Peavoolumeedia ja võimuringkonnad on hakanud kaotama kontrolli selle üle, kuidas me asjadest mõtleme ja räägime. Relativism oli hea senikaua, kuni see aitas lagundada traditsioonilisi väärtusi, kuid kui see hakkas lagundama revolutsionääride endi positsioone, tõusis äkitselt kisa tõejärgsuse pärast, arutlevad Markus Järvi ja Varro Vooglaid Objektiivi saates "Fookuses".
Markus Järvi sõnul on salongivestluste teemaks kujunenud "tõejärgsus", kuid sellest on rääkima hakatud seetõttu, et peavoolu edendatud propaganda ei oma enam efekti.
Võimuringkonnad ja meedia on kaotamas kontrolli
Varro Vooglaid juhtis tähelepanu postmodernistlikule arusaamale, et mistahes diskursus on võimu instrument. See, kes kehtestab diskursuse, selle raamistikud ja põhimõisted, see kontrollib võimupositsiooni. "Kui mina panen paika selle, kuidas me asjadest räägime, siis mina kontrollin, kuidas me asjadest mõtleme," selgitas Vooglaid seda arusaama.
Ja see toob meid Vooglaiu sõnul lähemale sellele, miks peavoolumeedia ja võimuringkonnad on hakanud rääkima tõejärgsusest – nad on kaotamas kontrolli diskursuse üle, nad ei oma enam absoluutset kontrolli selle üle, kuidas me asjadest räägime ja mõtleme ja millest me üldse räägime, mida esile tõstame, kes kvalifitseeruvad arvamusliidritega, kes saavad sõna.
Tehnoloogilised arengud, mis on andnud kodanikuühiskonnale võimaluse teha oma seisukohad kuuldavaks, on hakanud lagundama seda diskursuse monopoli positsiooni. Selle lagunemine ongi toonud esile kisa, et meil on nüüd järsku tõejärgsus.
Markus Järvi märkis, et relativismi diktatuur ja tõdede relatiivsuse diskursus oli hea selle hetkeni, kui ta lammutas traditsioonilisi moraaliprintsiipe ja lääne kultuuriruumi pärandit ning toimis revolutsiooni edendajate relvana, et ühiskonda segi peksta. Aga kui see hakkas lagundama nende endi positsioone, siis äkitselt hakkas pihta kiun tõejärgsuse pärast.
Tõde või kasu?
Saate lõpuosas juhtis Varro Vooglaid tähelepanu kahele vastandlikule mõtteviisile:
"Kas tõde on see, mis valitseb meie üle, või oleme meie need, kes valitsevad tõe üle? Subjektivism, relativism ja paljuski ka liberalism juhinduvad sellest viimasest mudelist – meie oleme need, kes valitsevad tõe üle; me lepime kokku, mis tõde on; me otsustame, mis tõde on; me vaatame, mis meile kasulikum on tõeks arvata jne. Ja meie valitseme tõe üle. Tõde on igal konkreetsel ajahetkel täpselt see, mida me tahame, et ta on."
Vastupidise arusaama kohaselt on tõde väljaspool meie kontrolli – meie saame vaid valida, kas me juhindume tõest. Need on kaks fundamentaalset erinevat filosoofiat ja kaks erinevat inimtüüpi. Sofistliku mudeli järgi pole oluline, mis on tõde, vaid hoopis kasu.
"Kogu avalik diskursus lähtub sellest, mis on Eestile kasulik. Eriti välispoliitika osas tuleb see hästi välja. Mis on Eesti huvid? Huvid ja kasu… Aga mis tähtsust sel on, mis meie huvides on? Esimene küsimus on see, mis on tõde, mis on väärikas, mis on auline, mis on õige, mis on hea, mis on ilus," ütles Vooglaid ja lisas, et nagu Cicero ja teised on selgelt öelnud, siis auliselt mõtleva inimese jaoks ei saa olla midagi kasulik, mis poleks tõene.