Ilmselt mitte väga palju aega ei kulu selleks, kui hakkame nägema, kuidas Tallinnas või Tartus reguleerivad tänavatel kohalikku elu šariaadipatrullid, hoiatab kolumnist Roland Tõnisson.

Soome justiitsminister Antti Häkkänen kinnitas, et meie põhjanaabrite ühiskonna paljupalgelisus ei vii mingil juhul šariaadiseaduse lubamiseni. Nii lubas ta hiljuti Helsingis rahvussuhete nõukogu poolt korraldatud Etnofoorumil, kus kõneldi immigrantide vajadustest ja eesmärgist mõjutada riiklikku ja erasektorit arvestama enam uussoomlaste vajaduste ja nõudmistega. Jääme muidugi lootma, et meie “lähivälismaal” ei saa olema kunagi olukorda, mil šariaat saaks õiguse eksistentsile nii, nagu ta kehtib praegu Kanadas ja Suurbritannias – hoolimata sellest, et Euroopa inimõiguste nõukogu on korduvalt väljendanud oma seisukohta, et šariaat ei sobi kokku demokraatlike põhimõtetega.

Kanadale ei ole selle institutsiooni arvamus muidugi kohustuslik ja ka britid on eelistanud kummardada oma kaela moslemite õiguse alla, olles nii osutunud omaenese rumaluse, lühinägelikkuse ja arguse pantvangideks. Tommy Robinsoni juhtum ei oleks saanud võimalikuks, kui riik teeks Suurbritannias oma tööd ja selle eesotsas oleksid inimesed, kes ka tegelikult hoolivad oma kodanikest ja julgeksid ohjeldada seksuaalkuritegevust ja pedofiile. Loomulikult tahaks uskuda tõotusi, et Euroopa riigid ohjavad šariaadijärgijad, ent reaalne elu näitab hoopis muid tendentse.

Nüüd on ka Eesti valitsus loobunud moslemitest immigrantide seirest ning andnud neile loa asuda elama sinna, kus soovivad – seega on nad saanud loa koonduda endale sobivasse sootsiumi. Loomulikult valivad nad elamiseks suuremad linnad ning ilmselt mitte väga palju aega ei kulu selleks, kui hakkame nägema, kuidas Tallinnas või Tartus reguleerivad tänavatel kohalikku elu šariaadipatrullid, kellele Eesti politsei peab konfliktide vältimiseks teed andma – nagu seda näeme Suurbritannias, Prantsusmaal ja Saksamaal.

Aulise ministri sõnu naiste ja neidude inimõiguste säilitamisest ka kohalike moslemite hulgas oleks kena uskuda, ent islamiimmigratsiooniga seonduvate küsimuste uurijad on hoiatanud juba pikemat aega selle eest, et šariaadiseadus on Soomes oma kanda kinnitamas ja seda suuresti tänu Pärsia lahe riikide aktiivsele (et mitte öelda agressiivsele) mõjukuse kasvule Soome finantsmaailmas ja poliitikute “mõttemaailmas”. Tampere Ülikooli lektori Susanne Dahlgreni sõnul on juriidiline paralleelstruktuur Soomes tugevasti juuri ajamas. Olukord on sarnane Taanile, kus pikemaajaline riigipoolne tegevusetus on viinud olukorrani, mil mitmetes mošeedes kehutatakse inimesi end täielikult isoleerima räpaste uskmatute ühiskonnast, jättes endale vaid võimaluse selle poolt osutatavate sotsiaalteenuste tarbimiseks (mida, muide, nähakse osana uskmatutele pandud kohusena pidada ülal Allahi ja tema “prohvet” Muhammadi järgijaid).

Moslemite seadused ehk šariaat sündis keskajal õigusküsimustega tegelevate islamivaimulike eestvedamisel, kuna “prohvet” tegeles oma elu ajal tüliküsimuste ja muuga vastavalt konkreetsele vajadusele. Seega oli vajadus varasemate näidete varal leida lahendusi kaasaegsetele küsimustele. See seadus reguleerib lisaks usuriitustele ka igapäevaelu, poliitikat, majanduselu, äritegevust ja ühiskondlikke suhteid. Helsingi Islamikeskuse ja Ida-Pasila mošee juures tegutsevad “lepitusnõukogud”, mis väidetavalt tegutsevad moslemite omavaheliste tüliküsimuste lahendamisega. Siin on näiteks käsitletud abielulahutusi, sest moslemite abielupaari puhul ei ole määravad mitte asukohamaa ametkondade otsused, vaid Allahi ees antud tõotuste andmine ja nendest vabastamine.

2015. aasta sügisel saabus Soome umbes 32 000 “varjupaigataotlejat ja sõjaorbu”, kes tulevad erinevatest maadest, kus ka šariaadiseaduste tõlgendused on erinevad. Ühes on nad aga üsna sarnastel arusaamadel ja nimelt selles, et islam peab saama maailma valitsevaks religiooniks. Suurmošee ehitamine on selles küsimuses võtmetähtsusega ning Pärsia lahe piirkonna konservatiivsed islamiriigid ja neis tegutsevad organisatsioonid pakuvad lahkelt oma finantsabi idee teostamiseks.

Minister Häkkänen võib ju kenasti kõnelda. Pealegi lükkas Soome justiitsministeerium 2010 aastal otsustavalt tagasi ettepanekud muuta põhiseadust selliselt, et riigis oleks võimalik šariaadiseaduse kehtestamine ja praktiseerimine. Ent kuus aastat on meie praeguses olukorras suhteliselt lühike aeg ja selle jooksul võib toimuda väga olulisi muutusi. Rahvusriiklus on tugeva surve all ning nukraks näiteks on ka Iirimaal hiljuti läbi viidud kuues (!) referendum abordiõiguse sisseviimiseks – mõrvatööstuse apologeedid jätkasid oma survet nii kaua, kuni saavutasid oma tahtmise. Teisiti ei ole ka moslemite soovidega kujundada oma elukeskkonda selliseks, nagu nemad tahavad. Ja neil on edu. Praktikas ei ole enam näiteks Helsingis haruldane see, et moslemite ja kohalike olmetülide lahendamiseks pakutakse soomlastele võimalust “istuda teelaua äärde ja vestelda probleemist imaamiga”.

Veel enam teeb murelikuks asjaolu, et ka Soome ametivõimud on hakanud soovitama oma kodanikele sellist võimalust lahendada probleeme võimalikult ruttu ja vähese vaevaga. Arvestades, kui monströösse aeglusega töötab Soome kohtusüsteem… Seega on riik neil juhtudel hüljanud oma kodanikud, viidates pelglikult multikultuursusega kaasa tulnud “muutunud reaalsusele”. Nimetada seda millekski muuks kui kapitulatsiooniks interventide ees on keeruline.

Päisefoto: mosleminaine autoroolis ja selle üle õnnelik (Bigstockphoto.com)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!