18. jaanuaril Washingtonis aset leidnud elumarsil pidas abordi vastu marssijatele sütitava kõne kuulus USA konservatiivne kommentaator Ben Shapiro, kes rõhutas, et me ei pea muganduma ülejäänud ühiskonna järgi, vaid tegema seda, mis on õige.
Ameerika lugu on uskumatu lugu. See on lugu ühe särava ideaali poole pürgimisest läbi sajandite – sirutudes üle kogu inimsuse ulatuse. Ameerika rajati lubadustele Jumalast antud õigustest, milledest peamised on õigus elule ja vabadusele. Ehkki Ameerika pole seda lubadust küll täiuslikult täitnud, liigume me alati edasi selle täiuslikuma täitmise suunas.
Aja jooksul laienesid need õigused ka nendele, kes nendest ebaõiglaselt ilma olid jäetud – nad võeti omaks ja Ameerika perekond kasvas. Ainult üks rühm jäeti maha. See rühm oli kunagi olnud selle suure ja moraalse rahva kõige hinnalisem vara – nende lapsed. Hinged, mida Looja on usaldanud meie hoolde, andes need meile hoole ja armastusega. Me rajasime selle riigi meie lastele, me rajasime oma elud meie lastele ning siis juhtus midagi – me otsustasime riigina nad ära hävitada.
Me otsustasime, et meie olevik on olulisem kui meie tulevik. Me otsustasime, et mugavus on olulisem kui elementaarne sündsus. Me otsustasime, et me võime ohutult hävitada miljoneid hingi, kes pole võimelised end kaitsma, sundida igaveseks vaikima hääled, kes ei saanud enda eest kosta. Me dehumaniseerisime kõige inimlikumad, kõige süütumad meie seast. Me valetasime endile ja ehitasime selle vale ümber müürid. Me valetasime teaduse kohta – me esitasime ebateaduslikke valeargumente elu tekke kohta. Me teesklesime, et inimolendid ei ole tegelikult inimolendid. Me teesklesime, et inimolendid, kelle DNA erineb oma isa ja ema omast, inimolendid, kes toodavad enda punaseid vereliblesid 12-nädalaselt, kellel on oma sõrmejäljed 8-nädalaselt, kellel on arenevad silmad, jalad ja käed 5-nädalaselt, kellel kujunevad välja närvisüsteemid 3-nädalaselt… me teesklesime, et need ei ole üldsegi inimolendid ega inimelud, vaid äravisatavad lihapallid.
Me võitlesime selle eest, et mitte vaadata otsa tõele oma koletute tegude kohta. Me lõime eufemisme: "raseduse katkestamine", "abort", "valik"… kuigi tegelikult teostasime muidugi sündimata laste massilist tapmist. Miljonid lapsed, keda kunagi ei hoita, kes ei ava kunagi oma silmi, kes ei näe kunagi päikesetõusu, kes ei saa kunagi vanemateks ja vanavanemateks. Laste tükkideks rebimine emaüsas, väikeste kehade piinamine.
Ja me üritasime end veenda, et oleme vooruslikud endale valetades. Me pöörasime hea ja kurja pahupidi. Me ütlesime endile, et tapmine peab jätkuma, sest vastasel juhul seame me naisi ebasoodsasse olukorda, suurendame kuritegevust või majanduslikke raskusi. Me ütlesime noortele naistele, et abort pole mitte ainult valik, vaid ka väärtuslik ja mõistlik valik. Me ütlesime neile, et kuulutage oma aborti maailmale! Olge uhked sündimata laste tapmises osalemise üle.
Me tõrjusime neid, kes seisid elu eest. New Yorki kuberner Andrew Cuomo ütles kõigest mõne aasta eest, et abordivastastel ei ole kohta New Yorki osariigis. Alles sel nädalal ütles Kanada peaminister Justin Trudeau, et "abordivastased ei jaga meie ühiskondlikke väärtusi". Võib-olla on neil õigus. Võib-olla me siin ei jagagi nende ühiskondlikke väärtusi, sest me elame ajal, kus Demokraatlik Partei on teinud abordist oma sakramendi. Ning ühtlasi ajal, kus paljud Vabariiklikus Parteis lubasid lõpetada Planned Parenthood'i [USA abordihiid – toim] riikliku rahastamise, kuid ei teinud seda, kui neile selleks võim anti. Me elame ajal, mil elupooldavad riigid [nt Iirimaa – toim] lõdvendavad oma seniseid piiranguid sündimata laste tapmisele. Seega, võib-olla ei jaga me tõesti ülejäänud ühiskonna väärtusi… ning ma leian, et see on hea, sest seda ei teinud ka abolitsionistid [orjapidamise kaotamise eest võitlejad USAs – toim] ega mustanahaliste kodanikuõiguste eest marssijad ega märtrid Roomas ega juudid Egiptuse vangipõlves. Õiglus ei pea olema populaarne, see peab olema lihtsalt õige.
Sestap me marsime… marsime nende eest, kes seda teha ei saa. Meedia ignoreerib meid, sest nad teevad seda alati. Nad kajastavad teisi marsse… näiteks nende viie inimese kogunemist, kes homme [naiste marsile] kohale ilmuvad. Nad kajastavad marsse, mida nad poliitiliselt eelistavad. Nad arvavad, et need kümned tuhanded, kes seisavad siin igal aastal külma trotsides Ameerika tulevaste hingedega, unustatakse lihtsalt ära. Meid ei unustata. Meie lapsed, keda on aastakümneid võikalt tapetud, mäletavad. Nad vaatavad meie peale taevast alla ning nad teavad, et nad tähendasid midagi… et nad tähendavad midagi, kuni me hoiame neid oma mõtetes ja südametes.
Meie lapsed, kes siin praegu koos meiega seisavad, mäletavad samuti. Nad mäletavad ja marsivad nii kaua kuni nad ei pea enam marssima. Meie veel sündimata lapsed mäletavad ning nad tänavad meid oma palvetes. Ning eelkõige mäletab meid Jumal, kes loob ja hoiab alal rahvaid, kes kingib ja hoiab elu, kes seisab koos nendega, kes kurja läbi kõige enam kannatavad… ka Tema mäletab meid. Ta mäletab Ameerikat ja õnnistab teda. Jumal õnnistab meid, sest me oleme Tema kõige hinnalisema loodu valvurid. Me seisame Ameerika ja pimeduse vahel ning me marsime kuni see pimedus on igaveseks pagendatud ja kõik meie lapsed saavad seista koos päikesepaiste käes.
Tõlkis Martin Vaher
Repliik: naistemarssi kajastanud "Aktuaalne Kaamera" jättis massiivse elumarsi taas tähelepanuta