Vihakõnest raporteerimine on Facebookis pidevalt vaid mõne klahvivajutuse kaugusel. Foto: Bigstockphoto.com

Vihakõne määratlemine põhineb suuresti pealekaebajate ja tsensorite isiklikel hoiakutel, arusaamadel ja tunnetel ega pruugi seetõttu adekvaatselt peegeldada ei kõneleja kavatsust ega ka kõneldu mõju laiemale üldsusele.  Seetõttu peaks Facebook endale meelde tuletama, et tal võib olla küll sotsiaalmeedia monopol, aga see ei tähenda, et tal oleks ka tõemonopol, kirjutab Martin Vaher.

24. aprillil 2018 avaldas Facebook oma "kogukonna standardid" ehk umbes 25 leheküljelise juhiste kogumi, milles on ära toodud sotsiaalmeediahiiu põhimõtted, mille alusel nad oma platvormil tsensuuri teostavad. Kuna hiljuti langesid Facebooki tsensuuripoliitika ohvriks nii Objektiivi tegevtoimetaja Varro Vooglaiu isiklik konto kui ka Objektiivi ametlik Facebooki leht, siis tekib meil toimetuses muidugi õigustatud küsimus, milliste kriteeriumite järgi Facebook mõningaid postitusi tsenseerib või koguni vihakõneks liigitab. Milliseid postitusi tolereerib ja milliseid mitte? Varasemalt on Facebooki asutaja ja tegevjuht Mark Zuckerberg nimetanud Facebooki korduvalt "kõikide ideede platvormiks", ent paraku saab üha selgemaks, et tegelikult on Facebooki silmis mõned ideed siiski võrdsemad kui teised.

Mida mõistab Facebook vihakõnena?

Enne püstitatud küsimusele vastamist väärib esile tõstmist Facebooki kogukonna standardite sissejuhatuses käsitletud alapunkt "Hääl", milles käsitletakse põgusalt sõna- ja arvamisvabaduse ning tsensuuri vahekorda:

"Meie keskseks missiooniks on erinevate vaadete kaasamine. Me kaldume lubama sisu isegi siis, kui see on mõnede arvates sobimatu, välja arvatud juhul, kui selle sisu eemaldamine võib ära hoida konkreetse kahju. Veel enam, aeg-ajalt lubame ka sisu, mis võiks muidu olla vastuolus meie standarditega, kui me leiame, et see on uudisväärtusega, tähtis või avaliku huvi seisukohast oluline. Me teeme seda ainult pärast sisu väärtuse vaagimist avaliku huvi seisukohast võrdluses reaalse kahjuriskiga."

Konkreetselt vihakõne käsitletakse aga dokumendi kolmanda osa "Sobimatu sisu" 12. alapunktis "Vihakõne":

"Me ei luba Facebookis levitada vihakõnet, kuna see loob ähvardava ja tõrjuva keskkonna ning võib mõningatel juhtudel kutsuda üles reaalsele vägivallale.

Me määratleme vihakõnet otsese rünnakuna inimeste vastu, lähtudes "kaitstud omadustest" – rass, etniline päritolu, rahvuslik päritolu, usuline kuuluvus, seksuaalne orientatsioon, sotsiaalne kuuluvus, bioloogiline sugu, sotsiaalne sugu, sooline identiteet ja tõsine haigus või puue. Me laiendame oma kaitset mõningal määral ka immigrantidele. Me määratleme rünnakuna vägivaldset või dehumaniseerivat kõnet, alavääristavaid avaldusi või üleskutseid tõrjumiseks või segregatsiooniks. Me jagame rünnakuid kolme raskusastmesse, nagu alljärgnevalt kirjeldatud.

Mõnikord jagavad inimesed sisu, mis sisaldab kellegi teise vihakõnet, eesmärgiga suurendada teadlikkust või teisi harida. Sarnaselt võidakse mõningatel juhtudel kasutada sõnu või mõisteid, mis rikuksid muidu meie standardeid, enesele viitaval või emantsipeerival viisil. Sellisel juhul me lubame sellist sisu, kuid me eeldame, et inimesed teeksid oma kavatsuse selgesti mõistetavaks, mis aitab meil paremini mõista, miks nad seda jagasid. Kui kavatsus jääb ebaselgeks, siis võime sisu eemaldada.

Me lubame seoses nende teemadega huumorit ja sotsiaalseid kommentaare. Me arvame ühtlasi, et inimesed käituvad vastutustundlikumalt, kui nad jagavad selliseid kommentaare oma tegelikku identiteeti varjamata."

Alljärgnevalt on dokumendis ära toodud vihakõne kolm raskusastet: vägivaldne ja graafiline sisu, täiskasvanute alastus ja seksuaalne tegevus ning julm ja tundetu [sisu]. Objektiivi vastu esitatud süüdistuste kontekstis on nendest kolmest alapunktist relevantne vaid viimane (kui sedagi), mis käsitleb "julma ja tundetu" sisu postitamist. Selle punkti põhjenduses on sätestatud:

"Me usume, et inimesed jagavad ja suhtlevad vabamalt, kui nad ei tunne end sihtmärkidena oma haavatavuste tõttu. Seetõttu on meil kõrgendatud ootused sisu suhtes, mida me nimetame julmaks ja tundetuks ning mida me määratleme sisuna, mille sihtmärgiks on tõsiste füüsiliste või emotsionaalsete kahjustustega ohvrid."

Seejärel on aga ära toodud postitamise keeld sisule, "mis kujutab reaalseid inimesi ja pilkab nende eeldatavaid või tegelikke raskeid füüsilisi vigastusi, haigust või puuet, tahtevastast seksuaalset puudutamist või enneaegset surma."

Kuidas Facebook oma kogukonna standardeid kehtestab?

Kogukonna standardite sissejuhatuses on kirjeldatud Facebooki "erapooletuse" printsiipi, milles sätestatakse:

"Meie kogukond on ülemaailmne ja mitmekesine. Meie poliitika võib tunduda üldsõnaline, kuid see tuleneb sellest, et me rakendame seda järjekindlalt ja õiglaselt kogukonnale, mis ületab piirkondi, kultuure ja keeli. Selle tulemusena võivad meie kogukonna standardid tunduda mõnikord vähem nüansseeritutena kui me sooviksime, ning viia tulemusteni, mis on vastuolus nende põhieesmärgiga. Sel põhjusel langetame me mõningatel juhtudel – ning olukordades, kus meile antakse täiendavat konteksti – otsuseid kantuna oma poliitika vaimust, mitte sõnastusest.

Facebookis on kõigil oma roll platvormi turvalise ja lugupidavana hoidmises. Me palume inimestel jagada sisu vastutustundlikult ning anda meile teada, kui nad näevad midagi, mis võib rikkuda meie kogukonna standardeid. Me muudame inimestele lihtsaks potentsiaalselt meie standardeid rikkuvast sisust teavitamise, et me saaksime selle läbi vaadata, see hõlmab lehti, gruppe, profiile, individuaalset sisu ja/või kommentaare. Me anname inimestele samuti võimaluse inimesi ja postitusi blokeerida, nende järgimise lõpetada või neid ära peita, nii et nad saavad oma Facebooki kogemust ise kontrollida.

Meie kogukonna standardite rikkumise tagajärjed erinevad sõltuvalt rikkumise raskusastmest ja inimese ajaloost meie platvormil. Näiteks võime me esimese rikkumise korral anda hoiatuse, kuid kui nad jätkavad meie poliitika rikkumist, siis võime piirata nende võimalust Facebooki postitada või sulgeda nende profiili. Ühtlasi võime teavitada õiguskaitseorganeid, juhul kui me usume, et eksisteerib reaalne füüsilise kahju risk või otsene oht avalikule turvalisusele.

Meie kogukonna standardid, mida me aja jooksul edasi arendame, teenivad juhistena Facebookis suhtlemiseks. Selles vaimus palume Facebooki kogukonna liikmetel neid juhiseid järgida."

Kes peaks otsustama, mis on ülemaailmses internetikogukonnas vihakõne?

Ülaltoodud küsimuse esitas endale Facebooki Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika avaliku poliitika asepresidendi Richard Allani isikus Facebook ise, vastates sellele järgnevalt:

"Me oleme platvorm, mis on avatud kõikidele ideedele, koht, kus me soovime julgustada eneseväljendust, suhtlust ja jagamist. Samas soovime, et inimesed, kes Facebooki tulevad, tunneksid end siin alati teretulnuna ja turvaliselt. Seetõttu on meil reeglid kellegi kiusamise, ahistamise ja ähvardamise vastu.

Kuid mis juhtub, kui keegi väljendab internetis vihast kantud ideed ilma konkreetset inimest nimetamata? Postitus, mis kutsub mõne rassi kõiki liikmeid "vägivaldseteks loomadeks" või kirjeldab teatud seksuaalse orientatsiooniga inimesi "vastikutena" võib tunduda väga isiklikuna ning sõltuvalt kellegi kogemustest koguni ohtlikuna. Paljudes maailma riikides nimetatakse selliseid rünnakuid vihakõneks. Me oleme igasuguse vihakõne vastu ega luba seda oma platvormil.

Esimeseks väljakutseks vihakõne peatamise juures on selle piiritlemine. Inimesed tulevad Facebooki, et jagada oma kogemusi ja arvamusi, ning sageli on selle arutelu osaks teemad nagu sugu, rahvus, etnilisus ja muud isiklikud omadused. Inimesed võivad olla erimeelt mõne riigi välispoliitika mõistlikkuse või teatud usuliste õpetuste moraalsuse osas ning me soovime, et nad saaksid neid küsimusi Facebookis arutada. Kuid millal võib miski ületada vihakõne piiri?"

Üritades enda püstitatud küsimusele vastata, lähtub Allan küll juba eelnimetatud "kaitstud omadustest" (sugu, rass, rahvus jne), kuid peab siiski viimaks nentima, et "puudub universaalselt aktsepteeritud vastus selle kohta, millal miski ületab [vihakõne] piiri."

Selle tõdemuse illustreerimiseks jätkab ta konkreetsemate näidetega:

"Kuigi paljudes riikides on vihakõne vastased seadused, erinevad nende määratlused oluliselt. Näiteks keelavad Saksamaa seadused üleskutseid vihkamisele; sellise sisu postitamisele internetis võib järgneda politsei reid. Samas on USA-s ka kõige tülgastavam kõne USA põhiseadusega kaitstud.

Inimestel, kes elavad samas riigis – või koguni kõrvalmajas – on sageli erinev taluvustase kaitstud omadusi puudutava kõne osas. Mõnede jaoks on usujuhi pihta suunatud räme huumor nii pühaduseteotus kui ka vihakõne kõigi selle usu järgijate vastu. Teiste jaoks võib üksteise pihta soopõhiste solvangute pildumine olla vastastikuselt nauditav viis koos naermiseks. Kas on okei, kui mõni isik postitab teatud rahvuse kohta negatiivseid asju, kuni ta ise on samast rahvusest? Mida teha siis, kui noor inimene viitab etnilisele rühmale rassistliku väljendiga, mida ta tsiteerib laulusõnadest?"

Igal juhul tuleb ka Facebooki juhtivatel töötajatel nentida, et vihakõne täpne määratlemine ei ole ka sotsiaalmeediahiiu enda jaoks sugugi nii mustvalgelt lihtne ning selle käigus tekib küsimusi oluliselt rohkem kui vastuseid.

Kas tehisintellekt hakkab otsustama, mis on vihakõne?

Otsides vihakõne probleemile võimalikku lahendust, jätkab Allan võimalike süsteemide kirjeldamist, mille abil seda Facebooki platvormilt võimalikult tõhusalt kõrvaldada:

"Inimesed küsivad sageli: kas tehisintellekt ei suudaks seda probleemi lahendada? Tehnoloogia mängib meie töö tõhususe tõstmise juures jätkuvalt suurt rolli. Näiteks me eksperimenteerime viisidega, kuidas filtreerida kõige mürgisema sõnakasutusega kommentaare välja nii, et neid postituses näha ei oleks. Kuid samal ajal, kui me jätkame nendesse paljulubavatesse tehnoloogiatesse investeerimist, oleme veel kaugel sellest, et tugineda vihakõne keerukal hindamisel masinõppele ja tehisintellektile."

Facebooki vihakõne vastane võitlus põhineb pealekaebajate võrgustikul

"Seetõttu tugineme nii ulatuslikult oma kogukonnale, et tuvastada ja raporteerida potentsiaalset vihakõnet," jätkab Allan Facebooki toimimispõhimõtete selgitamist ja lisab:

"Kuna meie platvormil on miljardeid postitusi – ning vajaduse tõttu mõista konteksti, et hinnata raporteeritud postituste tähendust ja kavatsust –, siis puudub veel täiuslik tööriist või süsteem, mis võiks usaldusväärselt leida ja eristada postitusi, mis ületavad väljendusrikka arvamuse ja vastuvõetamatu vihakõne vahelise piiri.

Meie mudel põhineb kõikide platvormi kasutajate silmadel ja kõrvadel – inimestel, kes raporteerivad meile valvsalt miljoneid postitusi nädalas kõikvõimalike potentsiaalsete rikkumiste tõttu. Seejärel jõustavad meie vihakõne poliitikat meie läbivaatajate meeskonnad, kellel on laiaulatuslik keelteoskus ning kes töötavad 24 tundi ööpäevas kõikides ajavööndites.

Me ehitame meeskondi, kes tegelevad raporteeritud sisuga: järgmise aasta jooksul lisame ülemaailmselt juurde 3000 inimest oma kogukonnatöö meeskonda, lisaks juba 4500 olemasolevale töötajale. Me täiendame oma teadmisi kohaliku konteksti ja muutuva keele osas. Ning kuna mõõtmistulemustel ja raporteerimisel on oluline roll meie võitluses vihakõnega, töötame ka selle kallal, et üha paremini tähendusrikkaid andmeid avalikkusega jagada."

"Rahvusvahelise kogukonna haldamist ei ole sellisel viisil kunagi varem üritatud ning me teame, et meil seisab veel palju tööd ees," deklareerib Allan lõpetuseks. "Me ei ole mitte ainult pühendunud tõhusamale vihakõne vastasele võitlusele individuaalsete postituste puhul, vaid teeme pingutusi ka oma valikute ja poliitikate sisuliseks arutamiseks ja selgitamiseks."

Facebookil on sotsiaalmeedia monopol, aga mitte tõemonopol

Kokkuvõtvalt saab Facebooki enda poliitika põhjal nentida, et kuigi nad on vihakõne määratlemiseks ja tuvastamiseks kehtestanud mitmeid kriteeriume, puudub neil tegelikult ühtne ja selge arusaam sellest, mida vihakõne endast täpselt kujutab, mistõttu jääb selle vastane võitlus siiski suuresti arvamuse- ja tundepõhiseks.

Ehk siis kui tsensori süda ikka ütleb, et tegemist on vihakõnega, siis peab see ju vihakõne olema, kuigi Facebooki avaliku poliitika asepresidendi sõnul "puudub universaalselt aktsepteeritud vastus selle kohta, millal miski ületab [vihakõne] piiri." Niisiis tuginetaksegi võitluses vihakõnega eelkõige pealekaebajate võrgustiku ja tsensorite armee tunnetele ja isiklikele hoiakutele.

Seejuures mõistetakse tegelikult ka ise, et mis võib ühele "tunduda väga isikliku" või "ohtliku" verbaalse rünnakuna, ei pruugi seda sugugi olla – ei teiste jaoks ega ka oma kavatsuselt. Kindlasti ei ole õige, nagu ei peaks vihakõne vastu üldse võitlema, kuid seejuures peaks Facebook (eelkõige Mark Zuckerbergi isikus) endale meelde tuletama, et tal võib olla küll sotsiaalmeedia monopol, aga see ei tähenda, et tal oleks ka tõemonopol.

Tegelikult ei ole ka tõelise vihakõne selgepiiriline määratlemine ülemäära keeruline (seda on näiteks väga edukalt tehtud Karistusseadustiku §-s 151. Sotsiaalse vaenu õhutamine) – iseasi, kas seda soovitakse teha, sest see võtaks ühtlasi võimaluse kasutada vihakõne keeldu ideoloogilise tsensuuri vahendi ja poliitilise korrektsuse malakana.