Selleks, et elupooldav liikumine saaks Eestis kasvada, areneda ja häid vilju kanda, ei tohi kujuneda nii, et need, kes esitlevad end elupooldava liikumise eestkõnelejatena, tegelikult ei tunnistagi keskse tähtsusega elupooldavaid positsioone või ei julge neid selgelt välja öelda, kirjutab Varro Vooglaid kommentaariks pühapäeval toimunud Elu Marsile.
Osalesin pühapäeval Tallinna vanalinnas toimunud Elu Marsil, olgugi et taandasin end selle korraldajate seast, olulises osas seetõttu, et SAPTK-d ei soovitud võrdsetel alustel kaasata ning ka eesmärke, mida marss peaks teenima, ei tahetud selgelt sõnastada. Olles kuulanud ära kõik sõnavõtud, sain kinnitust kartusele, millele osutasin ka oma mõne päeva taguses Facebooki postituses. Nii nagu elupooldava (pro-life) positsiooni kesksed nõudmised puudusid marssi tutvustavates tekstides, nii ei antud neile kõlapinda ka marsil.
Hindan siiralt paljude marsil osalenud inimeste head tahet ja kavatsusi ning pean positiivseks, et marsiga juhiti abordiprobleemile senisest rohkem avalikku tähelepanu. Samas olen veendunud, et elupooldavate põhiteeside mahavaikimine ei ole väike ega kõrvalise tähtsusega asi ning just sel põhjusel pean vajalikuks probleemile avalikult tähelepanu juhtida. Juhtisin korduvalt sellele ka korraldajate tähelepanu, kuid kahjuks tulemusteta. Teen seda mitte soovist arvustada, vaid lootusest, et tõsiste kitsaskohtade esile toomine aitab probleemi ületada.
Selleks, et elupooldav liikumine Eestis saaks kasvada, areneda ja jõudu koguda, tuleb probleemist – veel sündimata laste riiklikult heaks kiidetud massilisest tapmisest – rääkida nii, nagu see tegelikult on. Vastasel juhul salgavad isegi liikumise juhid tõelised elupooldavad positsioonid maha, asendades need iseenesest õigete, samas aga väga üldiste pehmete loosungitega sellest, et Jumal on elu looja, et Jumal armastab meist igaüht, et iga elu on hinnaline, et valik elu kasuks on palju parem kui valik elu kahjuks, et veel sündimata lastel on ka õigus elule jne. Kindlasti ei tohi kujuneda nii, et need, kes esitlevad end elupooldava liikumise eestkõnelejatena, tegelikult ei tunnistagi keskse tähtsusega elupooldavaid positsioone või ei julge neid selgelt välja öelda.
Selgitan seda väikese ajaloolise tagasivaatega. Kultuurimarksistlik seksuaalrevolutsioon Lääneriikides viis valikabordi kui sündimata laste tahtliku tapmise seadustamisele USA-s 1973. aastal. Veidi üldistatult võib öelda, et pro-life ehk elupooldav liikumine kasvas välja protestina sellele konkreetsele otsusele. Nii on elupooldava liikumise keskseks sõnumiks olnud algusest peale see, et valikabordi seadustamine on absoluutselt vale ja vastuvõetamatu ning see suur ja häbiväärne viga tuleb tagasi pöörata, tagades veel sündimata lastele kõigi teiste inimestega võrdse eluõiguse kaitse ning õiguskorras selle põhimõtte austamise, et süütuid inimesi ei tohi mitte kunagi tahtlikult tappa.
Teine konkreetne seadusandlik muudatus, mille eest on elupooldav liikumine alati seisnud, seisneb selles, et isegi kui sündimata laste tahtliku tapmise seadustamist ei õnnestu kohe tagasi pöörata, tuleb esmalt lõpetada abordi riiklik rahastamine. Viimane on totaalses ja lepitamatus vastuolus õiguskantslerigi poolt tunnistatud avaliku võimu kohustusega kaitsta kõigi inimeste, sh veel sündimata laste õigust elule, ning sellega tehakse kogu riik ja ühiskond sündimata laste massilise tahtliku tapmise eest vastutavaks.
Kui peame laste sünnieelset tahtlikku tapmist seaduslikuks valikuks, siis kiidame selle ühiskonnana heaks.
Just need kaks küsimust on tõeliseks eraldusjooneks pro-life ehk elupooldava ja pro-choice ehk abordivalikut pooldava positsiooni vahel. Enamik abordivaliku pooldajaid usuvad sarnaselt elupooldajatega, et abort ei ole hea asi ja et aborte võiks olla nii vähe kui võimalik. Tegelik vastuolu seisneb aga just selles, kas laste sünnieelset tapmist võib käsitleda ühiskondlikult aktsepteeritud ehk seadusliku valikuna või mitte. Elupooldajad ütlevad, et ei või, nn valikupooldajad ütlevad, et võib küll. Ehk sellest, kuidas keegi sellele küsimusele vastab, sõltub, kas tegu on üldse pro-life ehk elupooldava positsiooni esindajatega või mitte.
Kahjuks ilmnesid just selles küsimuses meil erimeelsused, kui käesoleva aasta märtsi alguses kohtusime koos Markus Järviga esimest korda Elu Marssi korraldavate inimestega. Eelkõige jäi mulje, et avalikku abordi keelustamise nõuet pidas liiga radikaalseks korraldajate hulka kuuluv Moonika Helme, kelle sõnul ei saavutaks sellise seadusemuudatusega muud kui seda, et aborti hakataks tegema nt Lätis. Mina vastupidi rõhutasin, et küsimus pole utilitaristlikus kalkulatsioonis vaid selles, millistele printsiipidele me Eesti ühiskonnas elu rajame ehk milline rahvas ja riik me oleme. Kui peame laste sünnieelset tahtlikku tapmist seaduslikuks valikuks, siis kiidame selle ühiskonnana heaks ning sellisel juhul on vastav ka meie rahva ja riigi moraalne pale.
Ma tean väga hästi, et siin kirja pandu paljudele ei meeldi ja üpris kindlasti ei meeldi see Elu Marsi korraldajatele. Aga ma ei kirjuta soovist loopida Elu Marsile kaikaid kodaraisse. Vastupidi, minu eesmärgiks on juhtida tähelepanu keskse tähtsusega probleemidele, mille suhtes ei tohi silmi kinni pigistada. Neid korrigeerimata kisub elupooldav liikumine Eestis tõsiselt kiiva, salates maha positsioonid, mis peavad olema ja mujal maailmas ka on elupooldava liikumise keskmes.
Loomulikult ei ole seisukoht, et tagamaks veel sündimata lastele teiste inimestega võrdse eluõiguse kaitse, tuleb valikabort keelata, vastuvõetav paljudele inimestele, kes on võtnud omaks selle sama vaimu, mille tõttu sündimata laste tapmine üldse seadustati. Aga vastuvõetav ei ole ka see, kui niisugustele inimestele meeldimise või nende mittepahandamise pärast võtab elupooldav liikumine Eestis tegelikult omaks abordipooldajate positsioonid.
Lõpetuseks kordan ka seda, et kui Elu Marss soovitakse teha suureks ja jõuliseks ettevõtmiseks, siis tuleb erinevad osapooled, kes tunnistavad elupooldavaid põhimõtteid ning soovivad marsi korraldamisse panustada, kaasata korraldusse võrdsetel alustel. Praegune lahendus, kus MTÜ Elu Marss on loodud kahe inimese poolt varasemaid kokkuleppeid eirates teiste korraldusse panustanud inimeste teadmata ja viisil, et nad on ühtlasi ise määranud end ainsateks ühingu liikmeteks ja ka juhatuse liikmeteks, ei ole selle eesmärgiga kooskõlas.
Olulises osas on õigus ka neil, kes ütlevad, et Elu Marss on paljuski EKRE üritus. Üks MTÜ Elu Marss juhatuse liikmetest, Lydia Hõbesalu, ütles ERR-ile, et tegemist ei ole EKRE üritusega ning et „isegi meie projekti juht [Hõbesalu tütar Pille Voll] ei ole EKRE liige, aga EKRE lihtsalt oli ainus erakond, kes pani oma õla alla." Samas jättis ta mainimata, et ta ise on EKRE liige, et kogu ürituse korraldamisega on tihedalt seotud EKRE juhatuse liige Moonika Helme, et Elu Marsi juhatajaks oli määratud EKRE kristlaste ühenduse juht Tarmo Hints, et suur osa Elu Marsil osalenutest toodi kohale EKRE tellitud bussidega ja et enamik marsil kõnelenutest olid EKRE liikmed. Ühtlasi lükati sündmuse ettevalmistamise ajal tagasi minu ettepanek pakkuda kõnelemise võimalust ka teiste riigikogu fraktsioonide esindajatele, eeldusel et nad jagavad marsi põhimõtteid.
Viimaks tahan veel kord rõhutada, et hindan paljude hea tahtega inimeste osalemist Elu Marsil ning nende häid kavatsusi ning usun, et Elu Marsist võib kujuneda oluline iga-aastane sündmus Eesti kultuurilisel maastikul. Et see nii läheks ja et marsil oleks lootust kanda head vilja, on vaja hoolitseda, et see saaks rajatud õigetele alustele. Olen ka omalt poolt valmis pingutama, et asjad nii läheks.
Vaata samal teemal ka saadet "Fookuses".