Revolutsiooniline liikumine on tunginud ka kirikusse, kuid küsimus on, kui kaua saavad hereetikud segadust ja vaenu külvata ning kiriku õpetust kahtluse alla seada, kirjutab Veiko Vihuri Eesti luterliku kiriku olukorda vaadeldes.

Läänemaailma ümber kujundav revolutsiooniline liikumine tegeleb meie ajal inimese soo ja seksuaalsusega seotud arusaamade radikaalse muutmisega. Sellest on tingitud ka kirikutesse jõudnud vaidlused ja lõhenemised nendes küsimustes. Paljud suured protestantlikud kirikud on ühiskonna enda alla matnud revolutsiooniliste muutuste laviinile alla andnud ning meie päevil käib äge võitlus koguni katoliku kirikus.

Piibli järgi – aga luterlaste jaoks on pühakiri “ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid” (Konkordiavormel) – on abielu mehe ja naise vaheline liit ja mitte midagi muud. Homoseksuaalsed suhted leiavad Piiblis taunimist. Kuna pühakirja ennast muuta või ümber kirjutada ei saa, tuleb muuta seda, kuidas kirik pühakirja õpetust tõlgendab ja ellu rakendab.

Üks viis on väita, et abielu ja seksuaalsusega seonduvad õpetused ei oma usus keskset kohta ning sõltuvad ühiskondlikust kontekstist. On koguni esitatud väide, et piibel ei ole eetika retseptiraamat ning luterlik eetika ei ole piblitsistlik või traditsionalistlik, vaid allutatud kriitilisele, armastuse nõudest lähtuvale hindamisele. Osundagem ühe teoloogi artiklit üleriigilisest ajalehest: “Luterliku kiriku identiteet ei seisne mehe ja naise vahelises abielus ning selle “tunnistamises” ja “kuulutamises”, vaid Kristuses avanenud jumalasuhtes.”

Pangem tähele, et kõnealuse käsitluse kohaselt peaks luterluses toimuma pidev kristliku õpetuse kriitiline ümberhindamine. Tähtis olevat “Kristuses avanenud jumalasuhe”; kiriku õpetust, sealhulgas moraaliõpetust tuleb aga “armastuse nõude” valguses revideerida, kaasajastada.

Aastate eest, kui homoteemaline vaidlus tõusis esile Ameerika luterlikus kirikus, kirjutas tuntud teoloog Carl E. Braaten ülal esitatutega sarnaseid argumente tõrjudes:

“Algsest reformatsioonist ei ole palju järel. Luterlikke sola’sid [sola scriptura – üksnes pühakiri; sola fide – üksnes usust; sola gratia – üksnes armust; solus Christus – üksnes Kristus] võib kasutada loosungitena vastupidises tähenduses sellele, mida luterlikud usupuhastajad nende all mõtlesid. Tänapäeval on neist kujunenud klišeed, mis jutustavad “evangeeliumi reduktsioonist”. … See on põhimõtte solus Christus väär kasutamine. Kristlik ühtsus seisneb nimelt meie üksmeeles. Sellest kõneleb Nikaia. Sellest kõneleb Augsburgi usutunnistus. Luterlased ei nõustu sektantliku loosungiga: “Mitte usutunnistus, vaid Kristus!” Jah, meie ühtsus on ühtsus Kristuses, kuid Pühakirja ning usutunnistuste ja usutunnistuskirjade järgi väljendavad õigeusklikud kristlased oma ühtsust liturgiliselt ja usutunnistuste kaudu. Kui meil pole neis asjus üksmeelt, siis pole me tegelikult ka üksteisega osaduses.”

Revideerijate propagandistlikus retoorikas kujutatakse traditsioonilise õpetuse pooldajaid kitsarinnaliste fundamentalistidena, südametute puritaanide ja radikaalidena, kes toovad oma tõele ohvriks armastuse. Kõneldakse kirikus vohavast sallimatusest ja kiriku radikaliseerumisest – kuigi kirik või selle alalhoidlik peavool ei ründa, vaid peab hoopis kaitselahinguid (abielu määratlemist põhiseaduses saab just kaitsepositsioonidele taganemisena mõista).

Käes on hullumeelsed ajad, mil abielu määratlemine ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna on kuulutatud radikalismiks ja sallimatuseks (sic!). Kui nii kõneleks ainult äärmusvasakpoolsed rühmitused, “sotsiaalse õigluse sõdalased”, ei pruugiks selle üle imestada. Aga nii mõtlevad ja väljendavad end isegi mõned kirikutegelased, kes tõenäoliselt usuvad siiralt sellesse, et nad on õigel teel ning et kunagi saab kogu kirik aru, et on kaks tuhat aastat Jeesuse õpetust moonutanud.

Paraku ei ole nad mingi erand ja kõik hereetikud kiriku ajaloos on olnud fanaatiliselt veendunud selles, et just nende tõlgendus on õige.

EELK kirikukogu on oma otsuse teinud ning väljendanud soovi, et Eesti Vabariigi põhiseadust täiendataks abielu definitsiooniga. Edasine on poliitikute kätes. Ent kuidas minnakse edasi kirikus?

Üha enam võib nii vaimulike kui kiriku ilmikliikmete seas kuulda nõutut küsimust, kui kaua saavad hereetikud kirikus segadust ja vaenu külvata ning kiriku õpetust kahtluse alla seada. Osutus, et kirikukogu valdav enamus toetas ju traditsioonilist arusaama abielust (poolt 39, vastu 5, erapooletuid 4) ja seega ei peaks muretsemiseks põhjust olema, ei tundu veenev, sest sel juhul sõltuks õpetuslik konsensus inimlikust kokkuleppest. Muutuvad jõuvahekorrad mõnes otsustuskogus ja muutub ka õpetus. Kuid pühakirjast tulenev kristlik õpetus ei ole demokraatia määrata isegi mitte vabas rahvakirikus. Kirik peab õige õpetuse säilitamise eest hoolt kandma. Igal juhul tasub meeles pidada Jeesuse sõnu (Mt 12:25): “Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima.”

Artikkel ilmus esmalt veebiportaalis Meie Kirik.

Päisefoto: Ristilöödu ja vikerkaar (Bigstockphoto.com)

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!