Mõistlikud inimesed arutaksid omavahel küsimusi, milles nad miskipärast ei saa olla ühel meelel ning mis pealegi rahva üsna vihaselt kaheks on jaotanud. Me peaksime käituma nagu täiskasvanud inimesed, meie vastutame selle maailma eest, mis meist siia maha jääb, meie laste lastele ja nende laste lastele, kirjutab Malle Pärn.

Kirjutasin kunagi ‪artikli, milles ma kutsusin üles rahva teenreid kooseluseaduse peale sisuliselt mõtlema. Väga iseloomulik oli seal ühe sallivuslase kommentaar: “Miks ta nii pikalt kirjutab, võiks lihtsalt öelda, et olen vastu.”

Umbes niisama primitiivselt suhtus minusse toona ka Postimehe arvamustoimetaja, sest mitme järgmise samateemalise artikli saatmise peale vastas ta mulle, et ma olevat “oma seisukoha juba välja öelnud”. Ometi ei korranud ma üheski artiklis mingit ühtainsat “seisukohta”, vaid püüdsin avada ja uurida probleemi sisuliselt. Minu arvates jätkasin ma järgmistes artiklites mõtisklemist teemal, mida oli vaja ühiskonnas arutada, nende meelest oli see kõik üks tõdemus: “olen vastu”.

Eks ole kummaline? Kas meil on sõda? Lihtsalt ütle, kummal pool sa oled, et kas poolt või vastu. Keda pooldad ja keda hukka mõistad. Ja muud võimalust ei ole. Ent kummalisel kombel selle pealetungiva, ideoloogilise poole kirjutisi ilmub kogu aeg, kus korratakse tõesti juba kivisse raiutud “seisukohti”. Mis näivad olevat pigem istekohad kui seisukohad.

Mõistlikud inimesed arutaksid omavahel küsimusi, milles nad miskipärast ei saa olla ühel meelel, mis pealegi rahva üsna vihaselt kaheks on jaotanud. Arutaksid võimalikult põhjalikult ja objektiivselt. Et üheskoos TÕENI jõuda, et üheskoos mõista ja näha, kellel siis on õigus, mitte nii, nagu praegu, et MEIE TAHAME NII ja igaüks olgu sellega nõus, ja kes ei ole nõus, sellele kleebime sildid peale: “homofoob”, tagurlane, rassist, venemeelne ja vihkamiseõhutaja.

Kullakesed, see on ju liivakasti mentaliteet.

Olen mõelnud: kas kõigi nende inimeste, kes ei taha peavoolu ideoloogiaga kaasa laulda, “õnnetus”, meie üsna piiratud argipäevapoliitikas on see, et nad ei mahu ühe kohustusliku kitsa ideoloogiariba peale ära, et nad mõtlevad liiga sügavalt ja kõrgelt ja laialt, et nad ei kuuluta mingit kahemõõtmelist kiiresti identifitseeritavat või mingite tuntud ismide alla liigitatavat šabloonteooriat, virtuaalset süsteemi?

Et nad ei mahu sildistatud purkidesse valmisehitatud ideoloogiariiulil? Et nende kirjapandud mõtteid ei mõista see, kes küll osavasti tähti kokku veerib, aga teksti täit tähendust hoomata ei suuda, sest ta on loomuliku inimliku mõtlemisviisi pesuveega koos välja visanud?

Suur hulk niinimetatud “arvamusliidreid” tõepoolest ujuks nagu mingis akvaariumis, kannaks nagu mingit silti, neil ei ole pakkuda mingit rikast maailmavaadet või maailmanägemist või teadmist või mõistuslikku analüüsi, neil on kindlalt äraõpitud “hoiakud ja seisukohad”, mida nad aina kordavad.

Ma usun, et nendel, kes siiralt püüavad mingit arutelu üleval hoida, ei ole kivist hoiakuid ja seisukohti.

Minul näiteks on maailm, mille avastamine on mul pooleli, aga mille avastamise ma olen tõsiselt ette võtnud. Ja see maailm on väga rikas, ühest äärmusest teise. Aina avab ta mulle uusi ja põnevaid nüansse. Ja suunab mind vahet tegema tõe ja vale vahel, ausa tõerääkimise ja omakasupüüdliku valetamise vahel.

Me peaksime käituma nagu täiskasvanud inimesed, meie vastutame selle maailma eest, mis meist siia maha jääb, meie laste lastele ja nende laste lastele – kas nautida või jälestada…

Nemad ju annavad meile ühel päeval hinnangu, karta on, et üsna objektiivselt. Sest nemad hindavad meie tegude vilju, mitte meie kujuteldavaid õhulosse.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!