Kaader Stanley Kubrick'u filmist "Silmad pärani kinni"

Martin Vaher kirjutab oma kolumnis, et kunst on lakanud teenimast oma loomuomast ülesannet ülistada kõrgeid vaimseid ideaale ja ülendada inimese hinge, mis omakorda on sillutanud teed nihilismi võidukäigule ühiskonnas.

Käisin hiljaaegu vaatamas Alejandro Iñárritu lavastatud filmi "Mees, kes jäi ellu" (The Revenant) ning pean tunnistama, et see oli üks võimsamaid linateoseid, mida ma kunagi näinud olen: julge, karge, aus, mehine, visa, kompromissitu. Samas ka brutaalne ja julm… nagu tõde. Parimas mõttes alandlik Looja ja loodu ees. Film ilma igasuguse dekadentsita.

Selliseid tehakse tänapäeval väga harva. Viimane sellise kaliibriga film oli minu jaoks Mel Gibsoni „Kristuse kannatused", mis oleks justkui Püha Vaimu juhtimisel valminud. Vaikuses viimasena kinosaalist väljudes silmasin koridoris selliste filmide reklaamplakateid nagu "Fifty Shades of Black" ja "Dirty Grandpa", kus kinolegendist Robert De Nirol on järgnev filmiajaloo annaalidesse minev lause: "The greatest gift a grandson can give his grandfather is a hot college girl who wants to have unprotected sex with him before he dies" („Parim kingitus, mille lapselaps oma vanaisale teha saab, on kuum tudengineiu, kes tahab temaga enne surma kaitsevahenditeta seksida"). Nagu oleks just kirikust ööklubisse sattunud, selline tunne tekkis. Real classy, Mr De Niro.

Kujutatud kontrasti ehk haigutavat kuristikku tõelise kunsti ja kõrgkultuuri ning odava ja lapsiku meelelahutuse vahel aitab suurepäraselt ilmestada ka Markus Järvi hiljutine nädalakommentaar "Infantiilsuse talumatu ülbus", kus öeldi:

"Teiselt poolt aga peseb ajusid globaalne meelelahutustööstus, mis lahutab noorte meeled intellektist ja reaalsusest ajuvaba individualismi ja naudingukultuse vaimus. See on maailm, kus seks on umbes samal füsioloogilis-moraalsel tasemel hammaste pesuga ja abort ehk üsasisene lapsetapp võrdub kergemat sorti pimesooleoperatsiooniga, kujutades endast lihtsalt riigi poolt rahastatud nii-öelda tervisehoiuteenust. Selles õhkkonnas sünnibki postmodernse inimese peamine isikuomadus, infantiilsus, mida ühelt poolt toestab vääramatu individualism, teisalt aga sinisilmne usk ametliku ideoloogia ja selle poolt kommipaberisse pakitud lahenduste õigsusesse."

Saan siinkohal Markuse tähelepanekuga vaid nõustuda. Pean nimelt kaasaja üheks suurimaks hädaks ja õnnetuseks justnimelt kultuuritust, mis on tingitud nii meelelahutustööstuse ulatuslikust ajupesust kui ka kunsti lahtisidumisest hüvedest ja voorustest, millede teenistuses peab kõrgkultuuri vääriliseks pürgiv kunst paratamatult asuma.

Suuresti valgustusajastu revolutsiooniliste „arengute" tõttu moraalinormide kammitsaist vabanenud kunst jõudis aga vaevu priiuse joovastavat hõngu nuusutada, kui leidis end taaskord ahelaist, olles seekord sunnitud hoopis tsirkuseahvi kombel lõbujanulise meelelahutustööstuse ja küünilise rahamasina taktikepi järgi ilmarahva rõõmuks tantsu vihtuma ja kometit tegema. Kui varemalt tellis kristlikus Euroopas nii-öelda muusika Kirik, siis revolutsiooni järgselt hakkas seda aga üha enam tegema pööbel – seega pole imestada, et oleme jõudnud majesteetlikest gooti katedraalidest, ülevast kirikumuusikast ja võrratust renessansskunstist viimaks hingetute klaas-betoon-monstrumite, poolpornograafiliste muusikavideote ja kunsti-installatsioonideni, mida järjepanu muuseumi töötajate poolt „ekslikult" prügi pähe ära koristatakse.

Orjates oma uusi isandaid, püüdes iga hinna eest meeldida, apelleerides inimloomuse madalaimatele instinktidele moondus kunst aja jooksul millekski veel mannetumaks kui pelgalt palaganiks (mida võiks peterbrookilikult nimetada ka rämedaks kunstiks, mille peamine voorus seisneb selles, et see on oma labasuses vähemalt siiras). Kui Peter Brook räägib pühast teatrist, mis üksnes ei piirdu sellega, et toob nähtamatu esile, vaid loob ka tingimused, mis teevad selle nähtamatu tajumise võimalikuks, siis kaasaegne kunst on müünud end justkui 30 hõbeseekli eest ebapüha teatri teenistusse.

Mis on aga ebapüha teater, ning veel avaramalt, ebapüha kunst? Esmalt on see muidugi püha kunsti antitees ehk siis määratletav selle kaudu, mida see moonutab, nagu olev ja mitteolev, voorus ja pahe, armastus ja vihkamine… lühidalt öeldes on see puudus ja perversioon. Minnes teatri lätete ehk jumalateenistuse juurde, on sobilik tuua paralleel Püha Missa ja Musta Missa vahel, milledest esimene ülistab ja kiidab Loojat, teine aga irvitab pilkavalt Tema üle.

Kinematograafiliselt näitlikustab seda suurepäraselt Stanley Kubricku luigelauluks jäänud linateoses „Silmad pärani kinni" (Eyes Wide Shut) kujutatud Must Missa, kus ebapüha ja omasooihara saatanliku rituaali saateks kostus tagurpidi ettemängitud Rumeenia õigeusukiriku Püha Missa fragment. Rituaalile järgnev orgia paljastas aga Musta Missa kogu olemuse – tõelise gnostilise traditsiooni kohaselt anduti seksuaalmaagilistes pürgimustes valimatult lihalikele naudingutele, heites seejuures kõrvale tülikad piirangud ja ahistavad arusaamad keha ehk loodu pühadusest.

Kui püha kunsti eesmärgiks on katarsise ehk hinge puhastamise esile kutsumine, siis ebapüha kunst püüdleb vastupidiselt aga korruptsiooni ehk hinge reostamise poole, tehes seda sageli märkamatult ja salamisi, kuid mõnikord ka kogu oma ilustamata võikuses, olles endalt kõik maskid heitnud. Püha kunsti iseloomustab janunemine ülla, üleva ja hüvelise järele, eesmärgiga juhtida selle vaatlejat mööda hingeradu selgepiiriliselt manifesteerunud tõdede äratundmisteni, mis kutsuvad temas esile puhastava emotsionaalse kogemuse. Seevastu on ebapüha kunsti püüdluseks aga eksitamine ja naeruvääristamine, kusjuures pilke objektideks sobib kõik, mis on püha, ilus ja vooruslik.

Ebapüha kunst on oma olemuselt nihilistlik ning parasiteeriv, kuid vaatamata oma väärtustühisusele on sellel tugevad zeitgeisti ambitsioonid nagu modernismil enne teda. Ebapüha kunst võtab kangelasideaali ja perverteerib selle esmalt romantiliseks byronlikuks kangelaseks, hiljem aga juba antikangelaseks, sest rahvas nõustub selle astmelise allakäigu juures peagi, et voorused pole enam moes. Nii kõlbabki kangelaseks peatselt iga vaene patune: verepilastaja, vägistaja, sarimõrvar, abordiarst (sisuliselt sama mis eelmine), pedofiil, vampiir, satanist või koguni Saatan ise, jõukas sadomaso-entusiast või lihtsalt keskmine dekadent tänavalt, loetelu näib lõputu… nii palju pahesid, nii palju võimalusi.

Kui rahva teadvusest kaob viimaks koos nende kandjatega ka usk kõrgetesse ideaalidesse, siis on pinnas küps, et meie kollektiivses teadvuses saaks hakata kasvajana vohama nihilism oma puhtal, pühadust teotaval kujul, manifesteerudes kord markii de Sade'i „Soodoma 120 päevana", kord Kaur Kenderi rõvedusena „Untitled 12" ning kord jällegi Eesti väljapanekuna Veneetsia kunstibiennaalil pealkirjaga „NSFW", mis sisaldas endas valikut abordiinstrumentidest ja videot sellest, kuidas üks mees urineerib teisele suhu. Seejuures puudub olukorra grotesksusele viimase lihvi andmiseks ehk veel ainult situatsioonikomöödiatest tuttav „heatahtlikult" kaasarõkkav naeruriba, sest mis oleks tabavam, kui surnud inimeste naer kaasa elamas meie endi hingelisele surmale.