Fookuses: lootustest ja muredest Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva eelõhtul

Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva eelõhtul on põhjust tunda tänulikkust võimaluse eest elada oma riigis, ent niisamuti on põhjust vaadata peeglisse ja küsida, millistele eeldustele tuginedes võime loota jõuda ka Eesti Vabariigi kahesajanda sünnipäevani, arutlevad Markus Järvi ja Varro Vooglaid selle nädala saates “Fookuses”.

Vooglaiu sõnul on Eesti Vabariigi väljakuulutamise sajanda aastapäeva näol vaieldamatult tegu olulise tähtpäevaga, mida tuleb kohaselt tähistada.

“Me oleme siin ju palju rääkinud mitmesugustest probleemidest Eesti ühiskonnas, aga sellest hoolimata on oluline olla tänulik, et meil on üleüldse võimalik elada sellises olukorras, nagu me täna elame. Meil on siiski oma riik – küll mitte iseseisev, küll mitte sõltumatu, aga ikkagi oma riik, kus me vähemalt teatud määral saame otsustada, kuidas ühiskondlikku elu korraldada,” ütles ta saate sissejuhatuseks, nimetades Eesti Vabariigi eksistentsi imeks ja kingituseks.

Järvi rääkis aga sellest, et tunneb endas suurt sisemist lõhestatust, sest kaks erinevat tasandit – ühelt poolt realist, teiselt poolt idealist – on omavahel teravas vastuolus.

“Realist räägib seda, mida oleme siin saates pidevalt toonitanud ning mida olen esile toonud oma kommentaarides – kõik see, mis meie riigis on valesti, alates poliitilise eliidi mahhinatsioonidest ja lõpetades ühiskonnas laiemalt levinud orjameesusega. Idealist aga üritab ja tahab uskuda sellesse rahvasse, riiki ja meie tulevikku,” selgitas ta ja lisas, et palju lihtsam oleks lootust säilitada nähes reaalseid lootuse märke.

Tsiteerides A. H. Tammsaare 1916. aasta esseed “Unistused”, rõhutas Vooglaid, et Eesti rahval on vaja tunduvalt rohkem usku oma võimesse saada hakkama iseseisvalt ja väärikalt, ilma et peaks püsimajäämisele lootes kellegi ees selja küüru tõmbama.

“Veel maksab unistada, veel peab unistama, sest me oleme vähem unistanud, kui kodumaa lubab,” kirjutas Tammsaare vaid mõned aastad enne Eesti Vabariigi sündi. Just seda sama vaimsust vajame ka täna, et käia väärikalt oma teed, uskudes selle võimalikkusesse.

“Me peame võtma omaks tunduvalt suurema perspektiivi, et unistada sellest, millised peaks olema Maarjamaa lapsed. Selle maa ja rahva ühtsus, nende kokkukasvamine peab olema niisugune, et meie unistused ja lootused säiliks ning tõuseks ja kasvaks üles meie enda huumusest. Sellest pühast huumusest, Maarjamaast, peab tõusma välja taim, mille oksad kasvavad senisest hoopis mujale, hoopis kõrgemale ja kaugemale,” selgitas Järvi seda, mis on tema usu ja lootuse vundamendiks.

Edasi rääkisid Järvi ja Vooglaid vabadussõjast kui selle lootuse väljendusest, mille peame rahvana uuesti üles leidma ja oma olemise alusena taaskinnitama. Samuti peatuti pikemalt häbiväärsel tõsiasjal, et riigikogu lasi eelmisel nädalal käest suurepärase võimaluse teha meie riigi väljakuulutamise sajanda aastapäeva eel rahu meie minevikuga, tunnistades vabadussõjalaste represseerimise ebaõiglust ja rehabiliteerides paralamendi otsusega formaalselt neile inimestele tehtud ülekohus, kes üleüldse meie riigile vabaduse välja võitlesid.

“Alusetult represseeritud vabadussõjalaste rehabiliteerimine oleks olnud minu jaoks selline asi, mis isegi üksi võetuna võimaldanuks lugeda juubeliaasta tähistamise kordaläinuks. Olles jõudnud olulise tähiseni teeme teatud olulised asjad korda, tunnistades tehtud ebaõiglust ja leppides oma minevikuga ära, minnes edasi puhtama südametunnistusega. Ja selle pärast oli minu meelest tõeliselt, tõeliselt kurb ja häbiväärne, et selle otsuse eelnõu visati prügikasti,” arutles Vooglaid, lisades et ükski pidu ega performance ei maksa selle kõrval mitte midagi.

“See, mis toimus 12. märtsil 1934, räägib tegelikult veel palju sügavamat keelt. See räägib, kuidas rahvas ja ennekõike võimule saanud eliit põlgab oma enda parimaid poegi, visates oma enda sangarid ehk kõige ustavamad, paremad, julgemad ja idealistlikumad endi seast välja. Nende arvelt tehakse endale kasulikud kokkulepped, nende üle naerdakse,” mõtiskles omalt poolt Järvi ja osutas, et selles väikeses, vastikus ja orjameelses muiges on palju pahaendelist.

Ühel meelel oldi selles, et vabadussõjalaste rehabiliteerimine ja seeläbi 1934. aasta riigipöörde hukkamõistmine olnuks oluline mitte ainult minevikuga lepituse leidmiseks, vaid ka kinnituseks, et tulevikus sellised asjad ei kordu.

Saate lõpuosas toodi esile ka mõned ettepanekud, mille võiks sel aastal riiklikul tasandil ellu viia, et juubeliaasta ei piirduks vaid pidustustega, vaid et astutaks ka sisuliselt väärtuslikud ja selle teetähiseni jõudmisele kohased suured sammud. Muu hulgas panid Järvi ja Vooglaid ette anda taastada rahvaalgatuse õigust ning tagastada seeläbi Eesti rahvale need elementaarsed demokraatlikud vahendid, mis võimaldavad rahval reaalselt teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana.

Vaadake ja kuulake lisa saatest. Head kaasamõtlemist!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.
Markus Järvi
Markus Järvi on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks üks asutajatest ja juhatuse liige ning portaali Objektiiv uudiste- ja arvamustoimetaja. Ta on lõpetanud Roomas Püha Risti Ülikooli filosoofia ja teoloogia erialal, on abielus ning kolme lapse isa.