Euroopa Inimõiguste Kohus näitas Muhamedi pedofiiliks nimetanud naise karistamist õigustades suurt silmakirjalikkust

Euroopa Inimõiguste Kohtu hoone Strasbourg'is. Fofo: Elenarts/Bigstockphoto.com

Euroopa Inimõiguste Kohtu eilne lahend, millega õigustati Austria kohtute otsust mõista prohvet Muhamedi pedofiiliks nimetanud naisele kriminaalkaristus, peegeldab suurt silmakirjalikkust ja sillutab teed ideoloogilise diktatuuri laiendamisele, kirjutab Varro Vooglaid.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) langetas eile asjas E. S. vs Austria otsuse, mille kohaselt ei rikkunud Austria kohtud Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga tagatud õigust sõnavabadusele, mõistes prohvet Muhamedi pedofiiliks nimetanud naise kriminaalkorras süüdi.

Austria kohtute poolt süüdi mõistetud Viinis elav naissoost kodanik E. S. nimetas 2009. aastal oma islami-teemalistes seminarides “prohvet” Muhamedi pedofiiliks, mistõttu esitati talle süüdistus religioossete tunnete halvustamises ning ta mõisteti 2011. aastal esmalt Viini ringkonna kriminaalkohtus ja seejärel ka Viini apellatsioonikohtus süüdi – hoolimata sellest, et on fakt, et Muhamedil tõepoolest oli 6-aastane “naine” Aiša, kellelt ta võttis 9-aastasena süütuse.

EIÕK artikkel 10 näeb ette, et “Igaühel on õigus sõnavabadusele” ja et “See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest.”

Samas lisab artikkel teises lõikes, et kuna sõnavabaduse kasutamisega “kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse seda seostada niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi erapooletuse säilitamiseks.”

Väljavõte Vikipeediast.

Seega ei ole sõnavabadus konventsiooni kohaselt küll piiramatu, ent selle piiramiseks peavad olema väga kaalukad ja demokraatlikus ühiskonnas vajalikud põhjused.

Siinkohal väärib lähemat tähelepanu Euroopa Inimõiguste Konventsiooni üle järelevalvet teostava EIÕK selgitus, nagu see on esitatud pressiteates:

“Kohus leidis, et Austria kohtud hindasid terviklikult kaebuse esitaja väljaütlemiste laiemat konteksti ning tasakaalustasid tema sõnavabadust teiste inimeste õigusega oma usuliste tunnete kaitstusele ning toetusid oma hinnangus õigesti legitiimsele eesmärgile tagada Austrias usuline rahu. Kohus asus seisukohale, et Austria kohtud esitasid oma otsuste põhistamiseks piisavad ja asjakohased argumendid, toonitades, et ründava iseloomuga väljaütlemised ületasid objektiivse arutelu lubatavad piirid ning et seega tuleb need klassifitseerida islami prohveti suunal toime pandud solvava rünnakuna, mis võib õhutada eelarvamusi ja seada ohtu usulise rahu.”

Seega on Austria kodaniku represseerimine tõe väljaütlemise pärast EIÕK hinnangul põhjendatud, kuna selline tõe väljaütlemine “ohustab religioosse rahu säilitamist” Austrias ning “võib põhjustada eelarvamusi Islami suhtes”. Sama mõttelist lõnga jätkates võib paraku jõuda järeldusele, et avalikul võimul on lubatud maha suruda ka mitmesugused muud väljaütlemised, mis pole moslemitele meelepärased ja ohustavad häid suhteid islamikogukonnaga – sest ka need võivad avaliku võimu hinnangul ületada objektiivse arutelu lubatavad piirid, solvata moslemeid ja ohustada seega usulist rahu.

Pidades silmas EIÕK varasemat praktikat, on kõnealune otsus eriti skandaalne ja häbiväärne. Näiteks ühes kõige tuntumas sõnavabaduse-teemalises kaasuses nimega Handyside vs Ühendkuningriik asus kohus 1974. aastal seisukohale, et sõnavabadusel puudub mõte, kui sellega on kaetud vaid nö poliitiliselt korrektsed avaldused. Täpsemalt toonitas kohus toonases, laste seksualiseerimisele suunatud rõvedate materjalide levitamist puudutavas asjas langeatud otsuses järgmist:

“Sõnavabadus … kohaldub mitte ainult informatsioonile ja ideedele, mis võetakse avalikkuse poolt vastu poolehoiuga ning mida käsitletakse mitteründava ja vastuolusid mittetekitavana, vaid ka väljendustele, mis ründavad, šokeerivad või häirivad avalikku võimu või ükskõik millist ühiskonnagruppi. Sellised on pluralismi, tolerantsuse ja avarameelsuse nõuded – nõuded, ilma millega ei ole demokraatlikku ühiskonda. Muu hulgas tähendab see, et iga selles vallas kohaldatud formaalsus, tingimus, piirant või karistus peab olema taotletava eesmärgiga proportsionaalne.”

Kokkuvõttes võiks antud teemal kirjutada veel nii mõndagi. Aga ennekõike on oluline näha selles otsuses järjekordset märki tegelike kodanikuõiguste ja -vabaduste taandumises poliitilise korrektsuse ja ideoloogilise diktatuuri pealetungi ees. Samuti annab see juhtum tunnistust tohutust silmakirjalikkusest. Euroopa Inimõiguste Kohus on järjepidevalt toetanud sõnavabaduse kasutamist kristlike ja konservatiivsete väärtuste ja põhimõtete ründamiseks, naeruvääristamiseks ja alandamiseks, aga kui seda sama vabadust kasutatakse islami kritiseerimiseks, siis öeldakse ühtäkki, et see on karistamisvääne.

Nõnda paistavad kohtu tegevusest topeltstandardid. Tähelepanuväärselt on võetud omaks hoiak, mille kohaselt ühele ja samale väljaütlemisele antaks ilmselt erinev hinnang sõltuvalt sellest, millise religiooni suunal need väljaütlemised on tehtud. Kuivõrd moslemite puhul on suurem oht, et nad reageerivad neile ebameeldivatele avaldustele vägivaldselt ehk ühiskondlikku rahu ohustaval viisil, siis käsitletakse nende suhtes tehtud väljaütlemiste puhul sõnavabaduse piire oluliselt kitsama kui muidu.

See osutab omakorda sõnavabaduse kontseptsiooni reltiviseerimisele – mida suurem on oht, et kriitiliste väljaütlemiste objektiks olev ühiskonnagrupp reageerib sellistele väljaütlemistele vägivaldselt, seda ahtamad on selle ühiskonnaagrupi suhtes tehtava kriitika piirid. Ehk kokkuvõtlikult öeldes sõltuvad sõnavabaduse piirid sellest, millise ühiskonnagrupi kritiseerimiseks sõnavabadust kasutatakse. Loomulikult pilkab niisugune hoiak põhimõtet, mille kohaselt peaks kõigi inimeste õigused olema võrdsed sõltumata sellest, millisesse ühiskonnagruppi nad kuuluvad.

Kokkuvõttes teenib EIÕK eilne otsus kindlasti Euroopa islamiseerimise huve. Välja on saadetud selge sõnum, et EIÕK ei pea seda sõnavabaduse rikkumiseks, kui avalik võim hakkab islamit kritiseerivaid inimesi kriminaalkorras kasitama. Kodanikud, kes peavad sõnavabaduse säilitamist oluliseks, ei tohi niisuguse asjaga leppida. Leppimatus sõnavabaduse mahasurumisega algab aga sõnavabaduse aktiivsest kasutamisest selleks, et mõista sõnavabaduse mahasurumine ühemõtteliselt ja teravalt hukka.

Lõpetuseks olgu öeldud, et Muhamed oli tõepoolest pedofiil – seksuaalset läbikäimist 9-aastase tüdrukuga on raske muud moodi iseloomustada. Kes soovib, võib minu peale nüüd kaebuse esitada.

Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt kaasuses E. S. vs Austria langetatud otsuse terviktekstiga saab tutvuda kohtu kodulehel.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.