Endine Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee hoone, kus praegu asub välisministeerium. Vana foto töötlus: Objektiiv

Läänemaailmas toimuv vasakpoolne uusmarksistlik revolutsioon sarnaneb kommunistide võimutsemisega ja Euroliit hakkab üha rohkem sarnanema Nõukogude Liiduga, leiab vabadusvõitleja Tiit Madisson.

Olen juba paar-kolm aastat tagasi Nõmme Raadio eetris iseloomustanud Eesti olematut välispoliitikat, mis on seisnenud vaid Brüsseli ja Washingtoni "peremeeste" ees piiritus pugemises. Nüüdseks on lisandunud ka (igaks juhuks!) Moskva ees koogutamine. Milleks muuks saab hinnata iga hinna eest Kremlile 5,2% Eesti territooriumi ärakinkimise püüdu?

Vastava kinkelepingu ratifitseerimisest on Moskva seni hoidunud, kuna ilmselt oodatakse, et Eesti parandab veelgi siinsete venekeelsete asustuskolonistide olukorda, näiteks "keelelise diskrimineerimise" asjus. Kuna teatavad märgid lubavad oodata, et varsti pudeneb "Eesti õun küpsena" Kremli tornide ette, ning siis on Moskva oma eesmärgi saavutanud. Ma saan aru, et luiged-mikserid-mihkelsonid kibelevad Brüsselile "Yes, massa!" raporteerima, et Euroliidu "õige" piir on nüüd ka juriidiliselt kehtiv. Kuid Moskva ei hooli meie poliitlimukate tahtmistest ja ajab oma imperialistlikku poliitikat edaspidigi.

Tundub, et kolmest "peremehest" on Toompea selgrootutel limuk-poliitikuil väheks jäänud, sestap on asutud ka juudiriigi valitsejate ees koogutama. Sest milleks muuks saab peaminister Ratase alandlikku käitumist Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahuga hinnata? Kuigi Euroliit on ajalooliselt Iisraeli suhtes Palestiina-meelset poliitikat ajanud, juhindub Toompea sellest, et "mida rohkem (peremehi), seda uhkem". Pealegi on Toompea selgrootutel amööbidel ilmselt teada, et vähemalt 80% läänemaailma rahast liigutavad rahajuudid. Mis kindlasti pole uudiseks Stenbocki majas.

Kui Eesti välispoliitikat hinnata, siis ei saa seda teha, sest mida ei ole, seda ei ole! Mulle on ammu arusaamatuks jäänud, mida teeb majatäis ametnikke endises EKP Keskkomitee majas Islandi väljakul. Kui need koondada, ei tekita see mingit kahju maksumaksjale, pigem leevendab riigi eelarvet.

Sootuks raskem on aga hinnata meie europrovintsi sisepoliitikat.

Alles hiljaaegu avati Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal, millele panid  pärjad president, justiitsminister ja kaitseväe juhataja. 28. juuli varahommikul asetati kaitseväe kaplanite poolt pärg okupantide hauamonumendile Sinimägedes "eesti rahva mälestusena". (Kes, kurat, käis eestlastest represseeritute järeltulijailt küsimas, kas nad tahavad meie rahva timukaid mälestada?) Objektiivis ja Uutes Uudistes on varem kirjeldatud, kuidas püütakse välja suretada juba traditsiooniks saanud Sinimägedes 1944 toimunud eesti sõjameeste lahingupaiga traditsioonilist juulikuist külastamist, mis vene meedias on propagandarünnakuid esile kutsunud.

Lisaksin juurde, et möödunud aastal ei lubatud (ilmselt meie meelsuspolitsei korraldusel?) Grenaderimäele, kus paiknevad lahingutes osalenud väeosade mälestusmärgid, mustades Eesti Leegioni pildiga särkides rahvuslasi. Eesti teenekaim kommunismivang Mart Niklus, kes oli kohale tulnud oma Gulagi katsumusi meenutavas T-särgis, aeti samuti särki vahetama(!).

Ilmselt ei oldud möödunud aasta meelsuspolitsei korraldust/käsku uuendatud, sest mina pääsesin oma leegioni-särgis sel suvel takistuseta mäe otsa küll. Kuid võimalik, et minuga ei soovitud õiendada, sest kauaaegne vastupanuvõitleja oleks ehk "hakanud haisema" – liigset kära meedias tekitanud. Kes teab? Igal juhul viidi ajalehe Rahvuslik Teataja toimetaja Jaan Hatto ajalehtede stend kaitseliidu aktivisti Heiki Magnuse poolt kaugemale võsasse. "Sinimägedes poliitikaga ei tegelda," oli totravõitu põhjendus selleaastase ürituse korraldaja-vastutaja Magnuse poolt. Sel aastal olid iga-aastased ürituse organisaatorid Eesti Leegioni Sõprade Klubist (ELSK) organiseerimisest kõrvale jäänud (või kapo korraldusel jäetud?) ja üritusel osalenuid ei kostitatud ka iga-aastase sõdurisupiga. Jääb vaid oodata järgmist üritust. Kas siis hakatakse sõjaveteranide mälestusüritusele saabujaid politseiga minema ajama? Vägisi jääb mulje, et Brüsseli "peremeeste" rahvuslaste tõrjumise poliitikal on Eestis väga usinad järgijad.

Minule kui põhimõttekindlale rahvuslasele on silma hakanud muudki ebameeldivat, mis tõestavad mu väidet, et Eestis on hakatud sovetliku okupatsiooni aegset ENSV-d taastama. Millest mõningad tähelepanekud ära toon. Lugejal on kindlasti lisada omapoolseid tähelepanekuid.

26. detsembril õnnitles ERR-i raadiojaam Vikerraadio 70. sünnipäeva puhul ENSV viimast KGB esimeest Rein Sillarit kui "eesti ühiskonnategelast", mille peale võisid KGB poolt represseeritud rahvuslased vaid hüüatada: "Tule taevas appi, sa näed ja ei mürista!"

Mõni aeg tagasi rääkis tuttav ajakirjanik oma kamraadiga juhtunust. Nimelt oli 1958. aastal sündinud mees märkinud ankeeti oma sünnikohana Eesti NSV, mille ametnik ära parandas Eesti Vabariigiks, kuna asjad on ümber nimetatud, nagu kohusetundlik ametnik põhjendas!

Eks kartellimeedias tihti kõlav 100. aastase Eesti Vabariigi sünnipäeva rõhutamine viib vägisi mõttele, et mingit okupatsiooni pole olnud. Seega peame okupatsiooni tagajärjel siia toodud venelastega vennastuma kui "uute eestlastega", noored peavad ära õppima okupantide keele eesti-vene segakoolides ja lasteaedades jne, jne. Nagu multikultitajad meid püüavad veenda.

Isegi ülearu on meenutada aastatetagust aega, et valitsuse poolt on Euroopa Komisjoni Eesti-poolseteks liikmeteks määratud kõrged EKP funktsionäärid Siim Kallas ja Tartu rajooni EKP kõrgfunktsionäär Andrus Ansip, kes Tartu rahu aastapäeval 2. veebruaril 1988 soovitas rahvuslike demonstrantide kallale ajada miilitsakoerad. Seda muidugi varjatakse haugimäluga rahvuskaaslaste eest isikuandmete salastamise põhjendusel.

Siim Kallas on oma NLKP liikmelisust põhjendanud, et ta õõnestas kommunistlikku korda seestpoolt. Eks ENSV hoiukassade surnud klientide raha omastamist võiks tinglikult ka kommunistliku võimu õõnestamiseks pidada küll, kui ta juhtis ENSV Hoiukassade Peavalitsust (1977–1986). Kinniminekust pääses Kallas vaid kõrge ENSV funktsionääri, ENSV Ministrite Nõukogu esimehe Bruno Sauli (1984–1988) protežeerimise tõttu. Paraku jätkusid Kallase "õõnestamised" veel vabas Eestiski, kui ta Eesti Panga juhatajana kaotas "meeltesegaduses" 10 miljonit dollarit riigi raha või VEB-fondi Eesti ettevõtjate rahast "läks kaduma" koguni 32 miljonit dollarit. Mida Toomas Kümmel oma raamatutes dokumentaalselt on kirjeldanud, kuid mis Toompeal eriti populaarne teema ei ole. Tasub meenutada, et Eesti Panga juhi Kallase korraldusel lasti 1995. aastal ringlusse 50-kroonine rahatäht, mille Rudolf Tobiase orelil oli kujutatud püramiid Kõikenägeva Silmaga. See pidi ilmselt sümboliseerima, et Eestit valitsevad vabamüürlaste salaühingute liikmed. Kuna ilmselt toimub järgmiste valimiste järel "teine Reformierakonna tulemine", siis ootab Kallast ees lai tööpõld, sest Brüsseli transpordivolinikuna loodud Rail Balticu projekt ootab uusi saamamehi!

Elatanud poliitvang Mart Niklus ei väsi kordamast, et praeguse Eesti suurimaks hädaks on, et "Plats puhtaks!" loosungiga võimule saanud Mart Laari Isamaa oma lubaduse kiiresti unustas, mille tõttu said "kommudest" saamameestest kapitalistid. Selle kujukaks näiteks on, kuidas EKP juhtkonda kuulunud, ENSV Ministrite Nõukogu esimees Indrek Toome (1988–1990) sai 600-kroonise aktsiakapitaliga AS-i erastanud Viru hotelli omanikuks (mille ta kiiresti rahaks tegi) või Valga autobaasi kommunistist endine direktor, hilisem EV peaminister Tiit Vähi praktiliselt terve Sillamäe linna erastas.

Kuna 1995. aasta valimistel jäid pärast Isamaa-ERSP põrumist peale (ilma poliitilise mõtlemisvõimeta haugimäluga valijate eelistusel) ekskommuniste ühendavad parteid,  siis on pärast kaklust hilja rusikatega vehkida. Ja peame ilmselt leppima, et idealismikübemeta võimulolijad, endiste kommunistide poolt kasvatatud "poliitbroilerid" taastavad oma õpetajate ideoloogiale sarnanevat ENSV-d. On ju terves läänemaailmas toimuv vasakpoolne uusmarksistlik revolutsioon sarnane kommunistide võimutsemisega ja Euroliit hakkab üha rohkem sarnanema Nõukogude Liiduga!

Päisefotol: endine Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee hoone, kus praegu asub Eesti Vabariigi välisministeerium.