Markus Järvi kõnelemas konverentsil "Kas Eesti on demokraatiaks valmis?". Foto: SAPTK

Demokraatia on üks võimalik võimu teostamise vahend ehk viis, kuidas jõuda riigi, ühiskonna või kogukonna jaoks siduvate ja hüveliste otsusteni, rõhutab Markus Järvi konverentsil "Kas Eesti on demokraatiaks valmis?" peetud ettekandes.

Tervist, head kuulajad! Teretulemast ka minu poolt meie otsedemokraatia-teemalisele konverentsile, mille raames saame kuulata erinevate ettekandjate nägemust meie demokraatia hetkeolukorrast ja otsedemokraatlikest vahenditest, mis sobituksid meie ühiskonna ootustega, või veelgi enam – tõukuksid orgaaniliselt rahva enda vajadustest saada üha rohkem kaasatud meie kõigi elu puudutavate oluliste otsuste langetamisse.

Enne igat arutelu on heaks tavaks määratleda küsimuse all olevad mõisted. Võttes kõne alla demokraatia, ei saa mainimata jätta, et vähemalt esmapilgul põrkume seda mõistet kasutades kokku mitmete paradoksidega. Kuigi meile räägitakse tänapäeval demokraatiast söögi alla ja söögi peale, libiseb meie kõne objekt pahatihti ähmasusse. Kui vesteldakse demokraatist, on selge vaid see, et selle mõiste kontuurid valguvad mitmetel juhtudel laiali ja paljuski kasutavad väitluse osapooled seda mõistet isiklikest eeldustest lähtuvalt, oletades, et diskussiooni teised osapooled mõistavad demokraatiat samal või vähemalt sarnasel viisil. Ent see vaikiv eeldus ei pruugi sugugi paika pidada.

Kõige hullem on olukord aga siis, kui demokraatiast rääkijad ei tea ka ise, kuidas enda poolt kasutatud mõistet piiritleda ja milliseid kategooriaid sellega liita või sellest lahutada. Aristotelese loogikat ja filosoofiat appi võttes võiksime öelda, et puudub selgus, millised on demokraatia substantsiaalsed ehk tema enda olemusest lahutamatud omadused, ilma milleta (sine qua non) demokraatiat lihtsalt ei eksisteeri ja millised on tema aktsidentsiaalsed omadused, ehk need, mis võivad vahetuda nii, et demokraatia olemus jääb puutumatuks.

Demokraatia probleemi pigem ähmastab aastakümnete pikkune mõttetraditsioon (Huntington, Fukuyama jt) mis seob demokraatliku riigikorralduse kokku erinevate majandusteoreetiliste või ideoloogiliste tasanditega, mis iseenesest ei pruugi olemuslikult kuuluda demokraatia vahetu toimimisloogika juurde. Nii ühendatakse ja kohati samastatakse läänelik demokraatia näiteks kapitalistliku turumajandusega. Üha rohkem kuuleme tänapäeval vasakliberaalsetest Euroopa valitsusringkondadest juttu senini selgelt defineerimata euroopalikest väärtustest, mis väidetavalt kuuluvad demokraatia keskmesse ja moodustavad demokraatliku ühiskonna nurgakivi. Jälle näeme ka siin, kuidas demokraatliku riigikorra juurde poogitakse spetsiifiline väärtustervik ja maailmanägemus, millel taas kord puudub seos demokraatliku korraga.

Olukorda lähemalt vaadates võiksime nimelt kerge vaevaga endale ette kujutada ühiskondi, kus demokraatlik protsess toimib sootuks teistsugustes sotsioökonoomilistes oludes kui seda on turumajandus, olgu selleks kommunaalsele ja kogukondlikule printsiibile rajatud linnaühiskond või samadele printsiipidele rajatud regionaalne agraarühiskond, mille alusel moodustub näiteks föderatsioon. Sama moodi võib kapitalistlikust turumajandusest, finants- ja industriaalühiskonnast rääkida mitmete maade kontekstis, mis lähtuvad vaid osaliselt läänelikust demokraatiamudelist või ei tunnista seda üldse, olgu näitena mainitud kasvõi Singapur või Hiina.

Vähe sellest, me suudaksime endale ette kujutada ka täiesti demokraatlikult valitsetud ühiskondi, kus debatt oleks lubatud vaid demokraatliku otsuseni, otsuse edasine kriitika ja selle üle nurisemine oleks aga sellesama demokraatliku protsessi poolt eelnevalt sätestatud otsusega kas piiratud või suisa keelatud. Loomulikult ei taha ma eelneva näitega vihjata, et ma ise sellist korraldust pooldan.

Sootuks keerulised on lood aga uute, nn euroopalike väärtustega, mis esindavad vaid suhteliselt kitsa, ent parasjagu domineerivat positsiooni nautiva vasakpoolse ja liberaalse eliidi maailmavaadet ega oma minu hinnangul mitte mingit olemuslikku seost demokraatiaga. Me võime tuua hulgaliselt näiteid ühiskondadest, kus domineeris rahvuslik, perekonnakeskne ja traditsiooniline ehk vasakliberaalsele maailmanägemusele vastandlik väärtuskultuur, ent mis siiski olid isegi tänapäeva mõistes eesrindlikult demokraatlikud. Meile kõige lähemal asuvaks näiteks sobib kasvõi Eesti Vabariik enne 1934. aasta riigipööret.

Kui jälgida aga kurikuulsat metatasandit ehk seda, millisel viisil demokraatiast räägitakse, siis paistab silma eelkõige kaks viisi: hoolimata oma laialivalguvast sisust esitletakse demokraatiat aksioomi ja normina, milles kahtlemine või mille osiste kritiseerimine asetab kahtleja või kritiseerija otsemaid teed poliitilise korrektsuse perifeeriasse. Samal ajal antakse häguselt mõista, et demokraatia pole mitte ühiskondlike otsuste tegemise vahend, vaid eesmärk iseeneses. Millist hüve demokraatia iseeneslikult, ilma väliste eesmärkideta meie jaoks peaks etendama, jääb järjekordselt segaseks.

Teiste sõnadega, olukord on pehmelt öeldes keeruline. Rääkimata sellest, et demokraatia enda tähendus on pidevas voolamises, tuleb sellega tänapäeval kaasa ka erinevate konnotatsioonide kaootline pagas, milles orienteerumine on kujunenud üha raskemaks. Kui sinna lisada veel demokraatia käsitlemine puuslikuna, millel puuduvad välised eesmärgid peale immanentse demokraatliku protsessi enda ja mille kattevarjus on sooja pesa leidnud erinevad oligarhia vormid, kaasa arvatud selle Eestiski levinud modifikatsioon partokraatia näol, siis saab demokraatiast läbitungimatu tihnik, mis ei teeni enam oma isandat ehk inimest ja tema hüve, vaid toitub puugi kombel kodanike heausklikusest ja kohati ka harimatusest.

Nähtus nimega demokraatia vajab tänapäeval eelkõige korralikku dekonstruktsiooni, mis vabastaks demokraatia tähenduse tarbetutest pealisehitistest ja lubaks algselt hüvelisel printsiibil taas toimida kasuliku vahendina res publica ehk avaliku asja korraldamisel.

Seega, et destilleerida kirjeldatud kompotist välja demokraatia algne tähendus, peame me minu hinnangul teostama kolmetasandilise operatsiooni, mille osad on:

• demütologiseerimine ehk demokraatia mõiste võimalikult selge piiritlemine ning demokraatia käsitlemine mitte absoluutse vaid ühe võimaliku lahendusena riigivalitsemise korraldamisel;

• dekontekstualiseerimine ehk demokraatia mõiste vabastamine kõikvõimalikest sotsioökonoomilistest, majanduslikest ja ideoloogilistest kontekstidest, mis võivad, kuid ei pruugi esineda koos demokraatliku riigikorraga;

• definaliseerimine ehk demokraatia käitlemine eesmärgi asemel vahendina, mis on ühtlasi tema loomulik positsioon.

Kogu operatsiooni tervikuna nimetaksin demokraatia deideologiseerimiseks ehk ideoloogiast vabastamiseks. Res publica ehk avaliku ja meid kõiki puudutava asja ajamisel tuleb kogu oma vaheduses käiku lasta Occami habemenoa poliitiline analoog – kui ühise eesmärgi poole saab püüelda vahendit ideologiseerimata, tuleb seda teha; kui vahend on tarbetult ideologiseeritud ning naudib eesmärgi staatust, tuleb ideoloogiline pealisehitis temast eemaldada ja asetada vahend seeläbi taas oma loomulikku seisu ehk seada vahendiks ühise hüve poole liikumisel, mitte hüveks endaks.

Seega, millisena paistab demokraatia välja siis, kui temalt on eemaldatud ideoloogia rüü?

Demokraatia on kõige üldisemas plaanis üks võimalik võimu teostamise vahend ehk viis, kuidas jõuda riigi, ühiskonna või kogukonna jaoks siduvate ja hüveliste otsusteni.

Siit edasi võime esitada lihtsaid küsimusi, mille vastused peaksid olema paljudele teada.

Kes demokraatlikus süsteemis võimu teostab? Seda teeb rahvas ehk teatava vanusepiiri ületanud kodanike tervik, kas oma valitud esindajate või rahvahääletuste kaudu.

Kuidas demokraatias võimu teostatakse? Võimu teostatakse ausate hääletuste kaudu oma esindajate valimisel või rahvahääletustel. Rahvaesindajate esinduskogudes nagu riigikogus või kohalikus omavalitsuses või otsesel rahvahääletustel jõutakse aga siduva tulemuseni enamusotsuse alusel.

Ideoloogilistest pealisehitistest vabastatud demokraatia on lihtsalt vahend, milles pole midagi müstilist ega arusaamatut. Demokraatliku protsessi demütologiseerimisega peabki kaasnema võimalikult selge ja lihtsa süsteemi väljatöötamine, mis oleks arusaadav kõikidele kodanikele ja mis ei omandaks esoteerilist oreooli, mille tuumikus tegutsevad salamahti demokraatia šamaanid – rahvas aga teostab vaid etteantud demokraatlike protseduure süsteemi perifeersetes osades, saamata aru, mida ja miks nad seda teevad.

Demokraatia definaliseerimine ehk selle käsitlemine võimu teostamise vahendina ja mitte eesmärgina iseeneses toob meid aga selle ettekande lõpuks tagasi igasuguse riigivalitsemise ja võimu teostamise tõeliste eesmärkide juurde, mis peavad olema demokraatia välised ning mis pole taandatavad demokraatiale kui protsessile. Me räägime demokraatia subjektist – inimesest, kodanikust ja isikust, kellele tema loomuse antus visandab ette tõe ja hüve kriteeriumid, mis on objektiivsed ja reaalsed ning millega kooskõlas ja mida omalt poolt toetades peab arenema demokraatlik kultuur. See aga on juba sootuks uue ja minu hinnangul potentsiaalselt märksa huvitavama ettekande teema, mille kontuure vaid paari lausega üritan tabada.

Reaalse demokraatia üks suurimaid vaenlasi on ebaisikuline ja üheülbastav massikultuur. Demokraatlik riigikord võib aga toimida vaid vastutustundlike isikute ühiskonnas – isikute seas, kellel on nimi, nägu, positsioon ja ametiuhkus, kes esindavad erinevaid hüvelisi traditsioone ja kes kannavad endas rahvuslikku või eelistatult isegi regionaalset kultuuri ja selle rikkust.

Kui massid on manipuleeritavad, siis isiksuste ühiskond tõstatab ise orgaaniliselt avaliku asjaajamise keskmesse ühisest hüvest kantud küsimused. Kui massid on inertsed ja passiivsed, siis kodanikud teostavad ja nõuavad aktiivselt oma õigusi, olles valmis ka nendest tulenevateks kohustusteks. Kui mass ihkab meelelahutust, siis kodanikud koguvad meelsust ja algatavad ühiskondlikke debatte. Kui mass on valmis vahetama vabaduse mugavuste vastu, siis kodanikud on valmis võtma vastutust ning taluma oma vaadete pärast ka tagakiusamist. Kui mass on arg, siis isiksused on valmis võitlema ja kui vaja, siis selle käigus ka oma elu loovutama.

Me kas saame üha rohkem vabadeks ja vastutustundlikeks kodanikeks, kes seisavad oma otsuste ja põhimõtete taga ja on valmis neid ka otsedemokraatlike vahenditega ellu viima ja kaitsma, või pole reaalselt demokraatlikul ühiskonnal erilist lootust. Kui me ei liigu aktiivselt isikute ühiskonna poole, siis peame rahulduma ideologiseeritud demokraatia ja selle poolt pakutava klantspildiga, millel pole reaalse demokraatiaga ehk rahvavõimuga enam midagi pistmist.

Tänan kuulamast!