“Hea surm” ja surmakultuse “kultuur”

Elust lahkuv patsient haiglas. Foto: Bigstockphoto.com

“Ta on läinud,” tõdeb surmasüsti teinud meedik nukra naeratusega. Ja kõik on rahul. Kuhu aga daam on läinud, seda meedik ei täpsusta. Sest tal ei ole midagi öelda. Hiljem tullakse vargsi vaimuliku juurde ja palutakse midagi teha, et kadunuke kodus kollitamas ei käiks, kirjutab teoloog ja kolumnist Roland Tõnisson.

Sihtasutuse Perekonna Ja Traditsioonide Kaitseks koos oma portaaliga “Objektiiv” on äärmiselt kallutatud. Sellest ei ole keegi ka saladust teinud, sest senikaua, kui meie ühiskonnas elavad drakoonilised ja kimäärilised arusaamad (õigemini arusaamatused) maailmast, ilust, elust ja surmast, on vaja ka seisukohti, mis juhataksid inimesi mõistma sündi ja elu. Sellest on meie portaalis räägitud omajagu ja jäädaksegi rääkima. Rääkima peame aga veel ühest olulisest etapist inimese eksistentsis – selleks on inimese lahkumine uude ellu.

Aegajalt tõuseb siin-seal meedia huviorbiiti eutanaasia ehk halastussurm, nagu on juhtunud nüüd meie põhjanaabrite juures, kus on rahvaalgatuse korras kogutud üle 60 000 allkirja eutanaasia seadustamiseks. Rahvaalgatus võetakse parlamendis arutlusele. Üsna ilmselt hääletavad halastussurma seadustamise ning selle laiema kasutuselevõtmise eest need jõud, mis on häälekalt seisnud egotsentrilise elukäsitluse poolt – näiteks propageerivad aborti. Euroopast on väga kiirelt saanud surmakultuse tanner, kus on üha vähem kohta elujaatavale, elupooldavale (pro life) suhtumisele inimhinge ja füüsilisse eksistentsi. Laste surmamängud, millest on hiljuti palju juttu olnud, on vaid üks koletu näide sellest, kuidas meis on tänu eri sorti sotsialistide pingutustele kadunud arusaam elust ja selle väärtusest.

Olen oma ameti poolest pidanud kokku puutuma matuste ja leinaga. See ei ole kindlasti vaimulikuameti olulisim osa, ent siiski üks tähtsamatest. Sellega seoses võiks rääkida erinevatest kommetest, mis võivad isegi naaberkihelkondades olla väga erinevad ning vahel tekib, pehmelt öeldes, matuseliste vahel arusaamatusi selle pinnal, kas kalmistu väravas olev kuuseke peab asetsema vasaku või parema väravaposti juures ja kas selle latv peab saama murtud pahemale või paremale. Pöördutakse vaimuliku poole, kellest eeldatakse, et ta teab pisimate detailideni seda, kuidas peab olema kinni seotud rätik lahkunud vanaema peas või kuidas on sätitud lahkunud meesterahva soeng. Kui ma üritan inimestele selgeks teha, et see ei ole probleem, mille peale kulutada oma närve ja aega ja ruineerida inimsuhteid, ei leia ma alati mõistmist. Sest inimesed on kinni maistes kriteeriumites ning mitte alati (õigemini – enamasti) ei mõista nad seda, et hing on ülem kui keha, mis maha jääb.

Meie matusekommetest ei ole tegelikult suurt enam põhjust rääkida. Nagu ka pulma- või katsikukommetest, mis on pärast linnastumist üsna põhjalikult kaotsi läinud. Põhilistelt keerleb tänapäeval kõik ümber alkoholi. Vastsündinule kaasa toodav riisipuder rosinatega on väga hiline komme. Aga ega sedagi enam ei mäletata. Võiks ju küsida, milleks üldse igasugused rituaalid? Võiksin küsida minagi, kui siin ei oleks tegemist üleüldise peataolekuta kõiges, mis inimese elu puudutab. Rituaale kui inimeste väljamõeldud kombeid ei oleks tõesti vaja, kui inimesed teadvustaksid endale, mida kujutavad endast elu sünnieelne ja sünnijärgne, surmaeelne ja surmajärgne aeg. Aga inimesed on kinni maistes asjades ning ei mõista, et hing on ülem kui keha, mis maha jääb.

Teisiti ei ole lugu eutanaasia reklaamimisega, kuigi selle võib riietada peente teooriate ja meditsiiniterminite säravasse rüüsse. Ka siin on tegemist uskmatusega ning lihtlabase veendumusega, et inimene on vaid kondikimp nahkpauna sees, mille ümber kogu eluks nimetatud trall peab käima. Sellel kondikubul on aga oma tahe, millest on saanud kaasaegse läänlase jaoks püha lehm, alfa ja omega, algus ja ots. Inimene on meil iseseisev olend, kelle jaoks ümbritsev maailm ja inimesed on vaid tugisüsteem, ja sealt valib ta välja sellise teenuse, mida ta enda jaoks just praegu arvab olevat vajalik.

Koolieas peavad talle osutama teenust õpetajad ja vanemad. Kaitseväes (kui ta arvab heaks end sellega vaevata) osutavad talle teenust kaadriväelased. Hiljem on kohustatud talle osutama teenuseid arstid. On liigne lisada, et selline inimene näeb elu vaid iseenda soovide täitmise vahendina.

Vahel võib aga tekkida soov teenusepakkujaga leping katkestada. Näiteks arutletakse tõsiselt võimalust pakkuda suitsiiditeenust inimestele, kes on elust tüdinud või leiavad, et elu nende ümber ei ole midagi väärt. Liigutakse laste eutanaasia võimaldamiseni ja seadustamiseni. Liigutakse sinna, et nii nagu ei ole arstil õigust keelduda tegemast aborti, ei tohi tal olla ka vabadust keelduda kellegi saatmisest vabasurma. Seega – sinna me siis tahamegi jõuda?

Eutanaasia on liitsõna. Selle esimene pool tähendab “hea” ja teine pool “surm”. “Heaga” on sellel surmal aga sama vähe pistmist kui lapsetapmisel “pereplaneerimisega”. Inimesele meeldib sekkuda kõigesse, mida ta enda ümber näeb. Sekkub ka iseendasse, tuues põhjenduseks omaenda tahte. Ent me ei või võrrelda aborti meditsiinilise hooldusega, samuti ei või me võrrelda enesetapu seadustamist hingehoidliku lähenemisega ligimese aitamiseks, sest elav inimene on palju enamat kui nahaga piiritletud elusorganism. Selle adumiseks ja mõistmiseks ei aita laboratoorsetest katsetest ega teaduslikust terminoloogiast. Selleks peab uskuma ja teadvustama, et elu on igavene. Elu koosneb, nagu juba öeldud, mitmest etapist, ning füüsiline eksistents maakamara peal on vaid üks osa sellest. Milline aga saab olema inimese olukord füüsilise olemise järel, sõltub väga palju sellest, millisel moel on “kondikubu” maine olemine lõppenud ja kuidas on toimunud üleminek kehatusse olekusse.

Keskmisele lugejale tundub ulmejutuna väide, et usus elanud inimese hinge siit ilmast ära saata on tunduvalt lihtsam kui matta formaalset kiriku liiget, kes usust ei ole tahtnud midagi teada. On õõvastav vaadata (põhimõtteliselt) reklaamvideot vanadaami surmamisest, kelle ümber seisavad leebe nukrusega lähedased ning voodi juures askeldab kenasti meigitud, kustumatu naeratusega meditsiinitöötaja, kes annab daamile surmava süsti.

“Ta on läinud,” tõdeb meedik nukra naeratusega. Ja kõik on rahul. Kuhu aga daam on läinud, seda meedik ei täpsusta. Sest tal ei ole midagi öelda. Hiljem tullakse vargsi vaimuliku juurde ja palutakse midagi teha, et kadunuke kodus kollitamas ei käiks.

Tänapäeva meditsiin võimaldab inimese elu “kultuurselt”, ent siiski kuritegelikult lõpetada enne, kui selleks on looduse, õigemini Looja poolt aeg määratud. Samamoodi võimaldab arstiteadus inimese elu kõikvõimalike imevidinate abil elus hoida kauem kui looduse, õigemini Looja poolt on aega antud. Ühest küljest me üle rõhutame inimelu olulisust, üritades seda pikendada võimalikult kaua, teisalt lõikame selle ribadeks väites, et inimese tahe on “püha”.

Eutanaasiaküsimusest on saamas veel üks oluline võitlusareen nende vahel, kelle jaoks elu on Jumala and kõige sellest tulenevaga ja kes on veendunud, et inimese elu on vaid nahaga kokku tõmmatud kondikogu, milles hingel ei ole kohta. Sellel teemal saame, paraku, kõnelda veel küll ja küll. Olgu see kirjatükk sissejuhatuseks.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!