Emmanuel Macron ja tema prantsuse rahvuslust hävitavad mõttekaaslased üritavad oma rahvusluse vastast tapatööd laiendada kogu Euroopa peale, kirjutab filosoofiadoktor Eduard Tinn.
Emmanuel Macron algatas Euroopas võitluse rahvusluse vastu, aga patriotismi eest. Asi on lihtne – aga mis tal vaesekesel muud üle jääb. Prantsuse poliitikud on ju kümnete aastate jooksul teinud oma rahva kallal pidevat hävitustööd.
Vähe sellest, nad on reetnud oma rahvuskultuuri aluste-alused. Nad pole kuulanud tarka kindral de Gaulle`i, kes ei soovinud inkorporeerida Alžeeriat oma riigi koosseisu, sest nägi ette, et ei tohi lasta sedavõrd arvukalt moslemeid prantsuse rahvuskehasse. De Gaulle mäletas veel Poitiers`i lahingut 732. aastal, mil prantslaste eelkäijad frangid peatasid islami pealetungi Euroopasse. Nüüdne prantsuse eliit on unustanud oma rahvuseepose "Rolandi laul", kus nende kangelane võitles araabia võõrvallutajate vastu.
Nüüd on juba pikemat aega jagatud Prantsuse passe moslemitele ja suurele osale aafriklastest. Mõistlikud proportsioonid on segi paisatud. Moslemid paljunevad kiiremini, nad ei integreeru prantsuse kultuuri ja laiendavad oma šariaati ja šariaadikohtuid. Demokraatlike valimiste puhul saavad juhtnööre usuliidritelt või hõimupealikelt s.t. nende jaoks pole valimised inidviduaalne akt. Suurem osa endistest aafriklastest või asiaatidest on täna Prantsuse passi omavad Prantsuse kodanikud ja neid nimetatakse prantslasteks.
"Uued prantslased" on toonud oma uuele kodumaale keskaegsed arusaamad. Milline naiivitar võiks uskuda, et šariaadi noomehed teavad midagi René Descartes`ist, Honoré de Balzac`ist ja Voltaire`ist jmt.? Miks nad peavad midagi teadma vaenulikust kristlikust või ilmalikust kultuurist, kui neil on olemas oma Allah! Sisuliselt on nad võõrkehad Prantsusmaal, Prantsuse passiga võõrkehad.
Prantsusmaa on demokraatlik riik, kus toimuvad demokraatlikud valimised ning "uued prantslased" hääletavad koos teistega, kusjuures lisaks usu- ja hõimupealikele suunavad nende valikuid suuresti ka Prantsuse vasakpoolsed.
Prantslaste revolutsiooniaegne deviis – "vabadus, võrdsus, vendlus" on ju igati sümpaatne seisukoht, seda enam, et tema abil lõppes seisuslik ühiskond ja kõik inimesed said edaspidi juriidiliselt seaduste ees võrdseteks. Tänase Prantsusmaa elanikkonna koosseisu radikaalne muutmine ja ühiskonna islamiseerumine tähendavad aga seda, et põhirahvuse jaoks jääb paljukiidetud vabadust lähemal ajal üha vähemaks. Prantsusmaad ähvardab lähemate aastakümnete jooksul oht muutuda islamiriigiks. Ja saabubki aeg, mil demokraatlikul moel vasakpoolsete abil võimule tulnud moslemid hakkavad otsustama, mis tavade järgi põliselanik peab elama, mismoodi tal on lubatud mõelda ja kuidas ta peab Allahi austama. Selline ees ootav ühiskonnakorraldus on euroopaliku Prantsusmaa lõpp.
Aga selline uus Prantsusmaa peab olema, loomulikult, patriootlik. Macronil on õigus – kõik kodanikud peavad patriootlikult kaasa elama prantslaste jalgpallimeeskonna edasistele võitudele. Mis puutub aga rahvuslusse, siis suretades järk-järgult välja prantsuse vaimu,suretatakse iseenesestmõistetavalt väja ka prantsuse rahvuslus. Macroniga solidaarne Ahto Lobjakas, kasutades väljendit "rahvusluse pidalitõbi", peab seega ka meie konstitutsioonis olevat eesti keele ja kultuuri kaitset üheks pidalitõve vormiks.
Emmanuel Macron ja tema mõttekaaslased, tappes objektiivselt prantsuse rahvuslust, üritavad oma rahvusluse vastast tapatööd laiendada kogu Euroopa peale.
Macron pole tegelikult mingi eurooplane ega ka mingi demokraat. Ta ei mõista, et Euroopa on koht, kus siiamaani on valitsenud isikulise kultuuri printsiip. Islamimaades ega ka mujal Aasias või Aafrikas pole isikuline printsiip kunagi seisnud ühiskonna keskpunktis, seal pole kunagi olnud ka lääne tüüpi demokraatiat.
Las ajatollad ja hõimutüüpi ühiskonnad jäävad väljapoole Euroopat. Euroopalikul tsivilisatsioonil on oma arenguloogika. Meie jaoks võõraid ja vastuvõtmatuid mudeleid pole Euroopa pinnale tarvis istutada. Keskaega me tagasi ei pürgi.
Ka tänane Eesti rahvuslus ei saa olla külakogukondlik ega hõimuprintsiipi aluseks võttev, ta saab olla vaid isikulisele kultuuriprintsiibile rajatud. Eesti rahvuslus pole mingi stiihiline asi, ta on igas mõttes eneseteadlik arusaam oma rahva eest seisvatest ülesannetest. Ei saa me tahta ka mingit ÜRO rändepaketti, mis soovib muuta Euroopa Aafrikaks või Aasiaks. Selline multikultuurne ühepajatoit ei saa meile meeldida. Viimaste kinnitamata andmete järgi on kakskümmend üks riiki (Austria, Poola, Ungari, Tšehhi, Kreeka, Horvaatia, Taani, Itaalia, Norra, Sloveenia, Bulgaaria, Iisrael, Austraalia, USA, Hiina, Jaapan, Korea, Kanada, Šveits, aga ka Rootsi ja Holland, kes nõuavad leppes muudatusi) juba nimetatud rändepaketi vastu välja astunud. Ja ega meie suurepärane maratoonar tohi teistest rumalam olla.
Emmanuel Macron on tõeline mania grandiosa mees. Ta on lausa naeruväärne. Ta tahab luua Euroopa ühisarmeed. Ühelt poolt on Macron küll rahvusluse vastu, kuid Napoleoni vägiteod ei anna talle rahu.
Ainult et kaasaegne Prantsusmaa on sõjalises plaanis mannetu, et võtta enda peale mingit suuremat juhtimist. Lääne maailma ainsaks suurjõuks on USA. Prantsusmaa jääb sõjaliselt alla ka Iisraelile. Tuletagem meelde Liibüa vastast üle jõu käivat sõjakäiku, lausa koomilist rünnakut Süüria vastu. Ja soovimata solvata prantslasi, kelle kultuuri ma ülimalt austan, tahaks siiski meelde tuletada, et I maailmasõja ajal aitasid neid tugevasti Nikolai II poolt Prantsusmaale appi saadetud Vene sõdurid. II maailmasõja ajal mäletame aga kõik kollaboratsionistlikku Philippe Pétain`i valitsust ning tõsine sõjamees Charles de Gaulle sai sõjavõitjate troonile tõstetud ikkagi tänu Stalinile, kellel oli vajadus inglaste vastu välja käia vastukaaluks prantslased. Üldtuntud on fakt, et Saksa kindralid olid parajalt üllatunud, kui nad said pärast kaotust II maailmasõjas ootamatult teada, et ka prantslased olla neid võitnud.
Lisagem veel, et 1954. aastal kaotasid prantslased sõja vietnamlaste vastu. Nii või teisiti, sõjalise võimekusega prantslased küll kiidelda ei saa.
Lühidalt öeldes, on Prantsusmaa juhid tihtipeale olnud posöörid (Napoleon III), rohkem jutumehed (François Hollande), aga teinekord ka väga tähtsust täis mehed (mäletame, kuidas president Jacques Chirac käskis 2003. aastal ida-eurooplastel seoses Iraagiga suud kinni hoida).
Macroni idee Euroopa armeest on bluff, millel pole katet. Donald Trump`i vastane sõnadevool on odav enese ülesupitamise katse. Mingi utoopiline Euroopa armee ei suuda heidutada Venemaad. Meile, eestlastele ta mingit "kaitsvat vihmavaju" pakkuda ei suuda. Ja asi pole selles, et vihmavari oleks auklik. Sõjalist "vihmavarju" ei suudetagi Macroni juhtimisel üldse üles panna. USA raketid asuvad Saksamaal ja see on midagi reaalset. See pole macronilik poosetamine.
Lõpetuseks. Mis puudutab ÜRO rändepaketi arutelu Eesti poliitikute vahel, siis tullakse välja eeskätt juriidiliste argumentidega. Kui võtaks aga asja filosoofilise külje pealt, siis on ju ilmselge, et ÜRO rändpaketi üldkontseptsioon on vastuvõetamatu ja hukatuslik. Kinnitatakse ju, et rahvaste massiline rändamine olla inimõigus. Loomulikut, ta seda ei ole. Sisuliselt antakse heakskiit sellele, et aafriklased ja asiaadid liiguksid massiliselt Euroopasse, latiinod aga USA`sse.
See kontseptsioon püüab hävitada Lääne tsivilisatsiooni ja on lähedane salafistide kavale võtta Euroopa enda allla. Kulisside taha jäävad tumedad jõud püüavad täna korraldada uut rahvaste rändamist. Omaaegse rahvaste rändamise tulemusena hävitati teatavasti Vana-Rooma tsivilisatsioon.
ÜRO rändepakett tähendab sõda Lääne vastu, meie kultuuri, rahvaste ja riikide vastu. Me pole rassistid, me mõistame suure osa Aasia ja Aafrika elanike probleeme, nende vaesust ja viletsust. Me pole südametud, oleme valmis neid rahvaid abistama nende endi kodudes, kuid me ei saa kõigile vastu tulla seal, kus hävimisohtu võib sattuda meie enda elamisviis, kultuur ja suveräniteet.
Mis puudutab aga neid globlistlikke poliitilisi jõude, kes valavad teadlikult õli tulle, plaanivad uut ülemaailmset revolutsiooni ja püüavad sajad miljonid massid meie planeedil liikuma panna, siis nad peavad saama vastulöögi kõikjal, ka Eestis. Lääne ühiskonnas on küllalt jõudu, et võidelda uute soroslike väljakutsetega.
P.S.
Ei tahaks, et Macroni kriitika jätaks autorist mulje kui mingist frankofoobist. Seepärast kritiseeriks praegu heameelega meie kooliõpikute üht autorit – konkreetselt Krista Piirimäed, kes kinnitab oma kooliõpikus, et prantsuse klassitsism algab 18. sajandi lõpust. Huvitav, miks meie koolilapsed ei pea midagi teadma 17. sajandi prantsuse klassitsistidest, sellistest suurnimedest nagu Pierre Corneille, Jean Racin, Molière, Jean de La Fontaine, Nicolas Boileau, Nicolas Poussin. Valgustaja Voltaire, kes suri 1778. aastal, jõudis kirjutada 53 klassitsistlikus stiilis tragöödiat. Ning nagu näha, kirjutas ta neid kogu 18. sajandi jooksul.
Prantsuse klassitsism, paljuski René Descartes`ist alguse saanud kunsti- ja mõttesuund, oli oluline kultuurinähtus, mis levis kogu Euroopas ning tõstis oma esteetikas inimmõistuse, tema intellekti ning intellektuaalse intuitsiooni teema ülikõrgele.