Avaliku arutelu asendumine avalikkusega manipuleerimisega sillutab teed totalitaarsele ühiskonnakorraldusele, kus ratsionaalsete argumentide viljatust tunnetavad kodanikud hakkavad otsima oma veendumuste ja huvide eest seismiseks irratsionaalseid vahendeid, samal ajal kui võimulolijad asuvad nende vahendite mahasurumiseks kasutama ühe enam jõumeetodeid, prognoosib Varro Vooglaid.
Ilmselt on paljud täheldanud, kuidas arukad inimesed, kel oleks nii mõndagi väärtuslikku öelda, on loobunud avalikus arutelus osalemisest. Paraku pole selles midagi üllatavat. Vastupidi, pidades silmas, et avalik arutelu ükskõik millises olulises küsimuses sumbub alatasa infomürast tekitatud segadusse, emotsionaalsesse vahutamisse, demagoogitsemisse ning seda taastootvasse ja süvendavasse sõnademulinasse, on see üksnes ootuspärane.
Kui faktid ja argumendid ei maksa praktiliselt midagi, kui võimulolijad üksnes irvitavad ka kõige selgemalt väljendatud ja kaalukamate arutluskäikude üle ning kui tsiviliseeritud avalikku arutelu asendab kultuuritu avalikkusega manipuleerimine, siis on lausa alandav sellest osa võtta, rääkimata frustratsioonist ja tüdimusest, mida tühja tuule tallamine tekitab.
Seejuures on tegu mitte ühe, teise või kolmanda üksikküsimusega seonduva probleemiga, vaid probleemiga, mis on universaalne ning mida võib täheldada, vaadates praktiliselt ükskõik millisel olulisel teemal peetavale sõnasõjale.
Näiteks räägitakse viimasel nädalal taas intensiivselt erakoolide tegevuskulude äravõtmisest ning ajakirjanikud küsivad ikka ja jälle küsimusi stiilis "miks peaks avalikes koolides käivate laste vanemad maksma kinni oma lapsed erakoolidesse panevate vanemate erahuvi".
Ometi on loendamatu arv kordi põhjalikult selgitatud, et nii see asi ei ole ning et erakoolides käivate laste koolitee rahastamiseks kulub vähem maksumaksja raha kui avalikus koolis käivate laste koolitamisele. Sõltumata sellest, kui palju kordi on asi üksipulgi lahti mõtestatud, algab jutt ikka ja jälle justkui nullist – ühed ja samad alusetud väited ja mõttetud küsimused ei kao areenilt.
Miks ei ole argumentidega enam midagi peale hakata?
Niisugust olukorda soosib õige mitu faktorit.
Ühest küljest on probleemiks see, et avalikku arutelu mürgitatakse alatasa sihiliku, läbimõeldud ja professionaalselt levitatud desinformatsiooniga. Heaks näiteks on siin haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi tegevus ühtede ja samade kulunud valede järjepideval levitamisel. Ükskõik kui palju kordi ministri valeväiteid ümber lükatakse, ei takista see täpselt samade, ilmselt suhtekorraldajate poolt etteantud ja lihtsalt lahti kirjutatud väidete uuesti ja uuesti väljakäimist (heaks näiteks on alusetu väide, nagu oleks erakoolidele tegevustoetuse maksmine põhiseaduse vastane või nagu saaks erakoolid poolteist korda rohkem avalikku toetust kui avalikud koolid).
Teisest küljest on probleemiks osade ajakirjanike piinlikult ebaprofessionaalne pealiskaudsus, mille tõttu ei suudeta tõde valest eristada ning minnakse kaasa eksitava segaduse üleskloppimisega, pakkudes oma tegevuse läbi ettesöödetud valedele ikka ja jälle kandepinda. Olukorda ei muuda paremaks asjaolu, et sageli on meedia ja suhtekorraldusbüroode vahelisi piire raske tõmmata ning ühe tegevus läheb sujuvalt üle teiseks. Seega oleks ilmselt naiivne kanda valitsuse propagandale kaasaaitamist meedia puhul üksnes pealiskaudsuse arvele.
Pealiskaudsuse probleem iseloomustab loomulikult mitte ainult ajakirjanikke, vaid ka paljusid teisi inimesi, kes on agarad arvamust avaldama, ent samas ei viitsi end elementaarselgi määral arvamuse objektiks olevate küsimustega kurssi viia, võttes nõnda omaks jõuliselt kõlama pandud loosungid ja muutudes neid taastootes propaganda hääletoruks ja kandepinnaks.
Kolmandast küljest on probleemiks lihtsalt arglik lömitamine, mille tõttu ei julge paljud neist, kes saavad asjadest aru, autoriteedile vastanduda, olgugi, et nende positsioon peaks neid selleks kohustama. Näiteks on raske uskuda, et Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud on kõik justkui hüpnotiseeritult minister Ligi naeruväärselt primitiivsete valede lummuses ega suuda neist läbi näha. Ometi ei ole märgata, et keegi neist jõuliselt ministri valedele vastu astuks ning hakkaks avalikult ja kartmatult rääkima asjadest nii, nagu need tegelikult on (võimalik, et avalikkusele varjatult keegi neist seda siiski teeb).
Põhjust ei ole raske aimata ja ilmselt seondub see olulisel määral tõdemusega, et töökoht ja karjääriväljavaated on olulisemad kui tõde ja ühine hüve. Head eeskuju vastupidiseks käitumiseks andsid mõne päeva eest 75 kultuuritegelast, astudes ühiselt erakoolide kaitseks välja (ja saades minister Ligi ootuspäraselt ülbe ja üleoleva reaktsiooni osaliseks).
Ideoloogiliselt sobimatud argumendid ei kvalifitseeru
Seejuures saaks erakoolide tegevuskulude katmisega seonduva probleemideringi väga lihtsalt, ausameelselt ja ka kõigi võrdseid õigusi tagavalt lahendada, kui selleks leiduks vaid poliitilist tahet.
Ehk kui iga lapse koolitamise raha käiks terves ulatuses (st nii haridustoetuse kui ka tegevustoetuse näol) lapsega kaasas, siis olekski küsimus lahendatud – iga vanem ise otsustaks, millisesse kooli ta oma lapse paneb ja kuhu ta oma lapsega kaasas käiva kooliraha viib. Maksavad ju riigikassa täitmiseks ühtmoodi makse nii erakoolides kui ka avalikes koolides käivate laste vanemad ning seetõttu oleks loomulik, et nende maksuraha liiguks nende laste haridustee toetamiseks just sinna kooli, kus nende lapsed reaalselt õpivad.
Paraku ei ole aga valitsus ratsionaalsest lahendusest huvitatud, sest konkreetsete ükskikküsimuste varjus püütakse läbi suruda ideoloogilist programmi – just nagu oleme näinud nii perekonna tähendusega manipuleeriva kooseluseaduse kui ka immigratsioonipoliitika liberaliseerimise püüdluste kontekstis. Vasak-liberaalse ideoloogiaga sobimatud argumendid lihtsalt ei kvalifitseeru.
Avaliku arutelu lakkamine sillutab teed totalitarismile
Tunduvalt kurjakuulutavam kui see, mis toimub seonduvalt konkreetsete küsimustega, on tõsiasi, et oma manipulatiivse ja valeliku propagandaga süstemaatiliselt avalikku arutelu mürgitav valitsus sillutab teed olukorrale, kus igasugune ühiskondlik diskussioon hääbub.
Kes vähegi püüab valitsuse ambitsioone kahtluse alla seada, saab kiiresti kinnitust, kui näiline on protsess, mida tavatsetakse nimetada kaasamiseks – arvamust võid väljendada, aga see ei huvita kedagi ning keegi ei kavatsegi seda arvesse võtta.
Ühelt poolt räägitakse palju kodanikuühiskonna olulisusest, ent tegelikult sallitakse kodanikuaktiivsust vaid niivõrd, kui see valitsuse ambitsioonidele kaasa kiidab (a la vasakpoolse hoiakuga EMSL, Eesti Inimõiguste Keskus ja liikumine "Sõbralik Eesti"). Selleks on aastaid ehitatud üles peaasjalikult valitsuse ja Euroopa Liidu poolt rahastatud võltskodanikuühiskonna organisatsioone, mis just seda funktsiooni täidavadki, samas kui tegelike (st avalikust võimust sõltumatute) kodanikuliikumiste elujõudu püütakse lämmatada ja nende häält summutada. Kahtlemata on see ohtlik, kuna nii süveneb avaliku võimu võõrandumine kodanikest ja kodanike võõrandumine avalikust võimust, mida hakatakse nägema vaenuliku jõuna.
Selliste suundumuste tulemusel hakkab ratsionaalset ja kultuurset argumentatsiooni üha enam asendama irratsionaalsetele jõumeetoditele tuginev lähenemine, leides endale väljundi poliitikute ülesostmisest, avaliku arvamuse suunamisest räige populistliku propaganda ja manipulatsioonidega või lihtlabasest vägivallast.
Kui otsida süüdlast, siis tasub ennekõike vaadata teerullimeetodist oma teise loomuse kasvatanud ja vasak-liberaalsete revolutsioonilist programmi teostava võimuladviku poole. Ent selle asemel, et näha probleemi põhjuseid oma enda käitumises, tahaks Reformierakond ja sotsid ilmselt üha enam leida lahendust nn äärmuslaste (ehk üldisemalt öeldes valitsuse tegevusega mittenõustuvate ja sellele avalikult vastanduvate inimeste) mahasurumisest esmalt nende häbimärgistamise (ühiskonna lõhestajad, radikaalid, Venemaa käsilased, kasulikud idioodid) ja niiviisi nende ühiskonna perifeeriasse tõrjumise, seejärel aga juba üha selgemalt jõumeetodite ja -struktuuride rakendamise teel (vaenu õhutamine, vihakõne, põhiseadusliku korra vastane tegevus jne). Nõnda luuakse aga totalitaarset riiki.
Kui püüda näha kogu loos midagi positiivset, siis ilmselt võib seda leida tõdemusest, et õnneks pole valitsuses kujunenud ja kasvanud pinged lubanud teerullil jõudsalt edasi liikuda. Just nagu kooseluseaduse rakendusaktide läbisurumise ja nn vihakõne keelu laiendamisega seonduvalt on ka erakoolidelt tegevustoetuse äravõtmine takerdunud valitsusparteide üksmeele puudumisse. Annaks Jumal, et Reformierakonna ja sotside poolt otsitud ühiskonna- ja kultuurihävitusliku üksmeele puudumine püsiks ja süveneks.