Soovitan minna Peterburi mitte kujuteldava tanki seljas, vaid lihtsalt inimesena. Ja teate – teid ei võta seal keegi vastu võimaliku okupandina, kes tahab sama soojaga ka Siberisse Tomskisse uut maailmakorda looma kapata, mõtiskleb kolumnist Roland Tõnisson.

Venemaa on avaldanud nimekirja neist ühiskonnategelastest, keda ta ei soovi oma territooriumil näha. See on osalt reaktsioon sellele, et Eesti saatis välja Venemaa diplomaadi seoses juhtumiga “Skripal”.

Lugeja mäletab, millise stahhaanovliku kiirusega avastati Inglismaal endise nõukogude kodaniku ja topeltagendi Sergei Skripali ja tema tütre mürgitamise juhtum. Mürgitusjuhtumile järgmisel päeval oldi veendunud Venemaa osaluses nimetatud operatsioonis. Vähe sellest – ülikiirelt avaldati ka informatsioon mürgi kokku seganud labori ja selle asukoha kohta. Kui muidu valitsevale ringkonnale ebasoodsa juhtumi puhul venib uurimine nagu mõne valitsuspartei püksikumm, siis juhtumid “Skripal”, “Tommy Robinson” ja “Aki Ruotsala ehk Pori Jazz” näitavad, et vajadusel töötab süsteem kiirelt “nagu Rakvere kohus”, mille kohtunikud olid enne sõda tuntud oma resoluutsuse ja kompromissituse poolest, nautides võimu ja õigust käristada kohtualustele selga võimalikult karmid karistused. (PS – asjaolu, et Skripali tütre endine poiss-sõber võib olla ülima tõenäosusega kogu nende loo taga olla, ei ole meediakanalites just erilist valgustamist leidnud. Samuti ka uudis sellest, et preilil on plaan naasta Venemaale, sellesse koledasse kohta, kus just nimelt temale mõeldes segati kokku kihvtine pulber “novitšok” ehk “uustulnuk”.)

Teisalt võib Venemaa otsust keelata Eesti poliitikutele sissesõit oma riiki siduda ka ekspresident Toomas Hendrik Ilvese sõnavõtuga, mille kohaselt võib Venemaa kaotada Baltikumi ründamise puhul lisaks Sankt-Peterburgile ka Omski ja Tomski. Kui nüüd mõelda sellele ütlemisele Venemaa ja venemaalaste seisukohalt, kes ilmselt armastavad oma kodumaad samavõrra kui igaüks oma sünnimaad, siis nende jaoks on tegemist otsese ähvardusega okupeerida nende maa. Ma ei oska öelda muud kui küsida, milleks oli selline sõnavõtt vajalik? Tõelises maailmas on ju nii, et kui midagi on lubatud, siis tuleb seda ka teha. Kas THI kavatseb isiklikult oma Shermani-tanki Peterburi Paleeväljakule parkida? Ilmselt mitte. Aga tänapäeval on muidugi selline mõõde nagu “mehe sõna” kaotanud ammu oma tähenduse ja saanud odavaks sõnakõlksuks, millega edevalt lehvitada ohutust kaugusest ja ennast sõna otseses mõttes inimkilbiga kaitstes.

Venemaa põhjendas oma otsust sissesõidu keelamisest mõistega russofoobia. Küllap THI puhul on see mõiste ka igati kohaldatav, arvestades kas või viimast Venemaa-teemalist sõnavõttu. Tänases sõnade ja mõistete suhtelisuses on aga see mõiste väga laialivalguva tähendusega ning kasutatav väga erinevatel põhjustel ja eesmärkidel. Nagu igasugune liitsõna, mille teiseks pooleks on sõna “foobia”. Enamasti kasutatakse erinevaid “foobiat” sisaldavaid väljendeid väga meelevaldselt. Russofoobia mõistega žongleerivad just nii, demagoogiliselt ja propagandistlikult, ka Eestis elavad inimõiguslased, kes varustavad Venemaa riigimeediat (mis oma kallutatuse poolest ei ole kuidagi nigelam globalistide meediakontsernide väljaannetest) just sellise materjaliga, mida on vaja Kremli “tõekomisjonil”.

Võiksime rääkida täiesti õigustatult ka estofoobiast. Aga eestlaste vihkaminegi või mittesallimine on selline huvitav nähtus, mis on läinud lappama oma teed ja mida elatakse välja väga erineval moel. Nagu ühe äärmiselt ärritunud mitte-eestlasest vanema daami puhul Lasnamäe bussis, kes pidas häälekat sisemonoloogi iseendaga teemal “eestlaste ebainimlik olemus” ja lõpetas selle väitega: “Te, eestlased, olete hullemad kui fašistid! Te olete… te olete… olete lausa ANTIFAŠISTID!”

Sugugi paremaks ei saa pidada üht väliseestlast, kes paljastas tarmukalt kohalikku eestlaste kogukonda sisse pugenud kommuniste ja muid punaseid ning roosasid nuhke. Ta nimetas neid heal meelel ka nimeliselt ära. Igati tänuväärne paljastustegevus, kui mitte võtta arvesse, et kõik nimetatud Kremli käsilased osutusid tegelikkuses tavalisteks rahvuskaaslasteks, kes olid temalt mitmed abikaasad lihtsal moel üle löönud.

Foobiaid on meil igasuguseid. Halvemad on sellised, mis panevad meid vaprusest värisema ja ajama sulgi paabulinnu kombel laiali, jättes meist suurema ja vägeva mulje kui me tegelikult oleme. Sõjapealik Sunzi muidugi soovitab igaühel, kes on nõrk, jätta endast kõvem mulje. Spartacuski ajas roomlased elevile, lastes oma meestel süüdata sadu lõkkeid näitamaks, et tema vägi on arvatust tunduvalt suurem. Sunzi ja Spartacuse kõrval võib mõistlikuks pidada ka meie põhjanaabrite mentaliteeti. Idanaaber tavatseb neid nimetada “kuumadeks soome poisteks” ja “piduriteks”. Kui küsida sellise “piduri” käest, mida ta näiteks kavatseb teha täna-homme oma tööülesannete täitmisel, saame vastuseks umbes midagi sellist: “Eks vaatab… Peaks ehk veidi kaljut puurima.” Ja siis jätkab ta oma kohvipausi, mõtlikult ohates: “Joo…” Ülejärgmisel päeval tagasi tulles võib imestada, et tegelikult on selle va kalju lõhkumisega päris kenasti edasi jõutud. Kiidusõnade peale ütleb põhjanaaber: “Joo… No see mõni sentimeeter sai võetud jah.”

Sõjast koju tulnud soomlane võib tõdeda lakooniliselt, et “seekord jäime teiseks”, aga enne sõttaminekutki ei teinud ta suuri sõnu, kallistas oma moori ja ütles hüvastijätuks umbes midagi sellist: “Nonii… Ma siis lähen. Vaatame, mis seal toimub.” Ja kuigi ta jäi teiseks, ning kaotas suure tüki oma maast, ei aetud tema riiki hauda, nagu oli Kremlis planeeritud.

Kadunud Gunnar Aarma ületas augustis 1939 BBC korrespondendina Saksa-Poola piiri. Mis teda hämmastas, oli poolakate ülevoolav entusiasm võimaliku läheneva konflikti üle, mille käigus poolakad ühelt poolt ja inglased-prantslased teisalt Hitlerile kohe koha kätte näitavad ja Poola husaaride hobuste kabjad plagisevad Unter den Lindenil. Sakslaste poolel aga ei olnud 1939.aasta augustis avalikult märgata midagi, mis oleks viidanud ettevalmistatavale sõjakäigule. Kuidas selle Poola-Saksa konflikti lõpptulemus järgneva kuu jooksul kujunes, seda teab hea lugeja isegi.

Sõnal on suur jõud ja varemalt on seda hästi teatud. Sõna ei saa niisama anda, sest tagasi võtavad selle alatud inimesed, auta poliitikud ja agressiivsed riigid. Kui sõna on kord öeldud, tuleb seda ka tegudega tõestada. Arvan, et kellelgi, kes on näidanud üles isiklikku arrogantsi ja üleolekut omaenese rahva suhtes, lastes tal maksta kinni oma isiklikke kulusid ja seejuures käia kaeblemas teise kodumaa (ilmselt selle, millega ennast rohkem samastatakse) saatkonnas selle üle, et ametipind on väike, palk armetu ja rahvas ei küüni mõistma tema erakordset natuuri,  ei ole korrektne esineda selle rahvarämpsu nimel. Muidugi – kui sellest rämpsust on nii palju kasu, et võiks end kunagi näiteks Peterburis Vaskratsaniku monumendi taustal tanki peal enekat ehk selfit teha, siis on asjal mõte.

Aga! Kõigeks on aeg – kive koguda ja kive heita ja iga riik siin maises ilmas peab lisaks iseseisvale diplomaatiale omama ka kaitsejõude. Olukorras, kus Eestil ei ole Euroopas arvestatavaid liitlasi, ei ole mõtet joosta Spartacuse kombel tikkudega ja haokubudega piki piiri, jätmaks lihtsalt muljet.

Tõepoolest – meie ajal on arusaamad mehelikkusest ja kangelaslikkusest muutunud. Eeskujudeks ei ole enam töökangelased, sõjamehed, mõtlejad, vaid “mehed sukkpükstes” ja mentaalsete häiretega seksuaalmürsikud, kellest on saanud suhtelisuse ja raskete ohvritega ülesehitatud tsivilisatsiooni prügiauku toppimise apologeedid. Ühes on endiste aegade inimesed ja praegused “olendid” sarnased – sõnu teha on kergem kui tegusid ja oma sõnade taga ei julge nii mõnigi seista.

Oma eelmises kirjatükis mainisin armeekindral Norman Schwarzkopfi memuaare, mis kannavad nime “It does not take a hero” ehk “Ei pea olema kangelane”. Pealkiri on võetud ühest olulisest lõigust selles raamatus. Nimelt ütleb Norman Schwarzkopf välja lihtsa ja ammukuuldud tõe: “Ei pea olema kangelane selleks, et inimesi sõtta ajada. Peab olema kangelane, et kuulide all püsti tõusta ja viia oma mehed eesmärgini.” Kahe ameeriklase – THI ja Norman Schwarzkopfi – vahe on tõesti selles, et üks neist teadis isiklikust kogemusest, mida tähendab sõda ja selles suremine. Aga eks ole olnud läbi aegade selliseid inimesi, kes tahavad pidada end sangariks, ise mitte millegagi riskides, samal ajal vaikselt kusagil kauges maailmanurgas asuvas Eesti Majas säutsudes ja õlut limpsides.

Eks ta ole… Venemaa ei ole Venemaa kui ta ei kasutaks väljaspool elavaid venelasi ära oma välispoliitiliste ambitsioonide jaoks. Nagu tõdes üks mu Soomes elav tuttav, endine Vene Föderatsiooni kodanik: “Niipea kui kolisin Soome, hakkas mu endine kodumaa tundma huvi, kuidas mul läheb. Kas mind ei ahistata? Kas minu inimõigusi ei rikuta? See oli väga üllatav, arvestades seda, et kui ma Venemaal elasin, tõstis riik minu kui kodaniku peale lihtsalt jalga.” Küllap on suhteid Venemaaga võimalik pidada meilgi enam keerulisteks kui konstruktiivseteks ja põhjusi selleks on mitmeid, seisukohti aga väga erinevaid.

Venemaa on igal juhul meie naaber ja selleks ta ka jääb. Ja teate, minul on pikk viisa sellesse riiki. Olen seda kasutanud mõneks reisiks Sankt-Peterburgi. Linna, mis on tihedalt seotud eestlaste ajalooga ja on siiani koduks mitmele tuhandele eestlasele. Sankt-Peterburg on tegelikult meile lähim maailmamastaapidesse mahtuv suurlinn, mis võib kultuurigurmaanil ajada pea sassi nagu maial lapsel hästivarustatud kommipoes. Õigustatult Põhjamaade Veneetsiaks nimetatud linn, mille muuseume ja arhitektuuri sõidetakse külastama planeedi igast nurgast. Linna, mille kirikuid ei ole võimalik unustada.

On kahju, et meie teadmised ja uudised Venemaast tulevad meieni nii kallutatult. Eriti kahju on sellest, et eestlaste maailmapilti ja Euroopa tulevikku kujundab praegu seltskond, kes tõstab jalga meie peale samamoodi nagu mõni riik oma kodanike peale, nähes meis vaid biomaterjali, mida võimalikult rentaablimalt panna rakkesse isikliku kasumi nimel. Nii me siin ilmas elamegi – täistehtuna ja lollitatutena, uskudes seda, mida meile näidatakse. Mina aga soovitan minna Peterburi mitte kujuteldava tanki seljas, vaid inimesena. Lihtsalt inimesena. Ja teate – teid ei võta seal keegi vastu võimaliku okupandina, kes tahab sama soojaga ka Siberisse Tomskisse uut maailmakorda looma kapata. Heade külaliste üle oskab see linn ja maa rõõmustada küll. Niiviisi ma siis mõtisklengi selle asja üle. Lihtsalt sooviga, et eurooplased, ristiinimesed üksteist ei tapaks nende rõõmuks, kes sellest tapatalgust endale uue tuluallika teevad.

Päisefoto: Bigstockphoto.com

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!