Markus Järvi ütleb Objektiivi juhtkirjas, et vasakliberaalse ja postmodernistliku kõlu all tuksub endiselt Euroopa kristliku tsivilisatsiooni süda. Ja kuigi Euroopa vaimset seisukorda võiks iseloomustada sõnaga "skisofreeniline", aitab tõele ausalt näkku vaatamine reaalsustajul taastuda.
Nagu tavaks on saanud, kostub peale igat suuremat islamistide poolt toime pandud terrorirünnakut Euroopa vasakliberaalsest leerist Sitsiiliast Lapimaani ja Šoti mägismaalt Transilvaaniani identseid hüüatusi. Teame neid kõiki peast, ent süstematiseerimise huvides toon nad siin veel kord lühidalt ära: terrorismil ja islamil kui religioonil pole ega saagi olla mitte mingit seost, terrorismil ja Euroopa liberaalsel migratsioonipoliitikal ei ole ega saagi olla mitte mingit seost. Üldiselt pole midagi ühist ka aastakümneid Euroopa südames unarusse jäetud sisserändajate integratsiooni puudumisel ja terrorismil.
Kuna terrorismil puudub vasakliberaali arvates igasugune seos Euroopa viimase aja valikutega, ilmneb see ideoloogiliste dogmade poolt pimestatud Euroopale alati arusaamatusena, mille tagajärgede tõsidusest pole peategelastel mingit aimu. Terrorism tungib eurooplase ellu ebameeldiva üllatusena, umbes nagu vahistamismäärus Josef K-le Kafka Protsessis.
Eurooplase hämmingu võtab kõige paremini kokku Charlie Hebdo karikaturist, kes portreteerib keskmist pariislast kostmas kokkuvõtvalt midagi sellist: "Me ei vaja teie palveid, vaid veel rohkem veini ja elulusti!" Euroopa Suurt Õgimist on tulnud häirima mingid segased vennad kuskilt Süüriast ja Marokost, ent Euroopa vastab resoluutselt: AK-47 tule all tuleb meil veel rohkem õgida, veini kulistada, armatseda ja elu nautida kui kunagi varem. Pillerkaar omandab don giovanniliku trotsi noodi. Suurest Õgimisest saab Sangarlik Õgimine, hooramisest aga eksistentsiaalne protest saatuse hoiatavate jõudude vastu.
Tegelikult visandab Charlie Hebdo karikaturist meie ette sisemise segaduse ja peataoleku sümboli, mis peaks igale tervemõistuslikule inimesele tunduma pehmelt öeldes alarmeeriv ning ühtlasi pakkuma huvi skisoidse meele uurijatele Euroopa arvukates ülikoolides. See visandab pildi tsivilisatsiooni vaimust, mis keeldub vaatamast reaalsusele näkku ja lukustab end soovunelmatesse ja kujutlustesse. Charlie Hebdo karikaturisti seosetu jutt ja irdumine igasugusest reaalsusest on üks sümptom, mis viitab Euroopa skisoidsele meelele.
Skisofreenia kui ühe psühhoosi liigi oluliseks kriteeriumiks on suhe reaalsusega, sellega, mis on nii nagu see on. Lihtsustatult võib öelda, et kui inimene ei saa päris täpselt aru, mis on reaalne ja mis ei ole, siis on tõsine oht, et ta põeb skisofreeniat. Skisofreenia terminina lähtub kreeka keelest ning tähistab killustatud või iseeneses jagatud meelt.
Juba aastasadu võimutsenud ja konkureerinud ideoloogiad on Euroopa mina segi peksnud ja killustanud ning selle tulemusel ei suuda tänapäeva Euroopa näha elementaarseid seoseid ei oma eelnevate sajandite imperialistlike sigaduste ja tänapäeva destabiliseeritud Lähis-Ida ega ka tänapäeva üliliberaalse migratsioonipoliitika ja terrorismi vahel. Euroopa ei suuda nendes küsimustes vaadata reaalsusele näkku ja sellest tulenevalt teeb üha uusi vigu.
Ent paljud ei pea seda olukorda sugugi problemaatiliseks, vaid suisa soovitavaks. Nende hulka kuulub ka Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas, kes edendab segipaisatud minapildi ja puuduliku reaalsustajuga Euroopa ideed, toetudes filosoof Jacques Derrida mõtteavaldusele "Euroopa on erinevus iseendaga". Erinevus iseendaga pole siin midagi muud kui skisoidse meele eufemistlik, kultuuriteoreetiline ümbersõnastus.
Kuigi skisofreenia definitsioon sobib kohati kirjeldama ühe kontinendi vaimset olukorda, tuleb viiteid patoloogiatele tsivilisatsioonikriitikas kasutada siiski ettevaatlikult. Erinevalt konkreetsetest inimestest, kes kannatavad psühhoosi all, on Euroopa olnud oma valikutes vaba – meie kontinendi praeguse olukorra on tinginud vabade inimeste summaarsete valikute tervik, mille eest tuleb vastutust kanda.
Oma vabal valikul kaotatud reaalsustaju taastamisel tuleb abiks üks lihtne, ent samas tohutult raske kategooria: tõde. Kadumaläinud suhe tõesse tuleb aga taastada alandlikkuse teel. Filosoof Aquino Thomas ütleb, et alandlikkus pole midagi muud kui tõe üks vorme. Alandliku hoiaku keskmes on adekvaatne suhe reaalsusega. Inimene on alandlik siis, kui ta vaatab tõele ausalt näkku, hindab tõe valgusel iseenda olukorda ja teeb sellest kõigest realistlikud järeldused.
Euroopa keskmes tuksub pindmisest kuvandist hoolimata kristliku tsivilisatsiooni süda ning selle avastamisel tuleb Euroopal pühkida enda pealisehitiselt vasakliberaalne ja postmodernistlik kõlu. Protsessi tuleb alustada adekvaatse eneseanalüüsiga, oma olukorra sõnastamise ja selle ülestunnistamisega. Vaimset muutust peab saatma aga reaalne soov muutuda paremaks.
Seda protsessi tuntakse Kirikus pihisakramendi nime all.