Briti päevaleht The Telegraph tunnistas oma 25. jaanuari esilehe uudises, et briti valitsus „on võimetu kaitsma õpetajaid, kes keelduvad gay-abielu heaks kiitmast“.
 
Briti haridusministeeriumist on siiani saadetud teineteisele vasturääkivaid signaale, mis ühelt poolt lubavad, et traditsionaalsete vaadetega õpetajaid, kes keelduvad homoabielu koolis õpetamast ei karistata, samas aga on üks Haridusministeeriumi vanemametnik The Telegraphile kinnitanud, et Briti valitsus ei oma antud olukorras kontrolli ning tulevikus viiakse õpetajate kaasus paratamatult Euroopa Inimõiguste Kohtusse Strasbourgi.

Eelnevalt on antud küsimuses võtnud sõna ka briti haridusminister Liz Truss. Vastates briti parlamendiliikme David Burrowes' järelpärimisele sõnas Liz Truss, et asjade praeguses seisus pole võimalik hinnata, mil viisil võiks abielu seadustega ümbermääratlemine mõjutada neid õpetajaid, kes klassiruumis keelduvad pooldamast abielu uut definitsiooni. Samas ei eitanud ta võimalust, et traditsionaalsete vaadetega õpetajad võiksid olla sunnitud oma töökohtadelt lahkuma ega pakkunud selle stsenaariumi ärahoidmiseks ka mingeid seaduslikke tagatisi.

Järelpärimise autor David Burrowes oli oma murelikus kirjas haridusministrile lähtunud briti juhtiva inimõigusjuristi Aidan O’Neill'i analüüsist, kus O'Neill näitab, millistel viisidel homoabielu juurutamine seadusliku normina mõjutab negatiivselt õigust südametunnistuse vabadusele töökohtades ja koolides.

O'Neill väidab, et abielu seadustega ümbermääratlemine toob endaga kaasa nõude, mille kohaselt „lapsed peavad tutvuma homoabieluga kooli seksuaalkasvatuse tundides“. Ta pani tähele, et Briti 1996 aasta Haridusseaduse kohaselt peavad õpilased „seksuaalkasvatuse tundides omandama teadmised abielu loomusest ja selle tähtsusest perekonnaelule ning laste kasvatamisele“. O`Neill on kindel, et saavutades seadusliku kaitse, tuleb homoabielu briti Haridusseaduse nõuete kohaselt paratamatult õpetada ühe osana koolis pakutavast seksuaalkasvatuse programmist.

O'Neill'i arvates on "koolidel seaduslik õigus õpetaja vallandamiseks", kui ta ei peaks kasutama õppematerjale, mis "lähevad vastuollu tema religioossete veendumustega abielust". Tema sõnul teostuks samasugune stsenaarium nii religioossetes erakoolides, kui ka riiklikes õppeasutustes.

Briti organisatsioon Coalition for marriage on koostanud raporti Gay Marriage in Primary Schools: The Impact of Redefining Marriage on Education. Raport annab ülevaate raamatutest, mille abil asutakse kujundama algkooli õpilaste tõekspidamisi abielust. Järgnevas vaid mõned näited:

Briti homoaktivistide grupp Stonewall on oma kodulehel juba avaldanud soovitusi algkooli kohustusliku kirjanduse nimekirja täiendamiseks. Raamatute hulgas võib leida selliseid homoseksuaalsust normaliseerivaid teoseid, nagu „Kuningas ja kuningas“, „Emme ja emme abielluvad“, „Sassul ja Jassul on kaks ema“ ning ülaltoodud näited „Issi toakaaslane“ ja „Issi, Papa ja mina“.

Õpetajatele mõeldud juhendis on Stonewall soojalt soovitatud, et lapsed võiksid tundides raamatu sisu ette kanda. Niisiis on tuleviku koolides oodata pedagoogilisi hetki, kus meie Sassu ja naabri-Jassu peavad kohustuslikus korras omavahel kahte issit etendama. Ületänava-Liinale on aga usaldatud nende kunstseemendamise ja asendusemaduse kaudu ilmale toodud väiketüdruku roll.

Vanemaid, kes ei soovi oma lastele taolist kasvatust, on juba 2009. aastal ähvardatud tõsiste karistustega. Ühes Ida-Londoni koolis aset leidnud LGBT-ajaloonädala raames keeldusid kristlastest ja muslimitest vanemate lapsed lugemast raamatut "Kuningas ja kuningas". Avalik vastuhakk homoseksuaalsele indoktrinatsioonile oli ajaloonädala toimkonnale niivõrd kõva pähkel, et laste vanemad ähvardati võtta õiguslikule vastusele.

Briti parlamendiliige David Burrowes võttis viimaste aastate arengud The Telegraphi veergudel kokku: „Suur ja tõsine küsimus on see, et homoseksuaalne abielu õõnestab õigust südametunnistuse vabadusele – see on küsimus, mis kõigub kogu seadusandluse kohal“.