Euroopa kultuuriruum on üha suureneva kiirusega eemaldumas oma eluallikast, Valgusest, mis annab inimesele elu ja eksistentsi mõistmise, tõdeb Roland Tõnisson kaheosalise artikliteseeria esimeses osas, mis keskendub eutanaasia kui tahtliku enesetapu kultuuriliste ja vaimsete eelduste lahtiseletamisele.  

Kõigepealt nendele, kes loevad pealkirjast kaks-kolm rida kaugemale: Jah. Mul on lihtne rääkida, sest ma ei põe praegu ühtegi tõbe, mis sunniks mind suurtesse valudesse. Aga ma tean, et ka valul on inimeseksolemisel oma olulisus ja tähtsus. Jah. Mul on lihtne rääkida, sest ma ei ole maailma peale vihane ega siple oma elu rägastikus, ekseldes elu eesmärgi otsinguil, olles pettunud kõiges ja kõigis. Ent ma tean ka seda, et pettumused on meile antud nende ületamiseks eelkõige iseendas, eelkõige noores eas ja mitte selleks, et heita lavatsile ja lõpetada oma elu lugu siis, kui võib olla kõige olulisem on sinna veel kirjutamata.

Nüüd neile, kes jaksavad ka veidi enamaks keskenduda ega ole veel haaratud vahkvihast artikli mõistmatu, inimvihkajast kirjutaja vastu. Ja eelkõige neile poliitikutele, kes on hakanud propageerima enesetappe, ning neile 90 protsendist eestlastest, kes kiidavad heaks eutanaasia ehk assisteeritud enese mõrvamise. Ma kujutan ette, kui jabur tundub see jutt teile, kelle jaoks Jumala loodud Kõiksus ei tähenda midagi. Kelle jaoks ei eksisteeri midagi muud peale füüsiliselt tajutava maailma. Euroopa kultuuriruum on üha suureneva kiirusega eemaldumas oma eluallikast – Valgusest, mis annab inimesele ka mõistmise. Oleme suuresti sellise mõtlemise viljad. Ja seepärast ei kahtlegi ma, et järgnevat on raske mõista, veel raskem sellega nõus olla.

Seda kirjatükki on eriti raske alustada. Mul on tunne nagu seisaksin kõrge, läbitungimatult musta müüri ees, mis ei ole ometigi elutu, vaid täis liikumist. Sellist liikumist, millele ei ole raske anda nime, sest see on pandud juba ammu.

Esmalt veidi etümoloogiast. Kuigi mõisted „eutanaasia“ ja „suitsiid“ on inimestele kahjuks hästi tuttavad (küllap ka nende mõistete päritolu), siis kordamine ei tee liiga. Eutanaasia tuleneb kahest kreekakeelsest sõnast „eu“ ehk „hea,“ „mugav“ ja „thanatos“ ehk lihtsalt „surm“. Ladina keelest tulenev mõiste „suitsiid“ koosneb samuti kahest sõnast: „sui“ – „iseennast“ ja „cidium“ – „tapma“. Viimane tuleneb sõnast „caedere“ – mõrvama, iseennast ettekavatsetult ründama. See kordus on antud teema käsitlemisel oluline.

Seda kirjatükki on eriti raske alustada. Mul on tunne nagu seisaksin kõrge, läbitungimatult musta müüri ees, mis ei ole ometigi elutu, vaid täis liikumist. Sellist liikumist, millele ei ole raske anda nime, sest see on pandud juba ammu.

Täna sellest teemast rääkides jätame parem kõrvale laialtlevinud loosungi „meil on vabadus ja 21. sajand!“, sest mitte keegi, kes seda kasutab, ei oska tegelikult selle kohta parimal juhul kosta midagi muud, kui et see peaks tähendama kõige olnu hülgamist ja sammumist uude tulevikku. Reipalt teadmatusse! Rääkides vabadusest, on paslik meenutada, et ka „võrdsust“ ja „vendlust“ kuulutav Prantsuse riigipööre ei teinud lubatavaks enesetapmist isegi sellel koledal ajal, mil giljotineeriti kümneid tuhandeid. Reservatsioon tehti vaid vaimuhaigetele, sest mõistuse juures olev inimene ei võinud olla süüst prii, kui ta sellise teo ette võttis. Ei olnud inimestes veel kadunud pelg astuda vastu looduse seadustele.

„Assisteeritud suitsiid“ on täpselt sama koletu sõnapaar kui „planeeritud vanemlus“ ehk „Planned Parenthood“. Sellenimeline organisatsioon tegeleb teadupärast sündimata elude hävitamisega mitmel erineval eesmärgil (sealhulgas finantskasu saamiseks) ning on ilmselgelt õnnelik lapsetapjate järjekordse töövõidu üle – USA New Yorgi osariigis võib nüüd tappa last ka otse sünni eel. Arutletakse sellegi üle, et ebaõnnestunud abordi tõttu ei pea tööd pooleli jätma ning võb tappa ka soovmatu vastsündinu.

Selle kõige pärast ei ole keeruline anda nimetust eelpool mainitud tundele ja mõtetele, mis seisavad vastamisi koletisliku müüriga – selle nimi on Häving ja Surm. Häving ja surm, mis on hingevaenlase, saatana, tööriistaks vastupidiselt Elu esiletoovale Loojale ja tema tegevusele looduses – sealhulgas muidugi ka inimeses. Tegemist on ilusatesse sõnadesse rüütatud satanismiga.

Kui veel hiljuti võis rääkida, et saatana suurimaks töövõiduks on see, et tema olemasolusse ei usuta ja ta võib märkamatult tegutseda meie hingedes ja eludes, siis nüüd ta isegi ei varja end enam. Tema avaldumisvorme näeme üsna ilmselgelt endi keskel – justnimelt selles, kuidas oleme hakanud suhtuma sündi, ellu ja surma. Või pigem oleme kaotanud igasuguse suhtumise. Nii kummaliselt kui see ka kõlab, on satanismi eesrindlikemateks kultiveerijateks meie kaasaegses elus poliitikud ja erakonnad. Nende kiiluvees ka kirikute see osa, mis on end müünud satanismile ja ehtinud end poliitikute kombel ilusate hüüdlausetega. Kui me räägime kusagil kaugel Uues Ilmas toimuvast pimeduse ja valguse võitlusest, siis ei tähenda see, nagu ei puudutaks see inimesi, kes elavad meie kõrval, keda me arvame hästi tundvat. Veel enam – see puudutab igaüht meist. Ka mind, kes seda lugu kirjutab. Ka Sind, kes Sa seda lugu loed.

Margus Tsahkna, näiteks, tõstab suitsiidist rääkides esile inimese vabaduse, mis olevat kõige kõrgem demokraatia ilming ja seega ka täielik imperatiiv – miski ei tohi seda piirata. Tahtmata esile tõsta üht ja alandada teist poliitikut, peame mõistma, et Priit Sibula – Margus Tsahkna teledebatis vastandusid kaks maailma. Selles vastandusid sõna otseses mõttes Elu ja surm. Loomine ja hukatus. Mitte selle poolest, et konkreetselt poliitik Priit Sibul kannaks endas suurt Tõde, vaid igaüks, kes positsioneerib ennast täna abordipooldajana ja assisteeritud suitsiidi propageerijana, on kahjuks astunud ise pimedusse. Ja viibib seal hoolimata sellest, et tema keha funktsioneerib, ajus ei ole lakanud täielikult mõttetegevus ja keel koos kõriga lasevad valla häälikute erinevaid kombinatsioone.

Ning igaüks, kes just täna positsioneerib ennast abordivastasena ning keeldub kaasa laulmast enesetapjate kiidukoorile, seisab valguses. Olles ise ekslik, seisab ta Valguses, sest ta on saanud teada sünni, elu ja surma tähenduse.

Ning igaüks, kes just täna positsioneerib ennast abordivastasena ning keeldub kaasa laulmast enesetapjate kiidukoorile, seisab valguses. Olles ise ekslik, seisab ta Valguses, sest ta on saanud teada sünni, elu ja surma tähenduse. Ja seda ei ole raske teada saada, sest meie eel elanud inimesed on teadmise sellest jätnud tulevatele põlvedele. Meie kaasajalgi elab suurel hulgal inimesi, kes on sünni, elu ja surma ja uuele elule tärkamise imelist müsteeriumit õppinud tundma neile ootamatult. Kui palju usukaugeid inimesi on saanud omal nahal või hingel kogeda seda, et inimese elu ei lõpe kehafunktsioonide lakkamisega. Nende õnneks on meedikud olnud piisavalt kiired ja osavad. Olen oma elu jooksul töötanud enam kui kahes meditsiiniasutuses nooremmeedikuna ja näinud, kuidas elule tagasi toodud inimesed on klammerdunud elu külge, millest nad arvasid end vabastavat mõne liigutuse abil. Aga sellest järgmises loos.

Üks põhjus, miks mul on väga raske seda lugu kirjutada, on tõik, et meie aja eurooplastel on atrofeerunud loomupärane huvi ja uudishimu inimelu puudutavate küsimuste järgi. On praktiliselt kadunud soodumus olla jätkuvalt huvitatud Elu saladustest ja müsteeriumidest, olla elusam“, nagu sellest kirjutas Uku Masing, nagu sellest räägib ka Apostlite tegude raamat – kui Paulus Ateenas kuulutas sealsetele uudishimulikele:

„Aga mõned epikuurlaste ja stoikute mõttetargad vaidlesid temaga. Ühed ütlesid: „Mida see lobasuu tahab öelda?” Teised aga: „Tema näib kuulutavat võõraid vaime.” Sest ta kuulutas neile evangeeliumi Jeesusest ja ülestõusmisest. Ja nad võtsid ta kinni ja viisid Areopaagile, sõnades: „Kas me võime teada saada, mis uus õpetus see on, mida sa räägid? Sest sa tood meie kõrvu võõrastavaid asju. Me tahame nüüd teada saada, mis need õige on.” Kõigil ateenlastel ja seal elavatel muulastel ei olnud ju muuks aega, kui vaid rääkida ja kuulata midagi uut.“

Tõepoolest, huvi surma ja suremise vastu on tegelikult igati normaalne. Veel normaalsem on end valmistada korralikult ette selleks suureks päevaks, mil inimene lihtsalt ei lakka eksisteerimast, vaid omandab eksistentsi uue vormi. Surm ei ole tõesti midagi kohutavat, kui tõdetaks kas või Artur Alliksaare moel, et „surm ainult olemisest teise retk.“ Mõni tõdebki, ent usub ekslikult, et seal ootavad vaid roheline muru, vulisevad ojad, inglilaul ja taassünd uuesti lihasse. See on aga sügavalt ekslik ning sellestki saame lugeda järgmises eutanaasiat puudutavas kirjatükis.

„Elusamuse“ asemel on meis võtnud maad igavlemine ja tülpimus kogu elu ja iseenda vastu. Me oleme sarkastiliselt vaimukad inimelu suhtes, taipamata, et sõtkume porri kõige hinnalisemaid pärleid, mis meile on antud. Euroopa kirikud on läinud kaasa selle küünilise sekularismiga, sest nad ei karda mitte igavikulist Loojat, vaid otsivad aurahasid ja kiituskirju nendelt, kelle käes on maine au ja voli seda jagada.

Õigeusklikuna on mul ometigi ülimalt hea meel öelda, et ma ei pea oma maailmavaatele ja veendumustele leidma tuge mitte üksnes apostlite kaasaegsetelt, vaid võin seda leida ka meie ajal elavatelt Kiriku autoriteetidelt, kes kannavad endas elavat teadmist sündimise, elu, surma ja tõelise uuestisünni tähtsusest. Kes on ka omal ajal pidanud võitlema inimhingede eest, sest oma loomult ei ole me midagi muud kui sead, kes naudivad poris püherdamist ning naasevad ka puhtakspestutena meelsasti porilompi niipea kui selleks võimalus avaneb. Ja me kuulame meelsasti pigem kõrbepühakute alandlikkusepärimusele vastanduvaid kaasaegse inimese iidoleid nagu Albert Camus’d, kes lõpetas enesetapuga, leidmata elus mingit mõtet. Selliseid tegelasi on meie elus veelgi. Nagu Jack Kerouac – alkohoolik, narkomaan, homoseksuaal, kelle maailm oli täis ahastust, pettust, vägivalda ja viha ning kes suri alkoholismi.

Või siis selline pilkehimuline mees nagu François-Marie Arouet, paremini tuntud nimega Voltaire. Olles eluajal mõnuga pilganud religiooni ja ristiinimesi, nõudis ta surivoodile preestrit ja kisendas terve öö andestuse järele. Sureva küüniku ja ateisti juures olnud sõbrad ei täitnud Voltaire’i nõudmist ja avaldasid isegi irooniliselt imestust toimuva üle. Halastajaõde, kes surija eest hoolitses, ei olevat enam iialgi tahtnud viibida ateisti surivoodi juures.

John Lennon teavitas ühes oma intervjuus, et „kristlus varsti kaob. Ma ei soovi sellest isegi rääkida. Olen selles lihtsalt kindel.“ Tema arvates oli Jeesus OK, kelle ideed olid aga liiga lihtsad. Ta uhkeldas sellegagi, et „Beatles“ oli saanud kuulsamaks kui Kristus Jeesus. Varsti tabasid teda mõrvari kuulid.

Norma Jean Baker’i alias Marylin Monroe show vaheajal tuli tema jutule tuntud jutlustaja Billy Graham, kes kinnitas, et on saanud Jumala Vaimult ülesande kuulutada Jumala Sõna sellele seltskonnadaamile, kes oli välise sära taga kõike muud kui õnnelik. Kannatades alkoholi- ja ravimitesõltuvuse all, oli ta liitunud nii kabalistide kui saatanakummardajatega. Olles Grahami ära kuulanud, vastas Monroe: „Ma ei vaja sinu Jeesust.“ See juhtus nädal enne tema surma.

Vladimir Lenin – oma elu lõpus süüfilisest muserdatuna palus ta laudadelt ja toolidelt andestust oma pattude pärast.

Tancredo de Almeida Nevez, Brasiilia vasakpoolne poliitik ja presidendikandidaat, kuulutas kampaania ajal avalikult, et kui kogub 500.000 häält oma partei poolehoidjailt, siis ei saa teda presidendiametist tagasi hoida isegi mitte Issand jumal ise. Hääled ta kogus, ent haigestus ootamatult ja suri päev enne seda, kui pidi toimuma tema ametissevannutamine.

Friedrich Nietzsche, kes avaldas arvamust, et Jumal on surnud ja kuulutas eugeenika ja eutanaasia “vaimse vanaisana”, nagu oleksid parandamatud haiged ühiskonna hävitamisele kuuluvad parasiidid, suri vaimuhaiglas raudpuuri pistetuna ning koera kombel haukudes.

Vaimumaailmas elades tõmbame sarnast ligi. Ja me oleme vaimumaailmas ka oma füüsilises kehas, oskamata seda märgata. Arvame, et võtame ise vastu otsuseid ja meie mõtted on vaid süütud mängud, ent püha Iisak Süürlane (VII sajandil Ida-Süürias tegutsenud piiskop) on kirjutanud, et mitte ükski loodud olend – ei loom, inimene ega deemon ei või puutuda inimesse, kui tal ei oleks selleks luba. Ka Vana Testamendi Iiobi raamatus loeme, et saatan saab loa inimese järele katsumiseks. Samas on meil kõigil see Tsahkna poolt kiidetud vabadus, mis on üle kõigest.

Milleks me siis seda kalliks peetud vabadust kasutame? Nagu näha – ainult poris ja saastas püherdamiseks ja kaunid loosungid, nagu eelpool nimetatud „pereplaneerimine“ ja „assisteeritud elust lahkumine“ ei ole midagi muud kui suur hulk lõhnavett, millega üritatakse katta kinni seda solki, mida liberaalne maailm koos oma „teaduse,“ „hoolimise“ ja „humanismiga“ meie mõtetesse ja silmadesse tassib.

Patuga on nii, et inimene imendub neid nautides üha sügavamale ollusesse, mis teda lõpuks täielikult neelab. Rahvaste ja tsivilisatsioonidega ei ole teisiti. Protsess on küll ajaliselt pikem, ent selle etapid on äravahetamiseni sarnased. Meie tsivilisatsioon on surmahaige ilma, et ta endale sellest aru annaks. Millal saab saatan inimese ja tsivilisatsiooni kõri enda pihku? Siis, kui inimene või tsivilisatsioon esmalt ise sirutab oma käe, mõtted ja ihad saatana poole.

Sellest aga juba järgmises loos. Seniks aga soovitan Sul, hea lugeja, meenutada seni kirjapandut, mille leiad allolevatest artiklitest:

Surm olemisest teise retk

Surm olemisest teise retk – humanismi miiniväljal

Serafim Rose’i “Elu pärast surma”. 1. osa

Serafim Rose’i “Elu pärast surma”. 1. osa

Serafim Rose’i “Elu pärast surma”. 2. osa

Serafim Rose’i “Elu pärast surma”. 3. osa

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!