Hoiatav unenägu

Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Isa tegi kiiret sõitu ning oleks Kristiine keskuse juures peaaegu ühe eesli alla ajanud. Sõites mööda ühest mošeest, teatas ema kurvalt, et kunagi asus selle koha peal kirik. Tüdrukud teadsid seda. Kaarli kirik.

On kena päikeseline laupäev ning perekond Tamm otsustab teha jalutuskäigu Tallinna vanalinnas. Päike küll paistab, kuid ilm on veel kevadiselt jahe ning ema on oma kaks last ettenägelikult soojalt riietanud. Kaks tüdrukut kannavad tumedavärvilisi mantleid. Pähe on nad sidunud mustad rätikud. Algklassides käivatele tütardele see üldse ei meeldi ja nad protestivad ägedalt. Palju parema meelega oleksid nad selga pannud Võru vanaemalt kingitusena saadud punased joped, kuid isa poolt tõstetud sõrm ja öeldud noomitus, et emaga ei maksa vaielda, paneb tüdrukud ohkama ja olukorraga leppima.

Oma Mustamäe kortermajast liftiga alla sõites põrkavad nad väljudes kokku majanaabri Ahmediga, kes on Eestis elanud juba kümmekond aastat. Tüdrukud teavad, et tema kodumaal on sõda ja Ahmed, tema naine ja viis last on sõjapõgenikud. Õpetaja on neile koolis nii rääkinud. Isa Aivar ja vanaisa Kalle küll vist nii ei arva, aga mida nemad ka teavad. Koolis oli noorema tüdruku tundi hiljuti külastanud üks võõras tädi. Õpetaja oli enne tema tulekut sosistanud, et nad tunnis kenasti käituksid. Tädi olevat ministeeriumist. Annika küll täpselt ei teadnud, mida ministeerium tähendab, aga juba muidu nii elurõõmsa õpetaja sosistamine tähendas, et midagi tähtsat peab see olema. Tädi oli rääkinud, kui tore on elada ja õppida erinevate rahvaste keskel. Eriti rõõmustas ta selle üle, kui märkas Muhammadit, Ibrahimi, Alat, Hannat ja väikest kasvu Husseini, kelle kolm venda olid juba nädala kodus haiged olnud. Õhtul kodus seda kõike rääkides selgus, et vanema õe Nele klassis on see tädi juba mitu korda käinud. Isa Aivarit võttis see millegipärast vanduma.

Maja ees seisis nende päevinäinud auto, mille küljeklaasid olid järjekordselt grafitiga täis soditud. Aga vanemad ei öelnud selle peale midagi, vaid võtsid ettenägelikult kodust võetud riidekaltsud ja asusid klaase puhastama. Nele teadis, et selline tegevus on täiesti tavapärane asi. Väga harva juhtus seda, et auto oli värvist puhas. Hea, et auto klaasid olid vähemalt terved ja rehvid läbi torkamata.

Umbes kümne minuti pärast said Tammed autoga liikuma hakata. Nurga tagant välja keerates jõudsid tüdrukud veel märgata, kuidas nende naaber Hussein ühele hulkuvale koerale jalaga virutas. Tüdrukud teadsid, et peab austama teisi kultuure ja tavasid. Koolis oli nii räägitud. Isa oli kord Husseini nooremat venda Ahmedit küll keelanud, kuid Ahmedi isa oli kuhugi kaevanud ja sellest ajast alates keeras isa pilgu lihtsalt kõrvale.

Isa tegi kiiret sõitu ning oleks Kristiine keskuse juures peaaegu ühe eesli alla ajanud. Sõites mööda ühest mošeest, teatas ema kurvalt, et kunagi asus selle koha peal kirik. Tüdrukud teadsid seda. Kaarli kirik.

Keeranud tasulisse parklasse, kirus isa, et jälle on hinda tõstetud. Paari tunni eest nõuti juba 10 dirhamit.

Auto pargitud, suundusid nad vanalinna poole, õigemini selle, mis vanalinnast veel alles oli jäänud. Tänavad olid räpased. Nagu keskaeg, mõtles ema. Taamal kõlas valjult imaami hääl, kes inimesi palvusele kutsus. Kõikjal hõljus lihaküpsetamise lõhn. Polnud see ka mingi ime, sest kebabiputkasid leidus iga natukese maa tagant.

Tänavanurgal seisid kolm noort meest, kes tüdrukuid varjamatult jõllitasid ja midagi araabia keeles kommenteerisid. Ainult isa kuri pilk ja paar araabiakeelset sõna lahendasid õnneks olukorra. Ei Annika ega Nele araabia keelt küll veel ei osanud, sest kooliprogrammis algas see alles viiendast klassist, kuid automehaanikuna töötav isa Aivar oli algkoolituse saanud. Tegelikult oli see nõutav pea kõikidele töökohtadele kandideerimisel.

Harju tänava äärde olid paigutatud hulk suuri potte, milles keedeti riisi, liha ja kastet. “Ema, mis see on?” küsis väiksem Annika raputades ema varukast. “Ah, mingisugune nende usupüha,” vastas ema, kuid samal ajal riivates ühte potti, mis kolinaga ümber kukkus. Järgnes araabiakeelne sõim.

Vanalinnas jalutatud, otsustas perekond külastada Nõmmel elavat vanatädi, isa kauget sugulast. Mõlemad tüdrukud olid põnevil, sest tädi rääkis neile huvitavaid lugusid oma noorpõlvest. Varem oli tal olnud ka kass, kellega mängimine oli neile väga meeldinud. Kahjuks oli loom hiljuti kaduma läinud. Nad kõik istusid autosse ning peagi olid nad juba Al Nahyani nimelisel puiesteel. Selle nime oli ta alles hiljuti saanud. Varem nimetati seda Vabaduse puiesteeks. Otsus tänava nime muutmiseks oli Tallinna linnavolikogus võetud vastu ühehäälselt. Üks eestlasest linnavolinik oli hääletuse ajal jäänud tukkuma ja teine oli kodus haige. Tänava äärde oli paigutatud palju erinevaid plakateid. Nende ühiseks jooneks oli see, et kõigil oli pika habemega mehe pilt ja mingi araabiakeelne kiri. Ema Annika sõnas mokaotsast: “Valimised.” Teda need ei huvitanud, sest naised teadupärast hääletada ei saanud.

Vanatädi oli ootamatute külaliste üle väga rõõmus. Ta elas väikses armas majakeses, mis veel mõni aasta tagasi oli kuulunud täielikult temale. Nüüd pidi ta seda aga jagama Iraagist pärit perekonnaga, sest seoses põgenike suure sissevooluga Eestisse oli vastu võetud seadus, et kõik majaomanikud, kes elavad üksi, peavad võtma pagulasi enda juurde elama. Ega tädil võõraste inimeste vastu midagi ei olnudki. Pealegi oli pereisa veel kõrgharidusega inimene – ajukirurg. Tõsi, erialast tööd polnud ta veel ei olnud leidnud. Kuid riik sai nende raskest majanduslikust olukorrast õnneks aru ja toetas igakuiselt rahaliselt. Piisas ka sugulastele Iraaki saatmiseks.

Tädi juhatas sugulased oma väiksesse tuppa, mis kuulus täielikult talle. Tuppa sisenedes ta paraku libastus ja oleks kukkunud, kui isa poleks ta käevarrest kinni haaranud.

Aivar tegi silmad lahti ja esialgu ei saanud aru, kus ta viibib. Taamal käis teleris mingi ameerika märul ja naine tegi köögis süüa. “Sa tead mida ma unes praegu nägin?” küsis Aivar köögi uksele ilmunud naiselt. “Ma nägin midagi väga koledat. Ja oli aasta 2030. Need on need ameerika filmid.” Ta haaras diivanilt puldi ja pani teleka kinni. Siis võttis ta kätte tänase ajalehe, millel ilutses järgmine pealkiri: “Eestisse saabusid järjekordsed sõjapõgenikud Süüriast, kes paigutati elama Nõmmele.”

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!