Hiljuti täitus täpselt sajand päevast, mil hukati viimane Venemaa keiser Nikolai II ja tema perekond. Koos nendega hukati ka need vähesed, kes olid keisri perekonna kõrvale jäänud ja soovisid jagada nende saatust – arst Jevgeni Botkin, kammerteener Aleksei Trupp, toatüdruk Anna Demidova ja kokk Ivan Haritonov.

Doktor Botkinist, tema arusaamadest arsti ametist ja eetikast kirjutas veebilehel Pravmir.ru filosoofiadoktor Irina Silujanova, Pirogovi nimelise meditsiiniinstituudi bioeetika kateedri juhataja.

Kui Vene Õigeusu Kiriku piiskoppide kogu kanoniseeris 2016. aasta veebruaris meediku Jevgeni Sergejevitš Botkini, siis oli rõõmu sellest kauaoodatud otsusest palju. Ettevalmistustööd olid olnud pikad ja põhjalikud. Eelnenud oli Venemaa õigeusklike arstide konverentsi poolt esitatud vastav palve Kirikule. Konverentsil tegi ettekande akadeemik Aleksandr Tšutšalin, kes kinnitas, et meedik, kes ei lahkunud oma hoolealustest – pidevat hoolt vajavast troonipärijast ja teistest ka siis, kui teda ähvardas surmaoht –, näitas üles tõelist ustavust oma vandele. Nii kirjutas doktor oma viimases kirjas vend Aleksandrile: “…lootustega ennast ei hellita, illusioonidega end ei uinuta ja vaatan tegelikkusele silma…”

Jevgeni Botkin. Pravmir.ru

Jevgeni Sergejevitš Botkini jaoks oli otsus minna kaasa tsaariperekonnaga võrdne Aabrami ohvriga. Vene Föderatsiooni Riigiarhiivis säilitatakse kirja, milles ta selgitab oma otsust. Botkin mõistis, et oma otsusega määrab ta hukule iseenda ja tema lapsed jäävad orbudeks. Oma usku võrdleb ta Aabrami usaldusega Jumala vastu, kes ei kõhelnud tuua ohvriks oma poega: “Ma usun kindlalt, et niisamuti nagu Jumal päästis toona Iisaki, päästab Ta ka minu lapsukesed ja saab neile ise Isaks.”

“…teod ei saa toimuda ilma usuta,” kinnitab Botkin, “ja kui kellelgi teist lisandub tegudele ka usk, siis ainult Jumala erilisest armust tema vastu.” Seda Jumala armu valati ka doktori enese peale seismaks kindlalt oma enda hirmude vastu ja ligimesearmastuse eest. Doktor Botkini arutlused usust, mis ilma tegudeta on surnud on olulised kaasaegse meditsiini jaoks. Ravitegevusele võib see läbi vaadata kui unikaalsele elukutsele – võimalusele rakendada igapäevaselt, praktiliselt ellu ligimesearmastuse printsiipi.

Küllap kohtus doktor Botkin sageli kolleegidega, kelle tänapäevaseks võrdkujuks võiks olla doktor House. Usuta arstiteadus on sünnitanud tänapäevaks sellised biomeditsiini alaharud nagu surrogaatemadus, meditsiiniline abort, reproduktiivne ja terapeutiline kloonimine, embrüonaalsete tüvirakkude teraapia jne.

“Surnud tegude” hulka meditsiinilises mõttes võib lugeda ükskõiksuse, omakasuliku suhtumise, jõhkruse ja isegi julmuse patsientide suhtes. On levimas suhtumine, et arst isegi peab olema küünik selleks, et kaitsta ennast läbipõlemise ja liigselt emotsionaalse suhtumise eest. Sellega vabandatakse ka eelnimetatud ebakohast suhtumist inimestesse. Ja see on kaugel evangeelsest printsiibist, mida rakendas oma elus doktor Botkin: “Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.” (Johannese 15:13) Oma loengutes kinnitas doktor Botkin tudengitele, et “siiras kaastunne haige inimese vastu on arstile hädavajalik. Teil on seda tunnet veel määramatul hulgal eneses. Õppige jagama seda heldel käel neile, kellel see on vajalik.”

Doktor Botkin kirjeldas viimases kirjas “vabadusse” oma arsti eetikaga seotud arusaamu ja põhimõtteid.

Esiteks arst suhtugu oma ametisse kui teenimisse. “Töötasin kogu jõust… see kujundaski inimeste usalduse, millest kujuneb meie hingedele vajalik atmosfäär.”

Teine printsiip – abi andmine ka ebasoodsates tingimustes, tegevusetust õigustamata ja takistavatesse faktoritesse takerdumata. “Juhtus, et pidin uurima haiget väikeses vannitoaesises ruumis ja diivanina teenis suur riidekirst.”

Kolmas printsiip – austus kolleegide vastu. Olles saavutanud patsientide usalduse, ei lubanud doktor Botkin endale oma kolleegide alaväärtustamist ega enda teistest kõrgemale asetamist.

Neljas põhimõte – õiglus. “Ma ei keeldunud kellelegi abist.” Doktor meenutab, et teda rõõmustas patsientide kindel teadmine, et ta ei peta kunagi nende lootusi, võtab nad vastu tähelepaneliku hoolega ega tee vahet haigetel hoolimata nende ühiskondlikust staatusest.

Viies põhimõte – omakasupüüdmatus ja tasuta ravimine. “Patsiendid, ka vaeseimad, üritasid midagi maksta … aga mina, järgides meie vana koodeksit, ei võtnud neilt, muidugi, midagi.”

Olulisimaks põhimõtteks Jevgeni Botkini jaoks sai ustavus arstikohusele – esikohale seatakse abivajaja huvid. “Haigla on haigete jaoks,” kinnitab doktor, “ja see deviis peab olema meie suhtumise aluseks.” “Patsiendid peavad teadma oma õigust küsida kõike mis seotud nende olukorraga. Nad peavad olema veendunud, et te ei suhtu tähelepanuta ühessegi väikseimasse kaebusse. Nad peavad nägema, et … kuni olete tema juures, olete täielikult hõivatud ainult temaga, ükskõik kui kerge ka tema haigestumus ei oleks.”

Arusaama, et arsti elukutse on eelkõige kutsumus, et tõeliseks arstiks võib olla see, kes tunnetab võõrast valu, oskab kaasa tunda, on valmis pühendama kogu oma elu inimeste teenimisele, jagab tänapäeval siiski suurem osa meedikuid.

Ei ole juhus, et just grupi meedikute poolt, kelle eestvedajaks oli akadeemik Aleksandr Tšutšalin, avati Moskvas 2016. aastal esimene kirik, mis on pühendatud arstile, usukannatajale ravijale Jevgenile.

Võrguväljaande pravmir.ru põhjal kirja pannud Roland Tõnisson.

Päisefoto: kohale, kus mõrvati tsaar Nikolai II ja tema perekond, on Venemaal hukatud märtrite auks püsitatud kirik Jekaterinburgis (Bigstockphoto.com)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!