Euroopa peab moslemite sisserändest täielikult loobuma. Kui see ei õnnestu, ei jää järgi mitte mingisugust Euroopat, usub Shazia Hobbs. Twitter külmutas sundabielude ja naiste ümberlõikamise vastu võitleva ning islamist loobunud naise konto.
"Need mehed ei põgene sõja eest, vaid toovad selle endaga kaasa."
Kui rääkida immigratsioonist, saad endale rassisti sildi ja sul keelatakse avaldada oma arvamust. Immigratsiooni pooldajad ei tagane iial, olenemata faktidest, mida neile ette antakse, või ükskõik kui mõistlikult neile oponeeritakse.
Nii kirjutab Shazia Hobbs oma artiklis "Islamistlik immigratsioon: me peame jälgima, keda meie maale lastakse" väljaandes Jihadwatch.org.
Shazia Hobbs on kasvanud Šotimaal Glasgow's Pakistani päritolu immigrandist isa ja katoliiklasest šotlanna tütrena. Perre kuulus kunagi ka isa esimene naine, pakistanlanna, ja lapsi oli peres kokku 11.
Shazia Hobbs räägib autobiograafilises esikromaanis "Gori tütar" oma elust "segarassilise tütrena."
"Minu ema oli valge, katoliiklasest Glasgow' tüdruk, kes kohtus minu isaga peol. Ta oli tulnud Pakistanist, kus tal oli naine ja palju lapsi," räägib Shazia Šoti ajalehele Daily Record. "Siis, kui mu ema ootas mind, tuli Pakistanist isa esimene naine. Me elasime kõik koos ning oli aegu, mil mõlemad naised olid samal ajal minu isast rasedad," meenutab Hobbs, kes loobus islamist pärast põgenemist vägivaldsest abielust, millesse ta sunniti 18-aastaselt.
2017. aasta septembris külmutati endise moslemi ja kindlalt sundabielude ja naiste ümberlõikamise vastu võitleva Hobbsi konto Twitteris. Selle põhjust ei avaldatud ega ka viidatud, milline tema sõnavõtt reegleid rikkus. Öeldi vaid, et tegemist on "süsteemihäirega". Põhjus võib olla selles, et Hobbs on hoidnud järjekindlalt ülal pakistani-briti peredes toimuvat laste seksuaalse ärakasutamise problemaatikat. Veidi enne konto külmutamist oli ta Manchesteris üritusel "Ühinege vihkamise vastu. Homod šariaadi vastu" võtnud sõna noori valgeid tüdrukuid jahtivate moslemitest vägistajate jõukude kohta. "Mitte keegi ei räägi midagi pakistanlaste poolt toime pandud vägistamistest," ütleb ta.
Hobbs rääkis Breitbartille, et teda nimetatakse sageli rassistiks, sest nõuab vangistust vanematele, kes lubavad oma tütarde suguelundite moonutamist. Suurimat viha enda vastu kogeb ta Pakistanist pärit meeste ja radikaalsete feministide poolt, kelle väitel "tangib ta oma kütuse" paremäärmuslaste juures.
"Üritan katkestada neid kahjulikke usulisi praktikaid. Olen saanud enam toetust niinimetatud äärmuskonservatiividelt kui pakistanlaste kogukonnalt," kinnitab Hobbs.
Ta tõdeb Jihad Watchi artiklis, et rääkimine ja keskustelu islami ja immigratsiooni teemadel on otsekui enesetapumissioon. Avatud ja otsene seisukoht toob koheselt kaasa nimetamise rassistiks, fašistiks ja vihaõhutajaks, millega püütakse vestlust vaigistada. Hobbsi arvates usub vaid rumal "utoopia" saavutamisse ja võimalusse elada piirideta maailmas: "Pakistanist Suurbritanniasse tulnud immigrandi tütrena võiks minult oodata avatud piiride pooldamist. Mina aga olen meie piiride täieliku sulgemise poolt."
Hobbs räägib, et Suurbritannias on ikka veel inimesi, kes ei ole kuulnud naiste suguelundite ümberlõikamisest (FGM ehk Female Genital Mutilation), mida tehakse isegi kahe- ja kolmeaastastele tüdrukutele. Tüdrukute kliitorid eemaldatakse ja häbememokad õmmeldakse kinni, võimaldades nii vaid urineerida väikese ava kaudu. Sellise barbaarse praktikaga soovitakse naistelt võtta võimalus tunda naudingut seksuaalelust.
"Ehkki me teame, et selliseid asju toimub ja kuuleme sellest nendelt, kes on pidanud need katsumused läbi tegema, ei ole veel kedagi viidud kohtu ette – mitte ühtegi isikut," lisab ta. Hobbsi sõnul on kartus osutuda kultuure mittemõistvaks rassistiks alati suurem kui soov kaitsta lõikuste ohvriks langevaid väikelapsi ja naisi.
Hobbs räägib ka teisest "traditsioonist", mis on alles nüüd ilmsiks tulemas. Seda nimetatakse "rindade triikimiseks".
"See on tõesti nii hirmus kui see kostab. Naiste rindu "triigitakse", takistades neil kasvada või mõnikord need ka lõigatakse ära. Selle kombe praktiseerijad väidavad, et nii kaitstakse tüdrukuid vägistamise eest."
Ta nimetab ka Britannias märatsevaid moslemite jõuke, kes on täiesti karistamatult vägistanud noori, alaealisi tüdrukuid. Enamasti on tegemist pakistanlastega, ent selle kohutava kuritegevusega on seotud ka somaallaste jõugud.
Hobbs nimetab Suurbritannia linnadest Rochdale, Bradfordi, Oxfordi, Rotherhami ja Aylesbury, mis on poliitilise korrektsuse ja faktide salgamise tõttu sattunud islami täieliku rünnaku alla: "Paljud mehed on vägistanud haavatavaid, alaealisi tüdrukuid, samas kui seda võimaldavad ja vastutavad isikud kardavad saada külge rassisti silti."
Üht-teist on Hobbsil öelda ka Saksamaa kohta, mis avas piirid ja tervitas pagulasi, omamata plaani, mida nendega peale hakata. Enamus neist "pagulastest" on noored elujõus mehed, kes põgenevad vaesuse eest, otsides paremat elu maalt, kus neile antakse toetusi.
"Need mehed ei põgene sõja eest, vaid toovad selle endaga kaasa," ütleb Hobbs. Ta usub, et selline immigratsioon raskendab tõelise sõjapiirkonna abistamist, kus on raskes olukorras lapsed ja need, kes ei saa endale osta reisi Euroopasse.
Seksuaalkuriteod ja vägistamised sagenevad Euroopas alarmeeriva kiirusega. Hobbs ennustab, et Rootsist on saamas maailma "vägistamiskeskus". See on juba praegu statistiliselt Lõuna-Aafrika järel teisel kohal.
Vapustavaim asi, mida Hobbs on Rootsis kogenud, on Twitteris leitavad fotod noorte rootsi tüdrukute kontodel. Noorte tüdrukute all peab ta silmas 8–9-aastaseid lapsi: "Lapsed, keda kallistavad täiskasvanud immigrandid. Need vaesed lapsed ei näe midagi väära selles, mida täiskasvanud mehed nendega teevad. Mehed, kes võiksid vanuse poolest olla tüdrukute isad, poseerivad piltidel nendega ja kogu maailm on vait."
Rootsi on Hobbsi sõnul käimas läbi "oma Rotterhami" ja maailm ei võta midagi ette, sest "see õudne "R-sõna" süstib inimestesse halvavat hirmu. Ei, see ei ole rape (vägistamine), vaid "rassist".
Hobbs rõhutab, et suhtudes Lähis-Idast ja Aafrikast saabujatesse tingimusteta kui pagulastesse, sattusime eurooplastena pideva moraalse ja poliitilise (ennast kritiseeriva) paanika olukorda. Meil ei teki aga paanikat moslemite poolt sooritatud grupiviisiliste vägistamiste suhtes. Vastupidi – ainus paanika seisneb nende tegude paanilises varjamises ja vabanduste otsimises: "Vägistajad ei räägi piisavalt head inglise või sujuvat saksa keelt. Võib olla neile ei maitse Rotterhami söögid? Salatsemine järgneb salatsemisele ja täiskasvanud vägistavad meie maal lapsi edasi."
Moslemite integreerimine on Suurbritannias enamuses ebaõnnestunud ja on tekkinud getod, mida kogukonnajuhid valitsevad nagu oma kuningriike ning valimistega ametisse seatud kohalike omavalitsuste ametnikud peavad kuulama nende sõna, et mitte saada rassistide või paremäärmuslaste kuulsust. "Rassist", "vihaõhutaja" ja "paremäärmuslane" on peamised mõisted, millele viidates tagatakse moslemitele oma kombestik ning šariaadiseaduste praktiseerimine ilma mingisuguste takistusteta.
Hobbs rõhutab, et moslemite sisseränne on toonud Euroopasse olulised muutused väga lühikese aja jooksul: "See on toonud veresauna, sest moslemid ei loobu šariaadist. Suur Euroopa eksperiment (integreerida moslemeid) on läbi kukkunud. Järgi on jäänud vaid üks variant – Euroopa peab moslemite sisserändest täielikult loobuma. Kui see ei õnnestu, ei jää järgi mitte mingisugust Euroopat," lõpetab ta jõulisel toonil oma artikli.
Artikkel on algselt ilmunud väljaandes Oikeamedia.com.
Päisefotol: moslemimehed Londonis tänaval palvetamas (Scanpix).