Andrus Vaarik tegi ennast uuel moel kuulsaks, astus rambivalgusse, sotside ehitatud püünele, ja andis sealt suure kahuripaugu EKRE pihta.

“Rahvuskonservatiivid tõstavad pead” – see olevat põhjus, miks ta oma artistina teenitud tuntuse asetas sotside kaalukausile.

Miks rahvuskonservatiivid EI TOHI pead tõsta? Kas nemad peavad olema oma nurgas ja omaette vakka? MIKS? Kas nemad ei olegi inimesed, kas nemad ei olegi Eesti Vabariigi kodanikud? Kes veel siin elavatest inimestest ei tohiks Vaariku arvates Eestimaal “pead tõsta”?

Kui rahvuskonservatiivsus on NII halb ja õudne asi, et Vaarik peab lavalt ära tulema, siis MIKS mitte keegi ei ole suutnud ära tõestada, milles see halbus ja õudus päriselt seisneb? MIKS nende kohta levitatakse AINULT valelikku laimu, miks nende peale kleebitakse inetuid silte, millel puudub sisu ja tähendus? Tehke meile ometi selgeks, me oleme mõistusega inimesed, milles seisneb konservatiivide kohutav hädaoht eesti rahvale ja riigile?

Kas soov, et kõigil eestlastel oleks tulevikus inimväärne elu Eestimaa IGAS PAIGAS, on nii kohutav? Aga just see on EKRE peamine eesmärk. Et meie lastel ja laste lastel oleks Eestimaa alles, puhtana ja jagamatuna, OMA isamaana, mille üle otsustajad ja peremehed on nemad, mitte keegi teine kuskilt kaugelt maalt? On see nii kohutav soov, et selle soovijad ei tohiks mitte oma “pead tõsta”?

Kas see on nii kohutav, et üks erakond on RAHVA asetanud kesksele kohale, et ta tahab hakata uuesti üles ehitama seda, mille senine poliitsüsteem on ära hävitanud?

Loomulikult on Vaariku, nagu paljude teistegi ühiskonna ümberkujundajate meelest kõige kohutavam see, et EKRE hindab traditsioonilist perekonda ega nõustu seda igasuguste koosluste vastu välja vahetama. Aga seda ta ju välja ei ütle.

Tegelikult on hea, et EKRE ründajad on eranditult kõik tühikõnelejad propagandistid. See avab ehk lõpuks ometi ka poliitikakaugete inimeste silmad. Ei ole Vaarikulgi midagi paremat varnast võtta kui see, mida ta on kuulnud ja lugenud EKRE vihkajate suust ja sulepeast. Tema on ju harjunud etteantud teksti pähe õppima.

Kui Vaarik kunagi propagandakampaania videoklipis kooseluseaduse vastaseid maha tegi, siis ütles ta, et ta “kardab inimesi, kes arvavad, et nende käes on tõe monopol.” Ta mõtles nende all loomulikult neid, kes hindavad traditsioonilist elukorraldust ja peavad ainsaks normaalseks abieluks mehe ja naise liitu.

Ent kuidas on lugu tema endaga? Meenutagem, Vaarik on esinenud mitme telesaate žüriis, kus mingil alal parimaid välja valitakse. Kas žürii liikmena ei ole tema käes mitte “tõe monopol”? Ta ei kahtle ju kordagi oma eelistustes? Tema on ju otsustajate hulgas, kes niisamuti nagu tema usuvad oma valiku ainuõigsust ja naudivad teiste elude üle otsustamise “monopoli”?

Ja seegi hinnang EKRE kohta – see on ju puhas “tõe monopol”, EKRE ärgu tõstku pead, sest tõe monopol on ju Vaariku käes?

Liberaalid ütlevad, et tõde on suhteline ja kokkulepitav. Nii mugav, eks ole? Lepime kokku, et tõde on see, mille meie tõeks nimetame? Mis see muud on kui “tõe monopol”?

Kas siis tõesti päriselt tõde ei olegi? Kas mitte millegi kohta ei tohi enam öelda, et see on tõde? Kas tõesti igaühel võib nüüd olla OMA tõde, ja keegi ei tohi seda kahtluse alla seada ja tema valikut arvustada või halvustada?

Aga kuidas siis selle väitega on, et “tõde on suhteline ja kokkulepitav”? See ei ole ju siis KA tõde? Kas see pole nagu jalgealuse pinnase äraõõnestamine, muutmine põhjata soomülkaks, millel seista pole võimalik?

Tegelikult ei ole tõe monopol mitte kellegi käes. Tark inimene teab seda, ja keegi perekonnakaitsjatest ei ole kunagi mõelnud ega öelnud, et tõe monopol on tema käes. Nad on alati valmis ükskõik mis teemat ARUTAMA, üheskoos tõde otsima. Päriselt, mitte mängult või näiliselt. Teadmiste, mitte arvamustega. Liberaalid ju ei arutle, vaid suruvad oma (põhjendamatuid) seisukohti peale.

Tõel ei ole monopoli, tõde lihtsalt on. Inimene võib tõde kas tajuda või mitte tajuda. Inimene võib tõde tõeks pidada või selle omal valikul mingi moodsa valega asendada. See on inimese vaba valik. Me võime ju kokku leppida, et “seda puud ei ole”, aga ta kasvab sellele vaatamata edasi, ajab mullas juuri ja langetab sügisel maa peale lehti. See ongi tõde.

Selle väljendi, “tõe monopol”, on välja mõelnud propagandistid, kes kasutavad seda oma vastaste mahategemiseks, vaikima sundimiseks. Sest propagandist ei ole suuteline oma vastaseid argumentidega veenma või nende argumente ümber lükkama, sellepärast vajab tema kahurikuule, millega vastaste pihta tuld anda.

Nii kummaline on see, et kõik propagandistid kleebivad teistele silte, mis väga täpselt väljendavad nende endi tegevust ja hoiakuid.

Muide, monopol võib olla ikka ainult selle käes, kelle käes on VÕIM. Niisiis, tegelikku “tõe monopoli” hoiavad meil kindlalt enda käes võltsliberaalidest ideologistid-monopolistid. Ametlikult ja poliitiliselt. Usurpaatorlikult.

Ma nimetan neid võlts-liberaalideks, sest nad on liberaalid valikuliselt. Näiteks poliitmängude suhtes on nad padukonservatiivid. Igasugust kriitikat nende kehtestatud süsteemile peetakse lausa riigivaenulikuks, riik on nende jaoks “valmis” ja seda ei tohi muuta. Sellepärast on EKRE nende jaoks lausa paaria seisundis, et ta tahab muutusi. Eks ole paradoksaalne – muutusi “üleval” tahavad konservatiivid, mitte liberaalid!

Samuti vihkavad nad perekonnakaitsjaid, metsakaitsjaid, migrantidevastaseid, hiigeltehase ja joonlauaraudtee vastaseid. Liberaalid on nad ainult oma valitud lemmikute suhtes. Missugust rahvuslikku või riiklikku progressi tõotavad meile LGBT+ ja migrandid?

Puud tuntakse tema viljast. Mida head see meile üsna räigelt pealesurutud kooseluseadus on meie ühiskonnale kinkinud?

Nimetage ÜKS positiivne tulemus? Et mõned samasoolised paarid on õnnelikud? Millise hinnaga? Kuidas nendesse suhtutakse? Ja kas nad ikka on õnnelikud? Rakendusseadusi ei ole, juriidiliselt seadus ju ei kehti? Ei olegi seadus, on mingi poolik monstrum. Miks, tohutule avalikule propagandale ja ideoloogilisele survele vaatamata ikka veel ei leidu riigikogus 51 saadikut, kes seda oleksid nõus täielikult toetama?

Rahvas on lõhestatud, kohati hüsteeriasse aetud, inimesed sõimavad homoseksuaale – enne suhtuti neisse täiesti rahulikult. KES on siis selle (ilmselt sihilikult loodud) anarhia kõige suuremad ohvrid? Vastan: homoseksuaalid. Ent mitte nemad ei ole meedias ja poliitikas lahinguid löönud, LGBT+jne EI ESINDA ega kaitse homoseksuaale, vaid ajab oma isiklikku asja, sinna gruppi on kogunenud see osa “seksuaalvähemustest”, kes tahab oma elulaadi VÄGISI, seaduste jõuga teistele vastuvõetavaks teha, ning seda aina avalikult ja agressiivselt propageerida.

Koguni kohtud on hakanud isepäinis tegutsema, väljapool Eesti seadusi. On see normaalse demokraatliku riigi tunnus?

Päisefotol: Andrus Vaarik (Scanpix)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!