvav, ja kuna rumal ei oska arukale kriitikale midagi vastata, siis on ta leiutanud termini "vihakõne" ja terve hulga valmismaalitud silte, mida peale kleepida nendele, kes temale ei meeldi.
Rumaluse kohta ei tohi midagi öelda. Tarka võib tänapäeval absurdsuseni sildistada, laimata, sõimata. See on ainus relv, millega rumal saab tarka jalust maha lüüa, ainus, milles rumal on targast tugevam. Millele tark ei saa isegi vastata, sest see tasand on tema jaoks võõras. Rumal tahab targa enda tasandile kiskuda, sest seal tunneb ta end kindlana. Seal saab ta välja öelda oma põhilise argumendi: "Sa oled loll." Tark võib talle vastata ükskõik kui arukalt, ikka jääb ta rumala jaoks lolliks. Sest rumal ei näe midagi, mis tema pilguulatusest väljapoole jääb. Ta on omandanud programmi, mille piiridest ta iial välja ei lähe.
Need on uue, tõejärgse ajastu ideoloogia jüngrid ja kuulutajad. Nende kreedo on: "Mina tahan nii, ja kõik peavad tegema minu tahtmist. Kes ei tee, sellel ei ole eluõigust." Nad ei analüüsi, nad ei arutle, nad ei loe ega kuula teiste arutlusi või analüüse, nad elavad oma väikeses mõttekaaslaste ringis ja õhutavad tuld oma ühises lõkkes.
Tarku ja ausaid inimesi tuleb kuulata ja uskuda, mitte rumalaid käsutäitjaid, mitte alatuid petiseid.
Elu on paganama tülikas asi. Ta ei taha mitte meie sõna kuulata.
Meie peame pigem tema sõna kuulama. Peame püüdma näha ja mõista, mis meie maal (ja maailmas) toimub ja sellele vastavalt tegutsema.
Me ei saa mingeid abstraktseid standardeid mingite määrustega kehtestada, me peame nad kasvatama – siin, meie omal mullal, meie omades inimestes. Meie valitsejad tegutsevad sageli niisama absurdselt nagu aednik, kes põllult saaki nõuab, ilma et ta oleks sinna midagi külvanud. Ükskõik kui karmi käsku ta oma põllule ka ei annaks, see tema tahtmist ei tee. Sest ta ei ole mulda külvanud seemneid, millest vili võrsuda võiks.
Selleks, et sügisel vilja lõigata, on vaja kevadel külvata ja suvel põllu eest hoolt kanda.
Elus, ühiskonnas, niisama nagu looduseski, on olemas omad seadused. Neid ei saa kõrvale heita, ega oma suva järgi muuta. Kasvamine vajab aega ja hoolt. Ja tegelikku töötegemist.
Mitte absurdseid käsklusi, ümberrivistamisi ega õhulossiplaane.