Hingedeaja spordireportaaž

Hüljatud kirik Jrebchevos (Bulgaaria). Foto: Bigstockphoto.com

Meie päevil on palju erinevaid võimalusi õndsaks saada ja tänapäeva inimesele võib valgustuse, valguse ja tõe pähe pähe määrida ükskõik mida. Samas ollakse arvamusel, et kirik ja evangeelium on inimesele täiesti ebavajalikud, nendib vaimulik ja teoloog Roland Tõnisson.

Meie päevil on palju kõikvõimalikke võimalusi õndsaks saada. Nii nagu inimesele, kes ei ole kunagi midagi õieti kuulnud Hiinamaast, võib rääkida selle maa ja rahva kohta imelugusid – nad käivat pea peal, sest neil on seal kolmas jalg, nagu keskajal usuti – nii võib tänapäeva inimesele valgustuse, Valguse ja Tõe pähe pähe määrida ükskõik mida. Valguseinglid, teadmamoorid ja selgelt- ning selgemaltnägijad, kosmiliste koodide lahtimurdjad ja nõiad koos sortsidega tarnivad inimestele võimalust täita nende soovunelmaid.

Lähemalt ei hakka ma nendele šarlatanidele reklaami tegema. Ega ma ei oleks seda teemat üles võtnudki, kui hiljuti ei oleks jäänud raadiost kõrva intervjuu ühe põhjanaabrite rokiveteraniga (vihjeks nii palju, et tal on turris juustega soeng ja palju kulinaid ümber ning tegemist ei ole minu lemmiku Remu Aaltoneniga), kes ei ole peale 1980-ndate algust midagi uut paberile pannud. Sellevõrra on tal olnud rohkem aega tegeleda eneseimetluse kasvatamise ning elufilosoofia lihvimisega. Tema on nimelt arvamusel, et usuõpetus Soomes ja mujal on absoluutselt tarbetu ning leiab, et lastele on hoopis olulisem õpetada, näiteks aerutamist. Aeruspordi vastu ei saa minulgi midagi olla, sest noored inimesed vajavad kehalist kasvatust ja head tervist oma elukvaliteedi tagamiseks. Aerutamisel ja usuõpetusel on siiski oluline vahe.

Nimelt kui inimene arvab heaks oma hinge ja keha üksteisest ära lahutada, ei lähe tema hingeke mitte Anne kanalile, Pirita või Pärnu jõele sõudma, ega isegi mitte Styxi ületama (seal ootab teda paadimees Haron, kes paari mündi eest hingekese varjudemaailma saadab, nii et endal ei ole vaja oodata), vaid astub Issanda ette ning asub aru andma oma mõtetest, sõnadest ja tegudest. Ilma elementaarseimate teadmisteta inimese hinge pääsemisest on vaene inimhing Kohtujärje ees nagu tuppateinud ja vahelejäänud koer.

Meie kaasaegsed on kahjuks sellisel arvamusel, et Kirik ja evangeelium on inimesele täiesti ebavajalikud. Pealegi teavad nad vaimulikest, hinge pääsemiseks vajalikust, Kirikust ning Jumala Pojast niigi kõik ja enamgi veel. Kõige selle juures nimetavad nad ennast kristlasteks, kes on inimeste välja mõeldud reeglitest kõrgemale arenenud.

Keeruline on selliste inimestega millestki rääkida. Keeruline on seda olukorda kuidagigi mõistmiseks lahti mõtestada. Seda võiks teha ühe sotsiaalmeedias leviva dialoogi näitel, mille siinkohal Objektiivi lugejale ka ära toome.

“Ma olen jalgpallur!”

“Kas staadionil käid?”

“Milleks? Jalgpall on mul hinges, mitte staadionil!”

“Aga kuidas siis jääb treeneriga?”

“Ma ei vaja vahendajat enda ning jalgpalli vahele!”

“Teed ise trenni?”

“Ära aja jama! Ma tean niigi kõiki reegleid ja järgin neid!”

“Aga kuidas on tehnikaga? Noh, need… löögid, põhilised vindid?”

“Mul on oma tehnika!”

“Aga füüsiline ettevalmistus?”

“Milleks? Kes on üldse välja mõelnud kaks 45-minutilist kolmandikku? Miks nii kaua? Mingi lollus!”

“Olgu pealegi. Ainult et jalgpallis on poolajad, kolmandikud on jäähokis.”

“Mis vahet seal on?!”

“Aga kas oma poegadele õpetad jalgpalli?”

“Ei. Las nad kõigepealt kasvavad suureks, siis aga otsustavad ise ja valivad. Võib olla meeldib neile hoopis rohkem ballett? Peab olema valikuvabadus.”

“Ma saan aru, et sulle meeldib jalgpalli televiisorist jälgida?”

“Mis sa nüüd! Mida seal vaadata on? Kokkulepitud mängutulemused, simuleerimised, skandaalid! Ja mängijad ise on joodikud, suitsetajad, klubides tolgendajad!”

“Aga kas sa ise jood, suitsetad? Kõik muu sinna juurde?”

“Aga mis puutun siia mina?”

“Aga sa oled ju ka inimene. Ja … jalgpallur.”

“Kuidas puutun siia mina? Palun väga – kui oled pühendunud jalgpallile, ela aga rõõmsalt oma peaajujalgpallismiga edasi! Mina aga olen sellest kõrgemal!”

“Kuidas sa hakkasid end üldse jalgpalluriks pidama?”

“Mul on isa jalgpallur. Ja vanaema vedas mind lapsena ikka staadionile. Igal pühapäeval!”

“Hm…”

“Ütlen sulle enamatki! Otsustasime poistega oma jalgpallispordi organiseerida. Õige jalgpalli ilma nende igasuguste tarbetute lisadeta, formalismita – väravateta, keskväljakuta. Milleks üldse see kõik? No meil on palju huvitavaid plaane. Kõike ei jõuagi praegu ära rääkida. Igatahes saab sellest ehtne jalgpall, aga mitte mingi arusaamatu ajusünnitis!”

Selline on ka tihti vestlus nendega, kes ennast ristiinimesteks peavad. Sageli ka ennast teistega võrreldes mäekõrgusteks arvavad. Ja kui on käes aeg mängida jalgpalli, ei oska nad sellega heal juhul teha muud, kui veidi varbaga tonksata.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Roland Tõnisson
Roland Tõnission on portaali Objektiiv kolumnist, teoloog ja rahvusvaheliste suhete magister.