Eurooplased, ärgem mingem kaasa moodsa ja hukutava trendiga, säilitagem vaimne vabadus, uskugem endasse ja oma esivanemate poolt loodud Euroopa põhiprintsiipide aegumatusesse, kirjutab oma essees Eduard Tinn.
Iga isiksus on potentsiaalselt looja, st demiurg. Aga looja saab olla vaid vaimselt vaba isiksus. Aga kuivõrd vabad me saame üldse olla? Esiteks piirab meie vabadust iga inimese kaksikroll siin maailmas. On ju inimene "ühiskondlik loom", nagu õpetas Aristoteles. Tõepoolest, ühelt poolt oleme bioloogilised olendid, oleme isased ja emased ning oleme kehalise paratamatuse raamides. Teiselt poolt oleme ühiskondlikud ja vaimsed olendid, vaimses sfääris saame olla vabad, meil on plaanid, ideed, kujutlusvõime, fantaasia. Me oleme võimelised looma omi seadusi ja tegutsema maailmas vastavalt neist, meie endi poolt loodud seadustest või printsiipidest lähtudes. Inimene, erinevalt loomast, saab elus lähtuda omaenda kujutlustest ja ideedest – alguses on olemas asja idee ning seejärel selle idee realiseerumine asjas, st idee materialiseerumine.
Jah, teoreetiliselt võttes on inimene suuteline olema demiurg, kuid praktilises igapäevaelus on demiurge meie ümber siiski vähevõitu. Mis siis segab inimesel olemast olukordade ja iseenda peremees? Segavaid asjaolusid, mis tapavad meis demiurgi, on ülipalju.
Alustame religioonist. Usklikel inimestel saab demiurg olla vaid Jumal, kas siis Kristus või Allah või Jehoova jmt. Usklik inimene peab iseenesestmõistetavalt lähtuma vaid Jumala seadustest. Mõte sellest, et isiksus võib ise olla endale Jumalaks, loojaks, demiurgiks on usklikule indiviidile absoluutselt vastuvõtmatu. Usklik inimene ei saa lahendada olulisi elumõttelisi küsimusi ilma Jumalata. Usklik inimene on veendunud, et inimesed, kes on jäänud ilma kõiki inimesi ühendavast Jumalast, on õnnetud, kindla orientiiri kaotanud subjektid. Tõsiuskliku jaoks ei saa Jumala kaotanud inimene olla ka kõlbeline olend, sest ilma religioonita polevat moraali.
Alates 18. sajandist on Euroopas pidevalt tugevnenud ilmalik kultuur, sekularism. Tõsiusklike arv on iga sajandiga vähenenud (püüame näha vahet tõsiusklike kristlaste ja kristlikke kultuuritraditsioone austavate ja neid hoidvate indiviidide ja organisatsioonide vahel tänapäeva Euroopas). Igatahes on tänases Lääne ühiskonnas kirik eraldatud riigist ja ilmalike osakaal on eurooplaste hulgas juba märgatavalt suurem kui usklike kristlaste osakaal (pea 100% usklikke moslemeid, kes tulnud Euroopasse, jätame praegu kõrvale). Räägime eurooplastest, kus kristlikud traditsioonid on üle kahe tuhande aasta vanad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et meie demiurgi jutt saab olla paremini vastuvõetav ilmalike vaadetega inimestele.
Demiurgi tapab paljuski ka meie tänapäevane, euroopalik või euroopaliidulik sootsium. Ilma seadusteta riiki rajada ei saa. Euroopalikus kultuuritraditsioonis, alates Antiigist (Rooma õigus) on plahvatuslikult kasvanud justiitskomponendi osatähtsus. Usk seaduste korrapärastavasse toimesse on muutunud peaaegu absoluutseks.
Seaduskuulekas, tarbimishimuline, äärmuslikult hedonistlik, infoviiruse alla sattunud subjekt muutub järk-järgult üha passiivsemaks, allaheitlikumaks, kompromissialtimaks, mugandunud olendiks, kes on kaotanud iseotsustamise võime ja vaimse vabaduse.
Kuidas me nimetame oma riiki? Õigusriigiks nimetame. Juristid on omandanud kaasaegses Lääne maailmas kuningliku rolli. Ühtegi finants- ega elukorralduslikku otsust ei võeta vastu ilma juristide heakskiiduta. Parlamentide seadusandjad produtseerivad üha uusi ja uusi seadusandlikke dokumente. Dokumentide vorpijate eesmärgid on justkui üllad – parandada veelgi reegleid, millest lähtudes inimesel oleks mugavam oma elu korraldada. Aga sootsiumi elu pidevalt reguleerides, normeerides jmt pakutakse ratsionaliseerimisega lihtsalt üle. Ühiskond, mis peab juriste kuningateks, eksib rängalt. Juristid pole mingid kuningad, sest neil jääb puudu filosoofilisest tarkusest. Õigusriik ei saa olla mingi ideaal. Ka kõige täiuslikumate seaduste võrk ei suuda haarata enda alla kogu mitmetahulise elu kui sellise täiust.
Juura abil me saame reguleerida vaid osa meie elust. Ühiskonnas kõiki seadusi austav nn seaduskuulekas subjekt võib samaaegselt olla ka moraalne värdjas. Eksivad tänapäevase malli järgi elavad isikud, kes arvavad, et seaduskuulekus võibki olla kõlbluse alus või tema indulgents. Loomulikult mitte. Igas, ükskõik kui eesrindlikus riigis jäävad alati alles käärid õiguse ja õigluse vahel. Õigusriik tähendab alati midagi poolikut. Õiglusriik, seevastu, tähendab midagi ideaalset, absoluutset, sisuliselt kättesaamatut. Aga õiglusriigi kui absoluudi poole tuleb püüelda ja inimkonna parimad esindajad on seda alati ka teinud. Õiguse ja õigluse vahele jääb alati moraalsete väärtuste maailm. Justnimelt moraalsete väärtuste sfääris selgub, kui kaugele on ühiskond edasi liikunud oma õigusriigi staatusest õiglusriigi väärtuste suunas.
Ütleme kohe, et tänapäeva maailmas on isiksusel vähe võimalusi olla demiurg suures poliitikas ja maailma kui terviku ümberkorraldamise sfääris. Vabaduse aste pole nendes sfäärides küllaldane. Jah, demiurgi potentsiaali on võimalik avada äris, teaduses, filosoofias, spordis ja kunstis – aga kõige massilisemal viisil iga üksikisiksuse elukorralduse tasemel. Inimesel on alati võimalus jääda vaimselt vabaks, teha omad valikud, püstitada enda ette teatud eluprintsiibid ning eesmärgid. Ükskõik kui tugevalt isiksust ei survestataks ka kaasaegsete juurajüngrite, Euroopa Liidu bürokraatide ning koduste vasallide poolt, on tal alati võimalus valida oma tee ning jääda kõlbeliseks isikuks. Kõlbeline inimene ongi see, kes tõuseb õigusriigist kõrgemale ning ei muutu lihtsaks hammasrattakeseks selles kriisiseisundis olevas Euroopas.
Aga euroopalik sootsium abistab tänapäeva isiksust mitte ainult oma liigse reglementeerimismaaniaga, vaid ka infoviirusega. Inimest ründab kõikidest külgedest massikultuur, reklaam ja igat tüüpi propaganda. Meelelahutustööstus tegeleb pidevalt inimeste oinastamisega. Arvutimängudes peituv inimeste "juhmistamise koefitsent" on ülikõrge, kümned miljonid arvutisõltlased kuuluvad samasse gruppi kasiinosõltlaste ja miks mitte narkomaanidega. Suurkasumite huvides manipuleeritakse massidega, muudetakse nad üha primitiivsemaks. Inimene vajab, loomulikult, naudinguid, kuid kui inimene näeb oma olemise mõtet ainult meelelahutuses, on olukord muutunud hädaohtlikuks. Hädaohtlikuks inimese jaoks, kes pole kaugeltki enam mitmekülgselt arenenud isiksus, harmooniline vana kreeklaste ideaalile vastav indiviid. Seaduskuulekas, tarbimishimuline, äärmuslikult hedonistlik, infoviiruse alla sattunud subjekt muutub järk-järgult üha passiivsemaks, allaheitlikumaks, kompromissialtimaks, mugandunud olendiks, kes on kaotanud iseotsustamise võime ja vaimse vabaduse. Meie ees ongi tüüpiline kaasaegse Lääne-Euroopa "pehmo" noormees, kes ei tea midagi mitte ainult vanade kreeklaste mehe tubliduse (arete) põhimõtetest, vaid ka sellest, mis asi on au, eneseväärikus, sirge selgroog. Unustatud on ka rüütlite ja džentelmenide traditsioonid. Ja ärgem siis imestagem, et taoliste, kaasaegse poliitkorrektse ja põhimõttelageda Euroopa Liidu hakklihamasinast läbi käinud indiviidide vastuseis Euroopasse valguvate moslemihordidele on olematu, õigemini argpükslik.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et Euroopa Liit tõepoolest tapab demiurge, tapab kõlbluspõhimõtteid. Nn euroopalikud väärtused pole ammugi enam mingid Euroopa väärtused, tegemist on, eeskätt, äritegevust soosivate printsiipide kuulutamisega euroopalikeks väärtusteks. Lähenemine on kitsas, üle parda heidetakse just see osa Euroopa pärandist, mis tegi Euroopast Euroopa.
Aga euroopalik isikuline kultuur elab täna Euroopas ja Läänemaailmas tervikuna üle raskeid päevi, ülemaailmse globaliseerumise ja multikulti tendentsid on otseselt suunatud Euroopa ühe põhiväartuse – vaimselt iseseisva isiksuse vastu.
Euroopas võivad vajalikud poliitilised muutused toimuda, aga võivad ka mitte toimuda. Sõltumata Euroopa kohal puhuvatest tuultest või isegi tormituultest, on Euroopa jõud aga endiselt ühes ja samas. Jõud on Euroopa isikulises kultuuris. Euroopa on tugev niikaua, kuni on olemas teatav vajalik arv isiksusi. Isiksusi, kes on vaimselt vabad, kellel on olemas eetilised põhimõtted. Toonitagem, et eetika ei alga olemasolevate "tervikpakettide" vastuvõtmisega (kas siis religioossete, traditsioonidel baseeruvate või seaduskuulekusest lähtuvate), vaid ainuüksi vaimselt vaba isiksuse iseseisva valimisotsusega.
Ja valiku teeb igaüks ise. Oma eluprintsiibid paneb igaüks meist paika ise. Selline ongi Euroopa isikulise kultuuri loogika. Euroopa nõuab arenenud isiksuse olemasolu. Islamimaailmas isikulist kultuuri pole. Hiinas pole. Venemaal on osaliselt. Läänemaailm arenes isikulise kultuuri baasil, nii antiikse kui kristliku variandi kaudu. Ainult isikulise kultuuri baasil on võimalik Euroopa tüüpi demokraatlik ühiskonnakorraldus. Euroopa demokraatia mudelit ei saa meelevaldselt eksportida kuhu iganes.
Aga euroopalik isikuline kultuur elab täna Euroopas ja Läänemaailmas tervikuna üle raskeid päevi, ülemaailmse globaliseerumise ja multikulti tendentsid on otseselt suunatud Euroopa ühe põhiväartuse – vaimselt iseseisva isiksuse vastu. Massiühiskond on kuulutanud isiksusele sõja. Lõvisid pole enam tarvis, tarvis on küülikuid. Antihumanistlikud globaaljõud saavad ju küülikute ja teiste koduloomadega kergemini hakkama. Uus moodustis – Euroopa Liit, see ilma demose, st rahvata kujundatud bürokraatlik struktuur esineb täna meie ühisväärtuse – Euroopa, hauakaevaja rollis. Põhiretsept võiks täna olla üks – eurooplased, ärgem mingem kaasa moodsa ja hukutava trendiga, säilitagem vaimne vabadus, uskugem endasse ja oma esivanemate poolt loodud Euroopa põhiprintsiipide aegumatusesse. Olgu teie kõrval Platonid ja Baconid, Kantid ja Aquino Thomased, Aristotelesed ja Descartes'id ning paljud teised väärikad suurkujud, aga mitte Barrosod, Junckerid, Merkelid, Holland'id, Macronid jne.
Demiurgide järgi on Euroopas objektiivne vajadus. Demiurgid peavad päästma kuristiku serval balansseeriva Euroopa.