Konservatiivse maailmavaate osaks peaks olema austus looduse kui loodu vastu ning veendumus, et nii loomade hooliv kohtlemine kui ka kogu looduskeskkonna hoidmine ja selle tulevatele põlvedele edasi andmine on oluline osa meie rahvuslikust ja moraalsest identiteedist, leiavad Markus Järvi ja Varro Vooglaid seekordses saates "Fookuses".

Saates keskenduti peaasjalikult küsimusele sellest, kuidas peaks kristlik-konservatiivsest maailmavaatest lähtudes mõtlema inimese ja looduskeskkonna suhtest ning millistest põhimõtetest lähtudes peaks ühiskondliku elu korraldama, et inimeksistents võiks olla kestev ega leiaks aset tulevaste põlvede arvelt.

Üht moodi väärastunud on nii röövkapitalistlik mõtteviis, mis näeb kasumit peamise kaalutlusena ja on nõus kõik muu sellele allutama, kui ka ökologism, mis ei austa inimese erilist väärikust ning käsitleb inimest kui sellist probleemina.

"Baasprintsiibid, millest me alustame oma elutunnetuse ülesehitamist, määravad ära kõik peamised seisukohad ühiskonnaelu ja üleüldse inimeksistentsi peamistes sfäärides ja aspektides. Kui me ei lähtu tõdemusest, et kogu maailm ja kõik olev on Jumala loodu, siis meil on toimunud ühiskonnas väga tõsine nihe selles, kuidas me inimolemist mõtestame," märkis Vooglaid.

"Kui me mõtleme kõigest olevast kui Jumala loodust, siis on selge, et sellesse tuleb suhtuda suure ja sügava austusega ning seda ei tohi ekspluateerida, vägistada ja lõhkuda, vaid seda tuleb hoida, armastada ja tulevastele põlvedele edasi anda, kuna see kõik on ilus ja täiuslik. Siit koorub välja ka arusaam sellest, kuidas suhtuda loomadesse – inimese enda kõrge väärikus jumalanäolise olendina nõuab, et inimene suhtuks loomadesse lugupidaval viisil. Kuidas me loomi kohtleme, räägib nii mõndagi sellest, kes me inimeste ja ühiskonnana oleme."

Markus Järvi hinnangul tuleks loomade kohtlemise põhimõtted tuletada traditsioonilise loomuseadusliku ühiskonnakorralduse kontseptsioonist, mis erineb personaalsuse põhimõtte ja inimliku mastaabi arvestamise tõttu printsipiaalselt tööstuslikust, industriaalsest loomakasvatusest.

"Kui me lõikame konsumeristliku mentaliteedi pildist välja ja tuleme tagasi traditsioonilise elukorralduse juurde, siis see lahendab ära valdava osa loomade väärkohtlemisega seonduvatest probleemidest. Võtame näiteks ajamasina ja läheme tagasi 1930-ndate aastate Eestisse, kus peamiseks maamajanduse vormiks oli väike või keskmine talu, siis me näeme, et loomi hoiti hästi ja neid ei piinatud – loomi kasutati, aga seda tehti väärikalt ja lugupidavalt," arutles Järvi ja lisas, et pöördumine sellise loomuliku ja inimnäolise ühiskonna juurde võib globaalse rahandus- ja majandussüsteemi kokkuvarisemisel osutuda ainukeseks elujõuliseks lahenduseks.

Vooglaid ja Järvi toonitasid, et paljuski massiühiskonna funktsiooniks olevate loomade kannatuste ja looduslike probleemide naeruvääristamine või nende üle naljaheitmine ei tule konservatiividele kasuks. Vastupidi, konservatiivid võiks olla loodusesse ja selle osana loomadesse lugupidava suhtumise kaitsjaks ja eestkõnelejaks, juurutades austusele rajanevat vaimset hoiakut nii teiste inimeste kui ka looduskeskkonna vastu.

Igal juhul on oluline jõuda nii antud küsimuse kui ka kõigi muude ühiskondlike küsimuste käsitlemisel arusaamiseni, et kui tahame ehitada inimlikku ühiskonda, siis ei tohi majanduslikud kaalutlused olla kunagi primaarsed, vaid esmatähtsaks tuleb pidada moraalseid kaalutlusi. Just nii tuleb anda hinnang ka igale ettevõtluse vormile.

"Loodusega harmoonilises suhtes elamine ja selle teadvustamine, et ilus puhas loodus ning lugupidav hoiak loomade suhtes on oluline osa meie kui eestlaste rahvuslikust ja moraalsest identiteedist, peaks olema mitte mingi kõrvaline asi, vaid midagi olemuslikku ehk niisugust, mis on integreeritud meie olemise keskse telje sisse."

Kuulake ja vaadake lisa saatest!

NB! Saade ei ole mõeldud andma hinnangut hiljuti parlamendi menetlusest välja langenud loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seadus eelnõule (millega taheti täielikult keelustada karusloomade pidamine nahkade saamise eesmärgil), vaid on inspireeritud selle arutelu raames esile kerkinud põhimõttelisematest küsimustest; ennekõike küsimusest selle kohta, kuidas mõelda inimese harmoonilisest suhtest loodusega.