“Mõnikord loome endale legendi oma tegevuste õigustuseks, kuigi enamasti teame, et tegutseme valedel motiividel ja hukutava eesmärgi nimel. Nii nagu vabandab surelik inimene iseenda silmis oma patte, on süümet vaigistava legendi endale loonud ka poliitikud, kes on lasknud end rakendada abordi- ja eutanaasiavankri ette,” kirjutab Roland Tõnisson surmakultuuri ja eutanaasiat lahkava kaheosalise artikliteseeria teises osas.  

Me kõik moodustame rahva ja igal inimesel meie ühiskonnas on konkreetne väärtus. Mõned meie seast on ka „võrdsemad kui teised,“ nagu kirjutas tabavalt meile hästi tuntud Orwell. Ega selles midagi nii väga hirmsat ole, nii on alati olnud ja on õnn, et me ei ole kõik ühesugused. Kui „võrdsemad“ vähe enam õilmitseda tahavad, andku minna! Edevaid inimesi peab ka meie hulgas olema. Häda on ainult sellest, et kui meie „rahvavanemateks“ isehakanud ei vastuta riigi poolt tehtud materiaalsete apsakate eest, siis veel vähem ja veel traagilisemate tulemustega tegutsetakse rahva vaimses-vaimulikus sfääris.

Selles, et keegi kedagi valitseb ja suunab, ei ole midagi ebaloomulikku ning suunamine, otsustamine on „rahvavanemate“ kohus. Selles ei oleks mingit probleemi, ent taasiseseisvumise ajast on ette näidata liiga palju näiteid sellest, kuidas rahvaks olemise vaimne dimensioon on saastunud surmatoovatest mõtetest, ideedest ja tegudest. Meie aga liigume katastroofiliste tagajärgede suunas. Samas sunnitakse meid laulma toimuvale kiidulaulu ja pimesi, mõistust välja lülitades usaldama „pealikke,“ kes väidetavalt teavad paremini kui rahvas, mida elamiseks vaja on.

Meie peades toimuv ei ole süütu, teistele märkamata jääv mäng mõtete või ideedega. Need jätavad oma jälje nagu „sisaliku tee kivil, kuigi meie seda ei näe.“ Peame sabast kinni püüdma oma mõtetel, mis võivad näida süütutena, ent kehastuvad lõpuks otsusteks ja tegudeks. Seda peavad tegema eriti hoolikalt need, kes on pürginud poliitikaparnassile ja väidavad,  et neil on tsivilisatsiooni õnne valem.

Mõnikord loome endale legendi oma tegevuste õigustuseks, kuigi enamasti teame, et tegutseme valedel motiividel ja hukutava eesmärgi nimel. Nii nagu vabandab surelik inimene iseenda silmis oma patte, on süümet vaigistava legendi endale loonud ka poliitikud, kes on lasknud end rakendada näiteks abordi- ja eutanaasiavankri ette. Sellel vankril sõidavad väga mugavalt ka pedofiilia legaliseerijad ning LGBT-liikumise agitatsioonibrigaadi propagandistid. Kas on selle rõõmsa lõbusõidu eesmärgiks siis rahaline omakasu või oma isiklike hälbeliste seksuaalsete eelistuste puhtakspesemine iseenda ja ühiskonna silmis, jääb vaid selles vankris istujate eneste teada. Seniks on nad aga „moodsad“ ja üritavad pimedate silmi avada igat masti ideoloogiliste nippidega.

„Elame 21. sajandil“ – see tähendab eelkõige südametunnistuse ja häbitunde allasurumist kuni nende täieliku kadumiseni. Ja kui need on läinud, tuleb asemele uus. Õigemini see, mis on maailmas alati olnud – kasuahnus, elamine teiste arvelt ja egoistlik eneseimetluses suplemine. Millegi muuga on raske selgitada Eesti ühiskonnas toimuvad protsesse – täna näeme, et meie Eesti ühiskonnal puudub igavikuline perspektiiv, kuigi räägitakse isegi pikast plaanist.

Ühiskonna funktsioneerimise tähtsust nähakse vaid varalistes kohustustes ja erinevat masti õigustes. Elame kui moodne pere, milles ei räägita lastele õiglusest ja kohustustest, ligimesearmastusest ja eneseohverdusest. Ja kui lastest kasvavad ahned, piiratud maailmavaatega lurjused, on süüdi vanemad. Kui riigist, rahvast, ühiskonnast saab materialistlik, egoistlik biomass, on selles süüdi „rahvavanemad“ ja vaimsed-vaimulikud õpetajad, kes ei ole vanemaile ega lastele õpetanud Tõde, vaid on lakeilikult pugedes võtnud omaks sellise keelepruugi, nagu neilt oodatakse.

Nagu eelmises kirjatükis öeldud, on meil õnneks võimalik toetuda ka teistsugustele autoriteetidele kui ateistidele. Metropoliit Illarion ütleb ühes intervjuus:

„Ei sünd ega surm sõltu inimesest. Inimesele on ette nähtud lahkuda siis, kui Issand ta ära kutsub. Käesoleval juhul (assisteeritud suitsiid) inimene ka ei valmistu ette üleminekuks uude olemisse. Ta ei lahku palvega, mitte usaldades end Looja kätte, vaid jätab eluga hüvasti kibedalt ja pettunult. Kui me räägime eutanaasiast kui ühiskondlikult heakskiidetud nähtusest, räägime tegelikult kogu maa, eriti juhtkonna vaimulikust ja vaimsest haigusest. Inimeste jaoks täiesti selged eetilised kriteeriumid vahetatakse välja kunstlike ideoloogiatega. Inimestele sisendatakse, et igaüks on oma elu ja surma peremees. Kui tahad, annad allkirja ja lased kraanid kinni keerata. Lugu ühelpool. Riigid, kes töötavad välja sellekohast seadusandlust, tegutsevad äärmiselt vastutustundetult. Oleme arvamusel, et inimesel ei ole õigust võtta elu ükskõik kellelt ja ükskõik mis moel, olgu tegemist siis lootega emaüsas või väetiks jäänud elatanuga, kes saab aru, et tema elu on otsakorral ja soovib siit lahkuda. Oletame nüüd, et näiteks Hiinas, seoses eelnenud rahvastikupoliitikaga vanurite osakaal ühiskonnas ületab oluliselt noorte inimeste hulga ja sellest saab sotsiaalne probleem. Ja see eutanaasiapropaganda – oled elanud oma elu ära, sul ei ole enam midagi anda, ära ole koormaks ühiskonnale, noortele, sinu sugulastele. Selline suhtumine võib kujuneda riiklikuks ideoloogiaks.“

Kui metropoliidi mõtet edasi arendada tuleviku perspektiivi, siis näeme, et seadusandlust mugandades (ja selle poole pürgitakse) on edaspidi näiteks kerge likvideerida ka eurooplastest vanureid, kes eelkõige „uuseurooplastele“ oma kasutu olemisega jalgu jäävad.

Teoloog ja publitsist Aleksei Osipov on assisteeritud suitsiidi temaatikat käsitlenud järgnevalt:

„2012. a seisuga on 2500 inimest Hollandis sooritanud enesetapu, kasutades seadusest tulenevaid võimalusi… Fjodor Dostojevski „Vendades Karamazovites“ võime lugeda imepärast vestlust ühe venna, Ivan Karamazovi ja rüveda vaimu, „Kohaneja“, vahel.  Muuhulgas tõdetakse seal, et kui Jumalat ei ole olemas, siis on kõik lubatud. Ei mingit isiksuse vastutust, ei kellegi ega millegi ees! Hinge ei ole! Igavikku ei ole! Kristliku maailmanägemuse oluline aspekt on see, et igal elu on väärtus. Iga elu vajab armastust.“

Seega – meie ühiskond hakkab üha enam sarnanema inimohvreid toovate paganlike inimkooslustega.

Osipov jätkab:

„Kiriklikud seadused enesetapjatega ümberkäimiseks on loodud ühiskonnas, kus kõik olid kiriku liikmed ning olid tuttavad Jumala seadustega. Enesetapjate matmine ilma Jumala Sõnata oli ja on inimesele kindlaks märgiks sellest, et hing ei lähe valgusesse, ei lähe Looja juurde. See distsiplinaarne meetod on päästnud väga paljude inimeste elu – hirm pimeduse ees, kuhu ta ise ennast lükkab, on osutunud tugevamaks soovist vabastada end maistest muredest, mis näivad ületamatud ja kohutavad.“

Ent mitte miski pole võrreldav sellega, mis langeb osaks enesetapjale.

Suur askeet, inimhinge ja selle võitluste tundja Antonius Suur on öelnud:

„Oma meelega tehtud pattude läbi ühendab inimene (ja ka ühiskond – R.T.) end deemonite-piinajatega. Kui inimene (ja ka ühiskond – R.T.) sooritab pidevalt patte, mis on talle surmaks, valmistab ta ette üha mugavama eluaseme deemonitele-piinajatele. Kui me elame enesevaatluses ja kahetsuses, ei või ükski kurjus meid kahjustada.“

Siinkohas on paslik nii meile, kui eriti meie „rahvajuhtidele“ meenutada Vana Testamendi lugu prohvet Joonast, kes jutlustas meeleparandust suures Niinive linnas ja mis oma patususe äratundmise läbi sai tõstetud õigeks Looja silmis. See on muidugi üks vana lugu ja nii mõnigi lugeja võib siinjuures irooniliselt muiata – millistes muististes artikli autor tuhnib?! Me elame ju uues ajas! Väidetavalt on meil kõik uus. Ja ometi! Väljend „meil on 21. sajand“ ei tähenda midagi muud, kui et me oleme ühiskonnana ise ületanud korduvalt ja korduvalt lubatu ja lubamatu, elu ja surma piiri. Nii olemegi jõudnud ühiskonnana olukorda, kus mõrvamine ei kutsu enam esile südametunnistuse piinu, sest oleme seda teinud nii palju, et üks purustatud loode või halastussurma saadetud vanur ei tundu olevat enamat kui mahalöödud kärbes. Me oleme kalestunud, sest meid õpetatakse kaledateks ja rüvedateks. Sest meie „õpetajad“ on kalgid ja rüvedad.

Ühiskonna tegudes ei ole süüdi anonüümne ühiskond. Igaüks meist vastutab oma elu eest. Õige on ka ütlemine: „Mida enam on antud, seda enam nõutakse.“ Mida enam on keegi endale krabanud võimu, seda enam nõutakse temalt aru. Poliitik, kes toob ühiskonda sisse abordigenotsiidi, eutanaasiaralli ja oma sünnimaad ohustavad tendentsid, annab Jumala kohtu ees isiklikult aru iga tapetud inimese eest – olgu tegemist siis loote, vanuri või võõramaalase vägivalla läbi hukkunu või vigastatuga.

Ta annab aru ka sellest, kui on tõuganud inimesi hukatusse, levitades valet, et halastussurm ehk assisteeritud suitsiid ei ole midagi muud kui uinumine. Kui paljud kliinilisest surmast tagasitoodud on andnud tunnistust sellest, et nad on pidanud imestusega täheldama, mismoodi inimhing jätkab eksistentsi. Mitte ilmaasjata ei räägi Kirik surmale järgnevate 3., 9. ja 40. päeva olulisusest. Ajast, mil hing viibib lähedaste juures, võetakse aru andma oma headest tegudest (kui kirjeldatakse surmast tagasitulnute poolt ilusat kontakti „rohu, lillede, päikesepaiste ja lindudega“), ning hoopis kauem annab ta aru oma tegudest, millega ta on astunud üle ligimesearmastuse ja Jumala austamise käskudest (millest võivad teada anda ka need elule naasnud, kellel ei ole valgusesse asja olnud –eelkõige enesetapjad). „Aga meil on ju vaba tahe,“ väidab kaasaegne inimene, „ja Jumalat ei ole olemas.“ Halb uudis teile assisteeritud suitsiidi planeerijad, propageerijad ja sellest kasu lõikajad! Te lõpetate kehalised funktsioonid, talletate oma kontole teenuse eest tasu ja saadate omaenda ja teiste hinged pimedusse, kus mtte miski ei ole lõppenud, vaid omandab hoopis koletislikuma vormi, mille kõrval iga maine häda tundub tühise pisiseigana.

Halb uudis teile, ateistid! Ta on olemas ja tasaarveldab meie kõigiga, kes me surelikena Tema palge ette astume. Halb uudis neile, kes arvavad, et siit ilmast lahkumine ainult kraani kinnikeeramise või süstlatäie mürgiga piirdubki. Keha võib tõesti ära suretada, hinge aga mitte – isegi kui seda mõne poliitilise deklaratsiooniga üritada paika panna.

Oleme ühiskonnana kiirel teel hukatusse, sest meid juhitakse sinna paljulubavate loosungitega. Ainus, millele peab tänapäeva inimest ja ühiskonda kannustama, on ilustamata pilguheit iseendasse ja kõige selle halva kokkulöömine, mis me oleme teinud iseendale. Ja veel – poliitikuid, kes jutlustavad meile abordi ja assisteeritud suitsiidi üllastest põhimõtetest, tuleb tõrva sees veeretada, sulgedega katta ja nad linnast, külast, ühiskonnast, meie elust minema kihutada.

Eutanaasia ei ole „hea surm.“ 1. osa – Poliitilisest pimedusest

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!