Ärge keelake omasooihaldajatele teraapiavõimalust!

Andke homoseksuaalidele võimalus vabaneda! Foto: Bigstockphoto.com

Kuigi homoaktivistid seisavad transseksuaalide õiguse eest muuta oma bioloogilist sugu, on nad kaljukindlalt vastu sellele, kui püütakse muuta oma seksuaalset sättumust. Miks? Neid hirmutab asjaolu, et mitte kõik, kes kogevad homoseksuaalseid tundeid, ei soovi omaks võtta geiidentiteeti, kirjutab psühhoterapeut Christopher Doyle.

Ma ei ole põline virginialane, kuigi olen uhke, et saan pidada Virginia osariiki oma koduks viimased 10 aastat. Pärast kolledži lõpetamist kolisin ma 2004. aastal Loudouni maakonda, püüdes noore spetsialistina leida kohta elus. Ma olin ka kohutavalt segaduses oma seksuaalsuse suhtes ja võitlesin samasooiha vastu. Sisimas ma teadsin, et ma ei ole gei.

Aga ma ei mõistnud enne, kuni liitusin ühe kiriku meestegrupiga, et olen juba oma mõningast mehelikkuse puudumist kompenseerinud meestevahelise intiimsusega. Tol ajal olin ma meestest väga huvitatud ja mul ei olnud raske leida sobivaid poisse, kellega korraldada juhuslikke seksuaalseid kohtumisi, kuid see jättis tühja tunde. Ma tahtsin olla rohkem koos oma meessoost kirikusõpradega, ja mida rohkem me suhtlesime, seda rohkem mu süda tervenes neist kooliaastatest, mil mulle meeldisid populaarsed, sportlikud poisid.

Hiljem samal aastal mäletan, kuidas ma ühel päeval ärkasin ja mõtlesin: “Minu seksuaalne iha meeste vastu ei ole enam samasugune kui varem.” Varsti pärast seda liitusin ma seksuaalse ärakasutamise ohvrite 12-astmelise grupiga ja hakkasin käima nõustaja juures, kes aitas mul mõista lapsepõlves kogetud seksuaalse väärkohtlemise pikaajalist mõju ja aitas sellest paraneda. Selleks ajaks oli tõmme meeste poole minust täiesti kadunud ja ma hakkasin kohtuma noore naisega. Kaheksa kuud hiljem me abiellusime. Varsti pärast seda astusin ma kõrgkooli nõustamist õppima, et aidata teisi, kes nagu minagi olid oma seksuaalsuse suhtes segaduses.

Pärast oma seksuaalse sättumuse muutumist häiris mind, kui kuulsin korduvalt: “Geid on sellisena sündinud – nad ei saa ennast muuta.” Minu kogemus lükkas selle ümber. Hiljem kohtusin ma paljude teistega, kes olid samuti kogenud oma elus selle väite ekslikkust ja tegid endaga tööd, et vabaneda  homoseksuaalsusest ning täitsid oma unistuse – nad abiellusid ja lõid perekonna.

Ka mul oli see unistus – aga täna on see juba reaalsus. Meil on naisega kolm ilusat last ja ma ei saaks olla õnnelikum! Ma olen teostanud ka oma eesmärgi – sain psühhoterapeudiks, kes on spetsialiseerunud tööle meestega, kes pole rahul oma seksuaalsusega. Aga see pole tulnud niisama lihtsalt. Ma olen viimase viie aasta jooksul töötanud umbes 150 mehe, mõnede naiste ja kümnete perekondadega, kes on homoseksuaalsuse pärast mures. Kuigi nende inimeste ja perekondade aitamine täidab mind rahuoluga, teevad mulle muret meie kogukonda ründavad homoaktivistid, kes püüavad läbi suruda õigusakte, millega keelustatakse litsentseeritud nõustajate tegevus ennast muuta soovivate noorte abistamisel.

Kuigi meie liikumine #TherapyEquality (Teraapia/võrdsus) aitas tagasi lükata 14 osariigi seaduseelnõusid 2014. aastal, veensid homoaktivistid Californiat, New Jersey’it ja Washingtoni, et see teraapia kuulutataks ebaseaduslikuks. Miks? Hirmu pärast. Neid hirmutab asjaolu, et mitte kõik, kes kogevad homoseksuaalseid tundeid, ei soovi omaks võtta geiidentiteeti.

Kuigi nad edendavad oma bioloogilist sugu muuta soovivate noorte transseksuaalide võrdõiguslikkust, seisavad nad kaljukindlalt vastu sellele, kui need püüavad muuta oma seksuaalset sättumust. Sada aastat psühholoogilisi teadusuuringuid, mida on avaldatud eelretsenseeritud ajakirjades, tõendavad, et mõned inimesed saavad muutuda ja muutuvadki homoseksuaalsest heteroseksuaalseks. Aga poliitkorrektsuse tõttu ei saa enamik lugejaid neist teaduslikest faktidest kunagi teada.

Kuigi nad edendavad oma bioloogilist sugu muuta soovivate noorte transseksuaalide võrdõiguslikkust, seisavad nad kaljukindlalt vastu sellele, et need ei püüaks muuta oma seksuaalset sättumust.

Samuti ei tutvustata neile Nathanit (kes andis mulle loa jagada oma lugu) Front Royalist. Nathan tuli minu juurde kaks aastat tagasi pärast mitmeid ebaõnnestunud homosuhteid, otsides meeleheitlikult nõu. Läks enne mitu kuud, kui mees hakkas mõistma oma homoseksuaalsuse põhjusi ja neile lahendusi leidma. Tema omasooiharus vähenes, enesehinnang tõusis ja suhted paranesid märgatavalt. Kuigi tema teekond pole kaugeltki lõppenud, on Nathan saanud palju kasu sellest, et ta on saanud käia teraapias.

Kuid homoaktivistid ei ole rahul, et klientidel nagu Nathan on oma enesemääramisõigus. Nad rõhutavad, et igaüks, kes kogeb homoseksuaalseid tundeid, on sündinud geiks ning seetõttu neid abistav nõustamine ei ole mitte ainult vale, vaid ka ohtlik. Lõppude lõpuks, kui inimesed on sündinud geiks, kuidas siis seda muuta?

Kuid ärgem unustagem fakte: 2008. aastal kinnitas Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon, et geiks ei sünnita. Seega, võttes ära vanematelt ja peredelt õiguse teha valikuid seksuaalsuse ja vaimse tervise nõustamiseks, kahjustatakse neid.

Võib-olla te toetate homoõigusi. Võib-olla teie sõber või pereliige on homoseksuaal. Äkki olete te ise seda. Kui te olete ise gei, siis mõistate, et seksuaalsus on keeruline ja ligipääs mitmekülgsele vaimse tervise nõustamisele aitaks inimestel selles keerukuses paremini orienteeruda. Seaduseelnõu HB1385 (artikkel ilmus 2015. aasta jaanuaris – toim) rikub igaühe õigusi, ja ajal, mil võrdsus laieneb kõigile Virginia osariigi kodanikele, on see õigusakt samm vales suunas.

Tõlkinud Mai Luus

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!