Clintonist, osaliselt sündinud laste tapmisest ja valede levitamisest

Kus on end inimõiguste eest seisjaks nimetavate inimeste silmad, kui jutt käib sündimata laste massilisest tapmisest? 24. rasedusnädalal aborteeritud beebi. Foto: Center for Bioethical Reform

Süüdistades valede levitamises inimesi, kes on toonud välja Hillary Clintoni poolehoiu osaliselt sündinud laste tapmise seaduslikkusele, levitab õiguskantsler Ülle Madise ise valet, kirjutab Varro Vooglaid.

Mõne nädala eest küsisin Objektiivi raadiosaates, kuidas saavad inimesed toetada USA presidendivalimiste kontekstis Hillary Clintonit teadmises, et ta pooldab isegi osaliselt sündinud beebide tahtliku tapmise seaduslikkust. Kas tõesti ei ole mitte mingisugust moraalset standardit, millest allapoole laskunud poliitikut ei peeta võimalikuks toetada?

Saksamaal tuli 1932. aasta demokraatlikel valimistel võimule Adolf Hitler, kelle valitsemise ajal pandi teatavasti toime mitmesuguseid jubedusi, mille ühiseks nimetajaks oli austuse puudumine inimelu ja -väärikuse vastu. “Kuidas küll nii paljud pealtnäha normaalsed inimesed selliste ebainimlike vaadetega kandidaati toetasid,” on küsinud nii mõnigi inimene. Aga küsigem siis ühtlasi, mille poolest erinevad nad inimestest, kes toetasid Clintoni-suguse tegelase tõusmist USA poliitiliseks juhiks.

Eriliselt võigas protseduur beebide tapmiseks

Osaliselt sündinud laste tapmine ehk protseduur, mida inglise keeles nimetatakse eufemistliku terminiga dilation and extraction ehk laiendamine ja väljavõtmine, on eriliselt võigas nähtus. Sellise abordimeetodi abil (mille osakaal abortide koguhulgast on küll väike) tapetakse beebisid enamasti 20. kuni 26. rasedusnädalal, ent ka hilisemas eas. Föderaalsel tasandil ei kehtinud Ameerika Ühendriikides kuni 2004. aastal ülemkohtu poolt asjas Gonzales v. Carhart häältega 5:4 langetatud otsuseni ükski seadus, mis oleks keelanud kõnealuse meetodi rakendamise kasvõi vahetult enne beebi loomulikku sündi. Kongress võttis küll asjakohased seadused vastu juba Bill Clintoni ametiajal, ent toonane president pani neile seadustele 1996. ja 1997. aastal veto.

Kokkuvõtlikult seisneb protseduur selles, et beebi kistakse tangidega jalgupidi emaüsast välja, nii et üksnes pea jääb veel emakakaelast sissepoole. Seejärel torgatakse käärid läbi beebi kukla tema pähe ning surutakse need laiali, et teha tekkinud auk suuremaks ja sisestada selle kaudu vaakumaspiratsiooni sond, mille kaudu imetakse beebi ajud välja. Selle tagajärjel kukub beebi kolju kokku, mis omakorda võimaldab tõmmata nüüd juba surnud lapse keha tervikuna emaihust välja.

Kuivõrd lapse tapmisel on tema pea veel emaihust väljumata, ei kvalifitseerita protseduuri mõrvaks, vaid sellest räägitakse kui reproduktiivmeditsiini teenusest, raseduse katkestamisest, fertiilsuse reguleerimisest vms-st.

Kes nüüd õieti valesid levitab?

Sel teemal ajendas mind kirjutama pühapäeval Kuku raadio eetris olnud saates “Õigus ja õiglus” õiguskantsler Ülle Madise poolt esitatud kommentaar (alates 28:00), nagu oleks väited Clintoni toetuse kohta osaliselt sündinud beebide tapmise seaduslikkusele väärad, avalikkust eksitavad ja sellisena ebaeetilised.

“Kuidas saab olla võimalik, et kuidagi see inimeste sisemine hea ja kurja tundmise puu on nii vildaki läinud,” küsis Madise hämmastunult. Tema selgituste kohaselt on väited, nagu toetaks Clinton osaliselt sündinud laste tapmise seaduslikkust, heaks näiteks selle kohta, kuidas inimesed levitavad süüdimatult valesid.

Paradoksaalsel viisil – teisi valede levitamises süüdistades – levitab valesid Madise ise. Selles, et Clinton väljendas osaliselt sündinud beebide tapmise seaduslikkusele poolehoidu isegi presidendikampaania raames peetud teledebatil, võib igaüks alltoodud videoklippi vaadates ise veenduda:

Muidugi ei ole osaliselt sündinud beebide tapmise seaduslikkuse toetamine midagi niisugust, millest üks presidendikandidaat tahaks omal initsiatiivil pikalt-laialt rääkida. Seetõttu on arusaadav, et Clintoni väljaütlemised sel teemal ei ole innukad ja eksplitsiitsed, vaid pigem puiklevad ja napisõnalised.

Ometigi on see fakt, et ta väljendab selles klipis ja on ka varem väljendanud ühemõtteliselt seisukohta, mille kohaselt ei tohiks osaliselt sündinud beebide tapmist täielikult ära keelata. See omakorda tähendab, et ta põhimõtteliselt pooldab selle seaduslikkust. Samamoodi on fakt, et Clintoni sõnul “ei ole sündimata isikutel põhiseaduslikke õigusi” ning seetõttu peab ta põhimõtteliselt lubatavaks aborti kuni sünnihetkeni.

Inimesed, kes on abordivaidluste ajalooga kursis, teavad, mida tähendab Clintoni poolt juba osutatud debatil väljendatud seisukoht, et osaliselt sündinud laste tapmine peab olema lubatav, kui see on vajalik ema elu ja tervise kaitsmise huvides. Nn terviseklauslit on tõlgendatud nii USA-s (vt nt ülemkohtu 1973. aasta otsust Doe vs Bolton) kui mitmel pool mujal äärmiselt laialt. See arvatakse hõlmavat tervist mitte ainult kui füüsilise, vaid ka kui psüühilise, emotsionaalse, majandusliku ja sotsiaalse heaolu seisundit. Klauslit saab seega pea lõputult kummipaelana venitada, katmaks ära praktiliselt iga olukorda.

Ehkki Clinton õigustab osaliselt sündinud laste tapmise seaduslikkust vajadusega kasutada seda meetodit naiste elu ja tervise kaitseks, rakendatakse kõnealust protseduuri üldjuhul täiesti tervete naiste ja beebide puhul, enamasti olukorras, kus beebist loobumise otsus on tehtud lihtsalt raseduse hilises staadiumis.

Seega on Clintoni poolt debatil öeldu ilma kahtluseta toetusavaldus positsioonile, et osaliselt sündinud laste tapmine peaks olema seaduslik. Seda järeldust toetab ühemõtteliselt ka tõsiasi, et Clinton on senaatorina hääletanud mitmel korral vastu eelnõudele, millega on püütud osaliselt sündinud beebide tapmist USA-s ära keelata.

Mitte asjata ei investeerinud viimasel ajal mh aborteeritud beebide kehaosade kaubitsemise ja alaealiste seksuaalse ärakasutamise kinnimätsimisega korduvalt vahele jäänud ning aastas rohkem kui pool miljardit dollarit riiklikku rahastust saav USA suurim aborditegija Planned Parenthood Clintoni kampaaniasse kümneid miljoneid dollareid. Ja pidades silmas, et Donald Trump on lubanud jätta Planned Parenthoodi (vähemalt olulises osas) ilma hiiglasliku riikliku rahastuseta, pole midagi üllatavat ka selles, kuidas organisatsiooni juht Cecile Richards kirjeldas valimiste järgsel hommikul oma emotsioone: “Laastatud. Murtud. Raevus. Šokeeritud. Kurb. Tülgastav. Piinlik. Heidutatud. Väsinud. Purunenud.”

Kuidas küll südametunnistus nii kiiva kisub?

Lõpetuseks võiks tulla tagasi Madise enda küsimuse juurde, kuidas saab inimeste sisemine hea ja kurja tundmise puu nõnda viltu kasvada, asetamaks selle õiguskantsleri enda ette.

Kuidas juhtub nii, et arukad inimesed ei näe probleemi poliitikutes, kes pooldavad tülgastavalt ebainimlikke metsikusi, küll aga selles, kui selliste poliitikute barbaarseid vaateid laiemale avalikkusele meelde tuletatakse?

Rääkides sisemise hea ja kurja tundmise puu vildakile minemisest tahaks õiguskantslerile ühtlasi meenutada, et tema ametikohast tulenevaks kohustuseks on seista ka sündimata laste eluõiguse eest ja tagada, et seda austaksid nii kehtestatud seadused kui ka avaliku võimu tegevus.

Kindlasti on õiguskantsler teadlik, et praeguselgi ajal tapetakse Eesti Vabariigis igal aastal enne sündi ligi viis tuhat beebit, kusjuures see toimub Riigikogu poolt vastu võetud seaduste alusel ning Vabariigi Valitsuse määrusest lähtuval riiklikul rahastusel. Seega riik mitte üksi sallib sündimata laste massilist tahtlikku tapmist, vaid ka rahastab seda, hoolimata tõsiasjast, et Allar Jõks kinnitas õiguskantslerina juba 2002. aastal, et riigil on põhiseadusest tulenev kohustus austada ja kaitsta sündimata laste õigust elule.

Sellise silmakirjalikkuse tõttu, kus ühelt poolt räägitakse alatasa inimõigustest ja erinevuste austamisest ning teiselt poolt toetatakse kõige kaitsetumate inimeste kõige elementaarsemate õiguste massilist mahatrampimist, tapetakse praeguseks pea kõik Downi sündroomiga inimesed valitsuse rahalisel toel enne, kui nad jõuavad sündidagi.

Kui õiguskantsler ei näe või ei taha näha neis õõvastavates faktides midagi ebaeetilist ega ka põhiseadusevastast, siis jääb vaid üle korrata tema enda sõnastatud küsimust: “Kuidas saab olla võimalik, et kuidagi see inimeste sisemine hea ja kurja tundmise puu on nii vildakile läinud?”

Vähim, mida tahaks aga õiguskantslerile öelda, on see, et pole ilus ega ka usaldust äratav süüdistada teisi alusetult valede levitamises, tehes seda ise valesid levitades. Teisi valede levitamises süüdistades tasuks oma “faktid” eelnevalt üle kontrollida.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.