Geniaalsed leiutised möödunud aegadest, mille saladust ei ole siiani lahendatud

Kunstniku ettekujutus viiulit silmitsevast Antionio Stradivarist. Allikas: Wikipedia

21. sajandil kalduvad inimesed möödunule tagasi vaadates tundma põhjendamatut üleolekut. Hoolimata sellest, et varasematel aegadel polnud tänapäevast tehnoloogiat ja teadus ei arenenud intensiivselt, leiutati toona palju niisugust, mis ei kuulu tänapäeval meie oskuste hulka ja mida teadlased ei suuda taastada.

Stradivari viiulid

Antonio Stradivari (1644–1737) on paljude muusikainstrumentide autor. Kuulsaimad on tema viiulid. Meie päevini on neist jõudnud veidi üle 700. Kõla puhtus ja sügavus teevad igast Stradivari instrumendist unikaalse. Selle Itaalia meistri surmast on möödunud pea 300 aastat, ent tema looming elab siiani. Veel enam, tema viiulid ei ole vananenud ja nende kõla ei ole halvenenud.

Uurijad ei suuda tänini jõuda arusaamisele, kuidas Stradivaril õnnestus sellised meistriteosed valmistada.

On mõned populaarsemad versioonid. Ühed on seda meelt, et küsimus on vormis. Antonio Stradivari pikendas instrumendi korpust, sisse aga voolis õnarused ja reljeefsed ebatasasused. Teised kalduvad arvama, et saladus seisneb materjalides: korpuse alumised osad on valmistatud vahtrast, ülemised kuusest. Kolmandad kinnitavad, et kogu saladus peitub immutusprotsessis. Meister niisutas korpust eelnevalt merevees, seejärel ainult talle teadaolevates segudes, millele olid lisatud erilised vaiguassortiid.

Kui aga Stradivari viiul kaeti kaasaegse lakiga, viiuli kõla ei muutunud. Teise eksperimendi käigus kraabiti viiulilt lakk täielikult maha, ent instrumendi kõla jäi endiseks.

Tänapäevase seisuga ei suuda keegi korrata selle suure meistri loomingulisi saavutusi.

Painduv klaas

Rooma legend räägib, et kunagi on eksisteerinud aine, mida on nimetatud “vedelaks klaasiks.” Poliitik Plinius Noorem ja ajaloolane Cassius Dio (Lucius Claudius Cassius Dio Cocceianus) kõnelevad klaasimeistrist, kes lõi imelisi esemeid. Asi jõudis nii kaugele, et meister toodi imperaator Tiberiuse juurde, kes soovis asja oma silmaga ära näha. See pidi toimuma ajavahemikus 14.–37. a pKr.

Valitseja võttis kätte painduvast klaasist tassi ja heitis selle põrandale. Tass sai muljuda, ent ei purunenud. Meister tasandas mõlgi väikese haamriga.

Tiberius, kes kartis, et uus materjal võib kahjustada hõbeda ja kulla väärtust, laskis klaasimeistril pea maha võtta.

Bütsantsi laev kasutab “kreeka tuld”. Illustratsioon 12. sajandi käsikirjas. Allikas: Wikipedia

“Kreeka tuli”

“Kreeka tuleks” nimetatakse põlevat segu, mida kasutati bütsantslaste poolt merelahingutes alates 7. sajandist. Ajaloolistes kroonikates on säilinud selle aine kirjeldus. “Kreeka tuli” oli merel vaenlaste jaoks kohutav relv.

Selle leiutas Süüria päritolu insener ja arhitekt Kallinokos 673. aastal. Selle kasutusvahend nägi välja kui vasktoru, millest väljutati kõva heli saatel põlevat segu. Tegevusulatus oli 25–30 meetrit. “Kreeka tuld” oli võimatu kustutada, see põles ka veepinnal. Viimane mainimine selle kasutamisest jääb 1453. aastasse. Kui algas püssirohu kasutamine, kaotas “kreeka tuli” oma tähtsuse, selle retsept on aga kadunud.

Damaskuse teras

Legendi järgi võisid “damaskuse terasest” mõõgad poolitada sellele langenud juuksekarva ning raskusteta läbistada soomusrüü. Vastupidavuselt ületasid nad mitmekordselt teisi mõõku. “Damaskuse terase” eriliseks jooneks peeti rohkeid pisikesi süvendeid pinnasel. Nimetuse sai teras Süüria pealinna Damaskuse järgi, ent on teada, et linnas eneses relvade valmistamisega ei tegeletud. Võimalik, et nimi on seotud linnas asuva suure turuga, kus müüdi ka kõnealusest terasest müüdud relvi.

18. sajandiks oli “damaskuse terase” valmistamise oskus kadunud.

Mõõgavalmistaja Damaskuses, umbes 1900. a paiku. Allikas: Wikipedia

Mitridaatsium

Ammustel aegadel peeti mitridaatsiumi absoluutseks vastumürgiks. Oma tekkimise on ta tänu võlgu Pontose kuningale Mithridates IV-le. Valitseja arvas, et tema lihane ema mürgitab teda igapäevaselt väikeste mürgiannustega. Ta leiutas 65-st komponendist koosneva joogi tänu, millele olevat ta mitmel korral surmasuust pääsenud. Keskajal peeti mitridaatsiumi tõhusaks katkurohuks ning vastumürgiks kõigile surmarohtudele.

Tõlkinud Roland Tõnisson

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!