Belgias tehakse “suurt kunsti” – näitlejad etendavad laste silme all suguakti

Allikas: kuvatõmmis VTM nieuws'i videost

Vastuolulise Šveitsi lavastaja Milo Rau järjekordne katse teatrikülastajaid šokeerida toob Genti linnateatris lavale alasti näitlejad, kes Aadamaks ja Eevaks kehastudes laste silme all simuleeritud suguakti etendavad.

Kui Šveitsi lavastajast Milo Raust (41) sai 2018. aastal Genti linnateatri kunstiline juht, nimetas ta oma teatri “tuleviku linnateatriks” ning tõi lavalaudadele lavastuse Lam Gods (Jumala Tall), mis põhineb kuulsal Genti altarimaalil. Humbert ja Jan van Eyckile omistatud teos valmis aastal 1432 (kuigi eeltöö selle kallal algas juba kuni dekaad varem) ning selle keskpaneelil on kujutatud Jumala Talle kellest ohvriveri karikasse voolab – tema kohal hõljub Püha Vaim ning ta on ümbritsetud inglitest, märtritest, pühakutest, prohvetitest; teistel paneelidel on kujutatud veel ka patuseid, sõdureid, vaimulikke, inglikoore, Neitsi Maarjat, Ristija Johannest, Jumalat või Kristust ning Aadamat ja Eevat.

Altarimaalile lisab väärtust ka selle värvikas ajalugu – nimelt röövisid selle Teise maailmasõja ajal Saksa väed ning peitsid soolakaevandusse. Altari otsimine ja tagasitoomine Belgiasse figureerib ka 2014. aastal loodud tõsielul põhinevas põnevusfilmis Monumendimehed.

Ebapüha altar

Milo Rau nägemust sellest teosest aitavad lavale tuua kahekümneliikmeline lastekoor, lambad, üks koer ja arvukad täiskasvanud näitlejad erinevates alastuse astmetes. Viie minuti vältel muutub teater aga hoopiski tapamajaks – hiiglasliku videoprojektsiooni abil näidatakse teatrikülastajatele lamba tapmist poltpüstoliga, millele järgneb looma veristamine ja nülgimine. Samaaegselt leiab laval aset lamba pügamine elukutselise lambakarjuse poolt, taustal kõlamas lihuniku loomatapu kirjeldus.

Pühakud ja teised religioossed tegelased räägivad etenduses argistest asjadest argises keeles, ületades seejuures sageli piiri püha ja patuse vahel. Ristija Johannes ei kuuluta maailmale mitte Kristuse tulemist ega risti teda veega, vaid räägib oma naise kergest vesisünnitusest (kodulehe andmetel ka koos illustreeriva videomaterjaliga).

Eeva tutvustab publikule oma lapsi esimesest abielust ühe indoneeslasest mehega. Seejärel riietab ta ennast koos oma teise abikaasa Aadamaga lahti. Lavalt kostub hüüd: “Nüüd algab armastusstseen!” Alasti Aadam ja Eeva istuvad lastekoori ette punasele tekile maha, Eeva ronib Aadamale sülle ning nad hakkavad laste silme all seksuaalakti simuleerima, taustal kõlamas Samuel Barberi heliteos Agnus Dei.

Lavastuse pilte on võimalik vaadata siit ning video pärineb siit

Alternatiivse Aadama ja Eevana tuuakse hiljem lavale kaks sisserändajat, näitlejad Nima Jebelli ja Andie Dushime. Nima kehastab enda sõnul Aadamat, kuna “Aadam oli esimene pagulane, kes paradiisist pagendati.” Aafrikast pärit Andie mängib aga Eevat, kuna “ta oli esimene mässaja.”

Milo soovis lavastusse kaasata ka ühe Süüriast naasnud pühasõdalase, kes oleks siis asendanud altarimaalil kujutatud keskaegset ristirüütlit, kuna lavastaja arvates kujutavad islamivõitlejad endast “ristisõdijate kaasaegset versiooni.” Kuid erinevalt laste silme all etendatud seksuaalaktist tekitas see mõte ühiskonnas piisavalt suure pahameeletormi, mis jõudis koguni Flaami parlamenti välja, nii et Milol tuli oma algsest plaanist siiski loobuda. NTGenti teater esitas seejärel ka avalduse, et “ei tee koostööd kriminaalsete terroristidega ega luba neid lavale.”

Hobusel istuv maskeerunud pühasõdalane ilmub küll etenduse käigus ekraanile ning väidab, et on Süüriast naasnud islamivõitleja, kuid teatri andmetel kehastab teda NTGenti töötaja, kes pole Süüria sõjas osalenud. Küll aga kehastab lavastuses Jumalaema näitlejanna Fatima Ezzarhouni, kelle ISISe ridades võidelnud poeg hukkus eelmisel kuul Süürias, Idlibi linnas.

Lavastus lõppeb nihilistliku ja ateistliku noodiga, kui jutustaja hääl deklameerib: “Maailm algas ilma inimeste, jumalate ja usuta. Nii see ka lõppeb.” Usaldusväärse Saksa väljaande Spiegel Online andmetel andis kohalik piiskop Lucas Van Looy ilmselgest blasfeemiast hoolimata Milo Rausi altarimaali tõlgendusele oma selgesõnalise õnnistuse.

Soodoma 120 päeva ja pedofiilist sarimõrvari lugu

Staažika ja auhinnatud lavastajana on Milo Raul nii mõndagi ette näidata. Näiteks tõi ta mullu Zürichi teatripubliku ette markii de Sade kirjutistel ja Pier Paolo Pasolini filmil põhineva lavastuse Soodoma 120 päeva, milles Downi sündroomiga näitlejaid laval alandatakse, pekstakse, piinatakse, risti lüüakse, nagu koeri ahelatesse pannakse ning kus neid sunnitakse ka väljaheidete söömist imiteerima ja simuleeritud orgiatel osalema.

Üks tülgastunud kommenteerija kirjutas seepeale, et “sellisele perverssele v****e antakse endiselt grante, kuna väidetavalt on tegemist kunstiga. Kuid minu seisukohast näitab see lihtsalt, kui haigeks ühiskond on muutunud.”

Lavastuse kriitikuid nimetab Milo aga “kitsarinnalisteks küünikuteks”, rõhutades, et väikekodanlased julgustavad Downi sündroomiga inimesi ühest küljest ühiskonnaelus osalema, kuid samal ajal soovitavad aborteerida kõik looted, kellel see haigus tuvastatakse:

“Tekib küsimus, et kas me üldse soovime neid inimesi oma ühiskonda? Näiteks kui võtta arvesse tõsiasja, et üheksa kümnest [Downi sündroomiga lapsest] tapetakse abordi teel ja seda tehakse kuni vahetult enne sündi ning et need näitlejad kellega ma töötan on viimased omasugused – viimane puudega inimeste põlvkond, kes veel sünnib.”

Suurt vastuolu tekitas ka tema tunamullune lavastus, Five Easy Pieces (Viis lihtsat pala), mis etendus samuti Gentis ning milles lapsnäitlejad jutustavad pedofiilist sarimõrvari Marc Dutroux’i loo. “See peaks olema naljakas,” ütles ta oma lavastust kommenteerides. “See on naljakas viis kuidas kurbadest asjadest rääkida. Kui teha seda lastega, siis ilmneb paremini, kuidas see saab olla üheaegselt nii humoorikas kui ka tõsine ja südantlõhestav.”

Sotsioloogiharidusega Milo Raud on pärjatud paljude auhindadega – sealhulgas Šveitsi teatriauhinnaga (2014) ja Rahvusvaheline teatripäeva ITI auhinnaga – ning teda on nimetatud “kõige nõutumaks lavastajaks” ja “oma põlvkonna kõige vastuolulisemaks teatrilavastajaks”.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Martin Vaher
Martin Vaher portaali Objektiiv kolumnist, katoliiklane. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat ning jätkab magistriõpinguid religiooniuuringute alal.