Tallinnas õnnestus kommunistidel rünnata ootamatult. See on enam kui kummaline, kui arvestada seda, et Eesti eriteenistustel olid kommunistide ettevalmistused teada. On alust arvata, et Eesti jõustruktuuride otsused 30. novembril mitte midagi ette võtta või isegi loobuda kõrgendatud valmisolekust Tallinnas olid mõjutatud mingist olulisest – väga olulisest teabest, kirjutab ajaloolane Jaak Valge.

Eestimaa Kommunistliku Partei programmiliseks nõudmiseks oli proletariaadi diktatuuri kehtestamine ja Eesti liitmine Nõukogude Liiduga. Seetõttu oli kompartei Eestis keelatud.

1924. aasta jaanuaris sulges Eesti riigivõim rea kommunistlikke organisatsioone ja arreteeris ligi paarsada kommunistlikku aktivisti, mis pidurdas kommunistide võimalusi eelmise aasta lõpul alanud majandus- ja sisepoliitilise kriisi tingimustes oma populaarsust kasvatada. Nii võtsid kommunistid suuna riigipöördele. Kuna Eestis oli majanduskriis, siis arvasid nad, et ka Nõukogude Liidu juhtkonda on võimalik veenda võimuvõtu vajaduses, sellest hoolimata, et varasematel aastatel oli mitu Moskva toetatud putšikatset Euroopas ebaõnnestunud. Eesti kommunistide juhid kirjeldasid ettekannetes oma Moskva peremeestele, et on vaja vaid väikest tõuget ja Eesti iseseisvus variseb kokku. Seejuures said Eesti kommunistide juhid aru, et hoolimata tööpuudusest ja rahulolematusest Eestis sõltub nende võimuvõtu edukus ikkagi eelkõige Nõukogude juhtkonna otsustest. Relvastatud riigipöördeks oli vaja senisest ulatuslikumat sekkumist Venemaalt – nii raha, relvade kui ka relvastatud sissetungi näol. Ilma Moskva toetuseta polnud mingit mõtet pööret üritada.

Arvatavasti võtsid EKP põrandaalused juhid põhimõttelise otsuse riigipöörde kohta vastu 1924. aasta veebruaris või märtsis. Märtsi lõpus otsustas põrandaalune Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee saata oma büroo liikme Otto Rästase Venemaale. Rästas asus 1924. aasta aprilli keskel Eesti sektsiooni esindajana tööle Kominterni Täitevkomiteesse ning hakkas veenma Nõukogude juhte riigipöörde vajaduses. Eestis hakkas ettevalmistusi juhtima Jaan Anvelt.

“Mürtsumees” Jaan Anvelt 1925. aastal

Ruttu Nõukogude juhtide veenmine ei käinud. Rästas kurtis, et “kõik see revolutsiooni tegemise värk” ei huvita Nõukogude tippkommuniste rohkem kui kurgikasvatus. 28. augustil otsustas Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Poliitbüroo siiski pööret toetada. Määrati kõrgetasemeline alaline nn Eesti komisjon pöördekatse koordineerimiseks ning eestlastest kommunistide juhid Venemaal Rudolf Vakmann, Harald Tummeltau, Heinrich Teder ja Hans Pöögelmann hakkasid koostama plaane ning varuma relvi ja värbama löögimehi Eesti piiri äärde koondamiseks ning Eestisse saatmiseks. Neile kinnitati, et Eestis on oodata fašistide väljaastumist ning “EKP võtab lahingu ja võitluse Pätsu kambaga vastu.”

Punaarmee otsest abi Nõukogude juhtkond Eesti kommunistidele ei lubanud, küll aga vihjati, et toetatakse juhul, kui võimuvõtt ehk “esimene vaatus”, nagu seda Eesti kommunistide omavahelises kirjavahetuses nimetati,  Eestis õnnestub.

Üleskutseid Eesti riigi kukutamiseks olid kommunistid teinud pidevalt, ent asjaolu, et seekord oli kavatsus tõsine, sai Eesti eriteenistustele ruttu teatavaks. Oktoobri teisel poolel sai ka Nõukogude luure teateid, et kommunistide väljaastumine on Eesti valitsusele ja luurele teada.

10. novembril algas Eestis jaanuaris arreteeritud kommunistlike aktivistide kohtuprotsess, nn 149 protsess, mis kestis 27. novembrini. Protsessi alguses seati Eesti politsei kõrgendatud valmisolekusse.

Samal päeval toimus Moskvas Eesti komisjoni koosolek, kus osales ka Mihhail Frunze, Nõukogude Liidu Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe ja sõja-mereasjade rahvakomissari asetäitja, Punaarmee peastaabi ja sõjaväeakadeemia ülem. Kuulati ära Rästase informatsioon Eesti olukorra kohta ja otsustati hoiatada valesti ajastatud ja puudulikult ette valmistatud väljaastumise eest. Leiti, et komisjon võib relvastatud ülestõusu küsimuses oma sõna öelda vaid siis, kui on saanud ettevalmistuse taseme kohta ammendavad materjalid. Nädala pärast, 17. novembril, oli küsimus arutusel aga poliitbüroos. Otsustati luua komisjon koosseisus Jossif Stalin, Grigori Zinovjev, Grigori Tšitšerin, Mihhail Frunze, Lev Trotski ja Josef Unzslicht olukorra kontrollimiseks ja kõigi vajalike abinõude läbiviimiseks. See oli tipptase. Enam kõrgetasemelisemat kommunistide komisjoni polnud tol ajal võimalik moodustada. Komisjoni otsus jäi siiski endiseks. Eesti põrandaalustele kommunistidele soovitati kõigepealt rahvavabariik välja kuulutada, umbes kahe kuu pärast aga korraldada valimised.

28. novembriks oli Nõukogude Liidus tuhatkond meest, Internatsionaalse Sõjakooli kasvandikud, Läti kütid ja eestlastest nn vabatahtlikud valmis üle piiri tungima. Eestist saadud teadete kohaselt oli aga Narvas piirivalvet tugevdatud ja Petserimaal oli seda kavas teha 1. detsembril.

Moskvas, poliitbüroos oli sedaaegu teistest allikatest saabunud teadete alusel võtnud maad arvamus, et eesti keelt kõnelevad kommunistid hindavad oma jõudu üle. Juba 27. novembril räägiti sellest Rästasele. 29. novembril saidki pööret Nõukogude Liidus korraldanud eestlastest kommunistid korralduse kõik pöörde ettevalmistused seisma panna.

Küllap tegi otsuse riigipööre seisata Jossif Stalin ise. Nõukogude juhtkond pidi taipama, et edukas riigipööre on võimalik ainult Punaarmee sissetungi abil, ning on loogiline, et Nõukogude Liidu juhte pidi heidutama perspektiiv sattuda Eestiga ning võib-olla ka Läti ja Soomega venivasse sõjalisse konflikti, mis oleks järsult halvendanud suhteid ka teiste lääneriikidega.

Miks Eesti põrandaalused kommunistid hoolimata Nõukogude Liidu juhtkonna korraldusest siiski tegevust alustasid, pole selge. Võimalik, et korraldus riigipöörde ettevalmistused peatada ei jõudnud Tallinna. Kuid usutavam on, et korraldus küll jõudis 29. novembril või 30. novembril Tallinna, ent Eestis asunud riigipöörajad ignoreerisid seda. Veel enam – pole välistatud, et otsus korraldada väljaastumine 1. detsembril tehtigi Tallinnas just pärast seda, kui Nõukogude Liidust saabus korraldus ettevalmistused seisata. 29. novembriga dateeritud šifreeritud telegrammis, mis jõudis Leningradi 1. detsembril, kirjutati: “Mürtsu algus määratud kell 6 hommikul vastu 1. 12. 24. Mingisugusest edasilükkamisest ei või juttu olla.” Jaan Anvelt ja teised Eesti kommunistide juhid võisid arvata, et soodne võimalus riigipöördeks võib käest libiseda.

Igatahes 29. novembri õhtul andsid riigipöörde Tallinna juhid korralduse lahingurühmad järgmisel õhtul koondumiskohtadesse kutsuda. Kokku tuli alla 300 mehe, vähem, kui kommunistid olid lootnud. Rühmade juhid kogunesid koos Eesti-poolsete mässu peaorganisaatoritega ühisele koosolekule. 1. detsembri öösel kell neli pöördusid rühmade juhid oma salkade juurde tagasi käsuga kell 5.15 välja astuda. Plaan nägi ette Tallinna sõjaliselt ja poliitiliselt tähtsamate objektide vallutamist ootamatu löögiga.

Riigipöörajatel õnnestuski Toompea loss ja riigivanema maja korraks oma valdusse saada. Ka postimaja hõivati mõneks ajaks. Juba kella kaheksaks olid kommunistid nii Toompealt kui postimajast minema aetud. Enne lõunat võeti tagasi mässajate viimane tugipunkt Tallinnas – Lasnamäe lennuväli. Narvas, Pärnus, Viljandis ja Tartus jäid planeeritud väljaastumised toimumata.

Entusiastlikumad riigipöörajad olid põrandaalused kommunistid ja Venemaalt tulnud löögimehed. Teiste hulgas võis olla neid, kes ei uskunud, et tegelikult lahinguks läheb, aga ka teravate elamuste otsijaid ning aferiste. Kuid kahtlemata turgutas nende kõikide entusiasmi Nõukogude Liidu sõjalise sekkumise lootus. Löögimehi innustati Nõukogude Liidu abiga, mis pidi tulema pärast seda, kui üks ööpäev on vastu peetud.

Ehkki Moskvast lubadusi Punaarmee sissetungiks ei antud, ei tähenda see, et Eesti kommunistide juhid Punaarmee sissetungiga ei arvestanud. Nad võisid kalkuleerida, et kui need tuhatkond löögimeest juba üle piiri tuleb, siis on Nõukogude Liit välispoliitiliselt nii ehk nii seotud ja Punaarmee mängutulek oleks lihtsalt loogiline järgmine samm.

Tallinnas õnnestus kommunistidel rünnata aga ootamatult. See on enam kui kummaline, kui arvestada seda, et Eesti eriteenistustel olid kommunistide ettevalmistused teada.

Eesti sõjaväe vastuluure ülema Karl Lauritsa hilisema teate kohaselt olid Eesti eriteenistused mässu ettevalmistustega mitte ainult Eestis, vaid ka piiri taga kursis. Juba 1. oktoobril oli Kaitseministeeriumist diviiside staapidele teatatud, et lähemal ajal on oodata kommunistide juhtide üle piiri tulekut, et Pihkvas organiseeritakse löögigruppi. 6. novembril andis Johan Unt, kes oli üheaegselt Tallinna garnisoni ülem ning ranna-, õhu-, ja sisekaitse ülem, korraldused, kus märgiti, et kommunistidel on kindel kavatsus Tallinnas kui pealinnas kas või lühikeseks ajaks võimule pääseda, millega neil avaneks võimalus raadio teel “kogu Euroopale jne teada anda Eesti vabariigi kukutamisest ja nõukogude valitsuse sisseseadmisest, et sellega põhjust ja võimalust anda III Internatsionaali armeele üle Eesti piiride tungimiseks – oma seltsimeeste avitamise eesmärgiga.” Laurits kirjutab, et 30. novembril oli Kindralstaabil andmeid sama päeva õhtul toimuvast suuremast põrandaalusest koosolekust, ning sellest, et kommunistid on saanud soovitud käsigranaadid. Konstateeriti, et lähemal ajal on midagi tulemas. Arutati, kas ei ole karta kommunistide väljaastumist juba öösel vastu 1. detsembrit. Missugused otsused tehti ning missuguste motiivide alusel, selle kohta märgib Laurits, et dokumentides andmed puuduvad. 30. novembril kell üks päeval toimus ka Kindralstaabi jaoskonna ülema kokkusaamine Johan Undiga, kuid missugused küsimused olid seal kõne all, selle kohta Laurits taas andmeid ei esita. Edasi märgib Laurits, et ainus, mis tuli ootamatult, oli 1. detsembri löök. Kõik muu oli teada isegi väga suurte peensusteni.[1]

Nõukogude välisluure Tallinnas teatas hiljem oma ettekandes, et Eesti jõuametkonnad teadsid ülestõusu ettevalmistamisest, ent ei teatud väljaastumise aega. Oodati selle toimumist 149 protsessi ajal ning selleks oldi valmistunud, kuid täpselt pühapäevaks 30. novembriks lasti tugevdatud politsei ja muu kaitse laiali kodudesse.[2]

Nõukogude välisluure ettekande täpsust pole siiski põhjust ülehinnata. Kuid tõepoolest, 6. novembril andis Eesti Politsei Peavalitsuse ülem Hugo Mölder korralduse politseijõudude kõrgendatud valmisolekusse viimisest seoses 10. novembril alanud 149 protsessiga, millega ühenduses pidi oodata olema Tallinnas kommunistide väljaastumisi. Need korraldused kehtisid kuni 149 protsessi lõpuni, s.t 27. novembrini, kuid mitte Tallinnas.[3] Missugused korraldused kehtisid Tallinnas, selle kohta andmeid pole.

Igatahes on alust arvata, et Eesti jõustruktuuride otsused 30. novembril mitte midagi ette võtta või isegi loobuda kõrgendatud valmisolekust Tallinnas olid mõjutatud mingist olulisest – väga olulisest teabest.

Ning kui see on nii, siis on põhjust oletada, et tegemist võis olla teabega Moskvas tehtud otsusest riigipöörde ettevalmistused peatada. See informatsioon võis Eesti eriteenistusteni jõuda Moskvast Nõukogude Liidu Tallinna saatkonda või majandusorganisatsioonidesse saadetud põrandaalustele kommunistidele mõeldud telegrammi dešifreerimisel või mõne kõrgetasemelise allika kaudu Moskvas või Leningradis. On loomulik, et oma neid infoallikaid soovisid Eesti eriteenistused kõigiti varjata ega saanudki seetõttu oma otsuste motiive avaldada. On võimalik, et mõni isik, keda oleme Eesti tippkommunistiks pidanud, töötas hoopis Eesti Vabariigi heaks. Tõenäoliselt ei saa me seda kunagi teada.

Päisefoto: 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse käigus hukkunud kadettide monumendi avamine Tondi Sõjakooli juures. Eesti Ajaloomuuseum / Wikimedia Commons.

Märkused

[1] Karl Laurits. 1924. a. 1. detsembri sündmustest. – Sõdur nr 51/52, 1932, lk 1324–1328.

[2] Nõukogude välisluure residentuur Tallinnas Artuzovile ja Messingule 8.02.1926. ERAF (Eesti Riigiarhiivi Filiaal) 138 SM-1-25, 6.

[3] Politsei Peavalitsuse ülema Hugo Mölderi käskkiri 6.11.1924. ERA (Eesti Riigiarhiiv) 26-1-119, 34–34p.

 

Eesti Vabariik 100: Jaak Valge: rahvusriik ja demokraatia ei vastandu teineteisele

Eesti Vabariik 100: maailma kõige demokraatlikum põhiseadus

Eesti Vabariik 100: Vabadussõda

Eesti Maapäev 100

 

 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!