Jõuetu, emantsipeerunud, tönts, pehme kõnevulin, mitmekultuurilisus, mitmesoolisus, mitmepalgelisus, lipitsev toon – kõik see iseloomustab nii presidendi kui peaministri kantselei kõnesid, kirjutab Aldo Maksimov.

Kersti Kaljulaid on pidanud oma ametiaja jooksul tänaseks umbes täpselt sada kõnet. Seda on päris palju, üks kõne umbes 4–5 päeva jooksul. Võibolla peaks kaaluma natuke vähem kõnelemist, kõnepidamist, rohkem tasakesi olemist. Kaaluma rohkem, kas üleüldse avaldada arvamust, mida keegi küsinud ei ole.

Ei saa unustada, et president esindab Eesti riiki. Nagu ka Jüri Ratas. Nagu ka Toomas Tõniste, Sven Mikser ja mitmed teised tähtsad isikud.

Piinlikumaks muudab selle teadmise – 100 kõnet pealt aastaga – aga asjaolu, et lisaks peojoobes rahvamasssile Vabaduse väljakul (kel jutu sisust suhteliselt ükskõik) on neist nn kõnedest pidanud osa saama fräu Merkel ja musjöö Macron – olgu Õhtumaa loojang neile kerge –, kuid niisamuti auditoorium kõiksugu plenaarettekannetel EL-i ürituste raames ning välismaa ülikoolides.

Mis aga veelgi hullem – presidendi rahvusriiklust ja iseseisvust põlgavaid ning multikultuurseid väärtusi ilustavaid vaateid on pidanud kuulma ka näiteks Toila vabatahtlikud merepäästjad, rahvaluule kogujad, piirivalvurid, kaitseliitlased, põllumehed, mullakonverentsil osalejad, lapsed ja isegi lasteaialapsed…!! Milles nemad süüdi on?

Võtame kõigepealt Kersti Kaljulaidi kõne 31. detsembril 2017 Vabaduse platsil Tallinnas. Mõned esmased märksõnad, järeldused, mis koheselt tekkisid:

Kõne vorm ja esitusviis: kohmakas, piinlik, katkendlik. Esitatud võltsilt ja külmalt, nagu robot. Tühjad laused. (Mida teha, kui puudub autoriteet?)

Kõne sisu: nõrk/puudulik, leebelt öeldes mage. Natuke kõigest ja eimillestki. Üksteise otsa pikitud sõnad, mõtted, mille väärtus pehmelt öeldes on kahtlane. Tekib küsimus, millest käib jutt.

Kõne ajend: nagu oleks kirjutatud purjus peaga. Variant B – kirjutatud sellise kiiruga, et pole olnud aega mõtet lõpuni mõelda-kirjutada ja näha “kena” kujundi sisse. Liiga palju asju pandud ühte juttu. Mis samas on justkui märk sellest, et on kulutatud liiga palju aega ja üle pingutatud – kõnes puudub igasugune spontaansus, mis aga on hea kõne üks peamisi omadusi.

Kõne sõnum: sõnumeid rahvale – eriti mitte. On põgusalt juttu üksikisikust, igamehe rollist. Niisiis taaskord – sammuke süveneva individualismi suunas.

Riigimehelikkus: puudub

Jäi seekord ära: empaatia, inimlikkus, rahvusliku ühtsustunde esiletoomine.

Resümee: mõttetu ning negatiivse alatooniga hägune jutt. Alates #meToo kampaaniast ja lõpetades NATO pataljoniga kõlas see justkui ülevaade Kanal 2 saatest “Vana ja kobe aasta 2017”.

Kokkuvõte: Kui ikka midagi öelda ei ole, siis oleks võinud muidugi piirduda ka pelga käeviipe ja tervitusega uueks aastaks ning lisada eelmiste EKP Keskkomitee esimeeste kombel kõrgendatud toonil: “Elagu Eesti. Elagu Euroopa Liit. Olgu jääv meile päike ja vikerkaar!”

Presidendi kõnes (sisuliselt viimane lõik) oli siiski üks lõpetamata, poolik mõte – inimlik mõõde, humaanne prelüüd:

“Kohe asume teele uude aastasse. Aga hetk on veel aega. Vaadake veekord enda ümber, äkki kellelgi ei olegi täna õhtul põhjust seda hetke tähistada, sest lootust ei ole või on jäänud väheks? Me ei lähe ju mööda, jättes maha need, kes ei jaksa kaasa tulla? Need, kellele lahkuv aasta on olnud valus ja järgmine tundub tühi, sest valu nii lihtsalt ei unune?”

Äkki on ses kohas kogemata juttu Eesti rahvast? Meie käekäigust, meie rahva lõhestumisest ja peataolekust ses katkises maailmas? Eikusagilt kristalliseerunud tõehetk?

Ei, ilmselt siiski mitte. Pigem ikkagi meeltesegadus, bipolaarsus. Sest oli ju kõne esimeses ja teises lõigus selgelt kirjas:

“See sündmus – isetekkeline tantsupidu – viis meid sajaga uude sajandisse me omariikluse ajaloos. Just niimoodi me hakkamegi elama oma iseseisvuse teisel sajandil. Välgukiirusel. Ei anta aega atra seada.

Aga selles uues tempos on oma võlu. Igaühe mõte loeb. Igaühe tegu on osa me ühiskonnast. Kogu ühiskond on meie kõikide tegude summa.”

Nii et ikkagi liikumine välgukiirusel. Vastu moodsa maailma, Õhtumaa allakäigule, pöörasel kiirusel. Progress (ärgem unustagem pidevat progressi) kuristiku suunas.

Kuulge sõbrad… Mis “sajaga uude sajandisse”? Mis “hakkame elama välgukiirusel”? Mis mõttes “igaühe mõte loeb”? Ei loe ju. Ühesõnaga, üksjagu haige, kõrges palavikus inimese sonimine.

Taolised vastukäivused, arusaamatud ja hingestamata kõned saavad tekkida vaid umbsetes kabinettides. Higise töö tulemusel. Sundusest, mitte vabast vaimust.

Otsa tuleks vaadata presidendi avalike suhete nõunikule Taavi Linnamäele ning kommunikatsiooniosakonnale koosseisus Kaidi Aher, Mailis Aasmäe, Mattias Tammet. Või tellitakse lugusid kelleltki kolmandalt, keda ametlikult ei peeta vajalikuks esitleda. Seda parem talle.

Samas ma päriselt ei saa nõus olla suurimate kriitikutega, kes ütlevad, et meie presidendi kõne oli täielik jamps. Mage küll, aga kohati võis märgata häid kavatsusi. Võtkem kasvõi see lõpuosa – viitega õnnetutele, rahulolematutele. Kahjuks tulemus oli halb just ses mõttes, et teemasid oli kesköiseks kõneks liiga palju (no milleks jumala pärast jahuda uusaastaööl #meToo kampaaniast, NATO brigaadidest ja viidata kohalike valimiste ebaõnnestumisele) ning teiseks olid need teemad justkui õhku visatud, edasi arendamata, vastuseid pakkumata.

Jõuame ikkagi samasse punkti, kus peame tõdema, et tugev president peab olema ka ise hea kõnekirjutaja, mõtleja, hea kõnepidaja. Nii on ta ära teeninud rahva lugupidamise ja armastuse. Praegusel juhul oli presidendile antud justkui sülem jutupunkte (millest pool pidanuks välja viskama), mida ei olnud kõlavateks mõteteks ja sõnumiks sõnastatud.

Presidendi kõne viitas tänuväärselt mitmele konnasilmale. Alustame sellest, et kogu seda aastat on iseloomustanud olukord, kus me näeme, et presidendil puudub piisavalt kvaliteetne meeskond, nõuandjad, kõnekirjutajad. Samuti puuduvad presidendil endal sedalaadi mõtted, karisma ja kõneoskus, mis laseks tal olla enamat kui loomelinnaku ja SDE president.

On iseküsimus: kas me tahamegi teada, mida president Kersti Kaljulaid ütleb, mida ja keda kõnetab? Eriti kui seda tema eest teeb mingi väike ring poliitiliselt häälestatud variautoreid. Suuresti ei taha. Aga institutsioonina jõuab see ikkagi meie kõrvu ja saab aruteluteemaks. Valitsusele saab avaldada umbusaldust, aga presidendist legaalsel teel vabaneda vist ei saagi.

*     *     *

Meil on siiski võimalust pakkuda ka “vana” Kersti Kaljulaidi. Siis kui ta polnud veel president. Tõsi, see jutt on juba aastast 2016, mitte enam aastast 2007 või 2009, mil Kersti Kaljulaid kritiseeris riigiaparaadi suurust, ametnike liigset vohavust ja eurorahast elatuvat sihtasutuste elujõudu. Jah, on olnud neid hetki Kersti Kaljulaidi karjääris, kus ta on täiesti mõistlikku juttu ajanud.

Ei, see on juba paraku palju leebem muusika. Pigem juba Modern Talking kui Talk Talk või Talking Heads. Aga siiski asjalikum ja võibolla isegi enda kirjutatud – Kersti Kaljulaidi kõne Arvamusfestivalil (2016), mis ilmus Postimehes tähendusrikka pealkirjaga “Eetiline riik ei mängi oma rahvaga”.

Eetiline riik ei oleks tõuganud presidendiks juhuslikku inimest. Kasvõi tema enda pärast. Ei ole ka Kersti Kaljulaid seda ära teeninud.

*     *     *

On ju paradoksaalne, et kui 2016. aasta sügisel, kui Kersti Kaljulaid sai presidendiks, pidi 95 protsenti Eesti rahvast guugeldama, kellega on tegu, siis täna paistab president arvama, et tema ja tema isikliku ning suhteliselt kitsa “õukonna” arvamus peaks Eestis olema kuidagi prevaleeriv, et see agenda võiks kõlada üle maa: võitlev sallivus, homopropaganda, samasooliste abielud, kooselu rakendusaktid, pagulaspoliitika, ELi lakeilik solidaarsus jms.

Nagu Eestis poleks tulisemaid küsimusi, mida arutada. Meie metsa saatus, maa, rahva, keele saatus reformide ja progressi tingimustes. Probleemid hariduses, elutähtsate valdkondade alarahastus jne.

President Kaljulaid lähtub aga valitsuse kuldsest slõuganist “Me pole kunagi elanud nii hästi kui praegu”. Jättes tähelepanuta, et enamus eestlasi ei saa sellele väitele alla kirjutada. Pool rahvast elab suhtelises või täielikus vaesuses. Või palgapäevast palgapäevani, krediitkaardi toel.

Tegelikult võiks presidendi puhul taandada kõik lihtsale küsimusele. Kas president, kellel ei ole mitte mingisugust rahva ega ka valimiskogu mandaati, peab koguaeg sõna võtma, midagi millestki arvama, kritiseerima, hukka mõistma? Keda tema arvamus huvitab? Inimesena peaaegu et mitte kedagi. See, et ta aga juhuslikult on president, on aga poliitikute kokkumäng ning rahva jaoks tööõnnetus, mis tuleb kuidagi üle elada. Niikaua, kui puudub otsedemokraatia.

Sõnaga – neis tingimustes peaks president ja tema meeskond olema sedavõrd tark küll, et mitte pidevalt reaktsiooniliselt esile tükkima, trügima (liiga reaktsioonilised on ka EKRE ja Vabaerakond – vajadusest pildil olla). Isegi Meri ja Ilves oskasid rohkem sisse hingata kui Kaljurand, Rüütlist rääkimata. Kui koguaeg ettekirjutatud teksti puldist maha lugeda, võivad isegi omaenda mõtted kuulmata jääda.

Jutukaid kadestavad ainult tummad (Kahlil Gibran).

*     *     *

Lisaks sellele on Kersti Kaljulaid öelnud, et on kogu rahva president. Suur ja kena vale muidugi. Veelkord: mõelgu ta siis korra sellele, kust ta tuli (ELi kontrollikojast), kes ta kutsus ja mida ta neile võlgneb. Mida, mis asja ta n-ö ajama kutsuti, toodi. Ega ikka ei ole küll kogu rahva president ja üha rohkem ei ole. Vaadaku kasvõi KOV valimiste tulemusi. Nende põhjal võiks öelda, et Kersti Kaljulaid on heal juhul umbes protsendi rahva president. Asi seegi, muidugi.

Miks on nii, et president, kes suures osas käsitleb ja kiidab heaks sotsiaaldemokraatlikku, vasakliberaalset, ELi meelset ning migratsioonipositiivset temaatikat, räägib kogu rahva nimel kogu rahvale? Kas ta näiteks Keskerakonna venekeelse valija käest on lubatähe saanud selleks?

Kas pole siiski nii, et president ja tema agulihipsteritest meeskond ei suuda ennast positsioneerida? On ju selge, et 15 kuuga tehtud töö tulemus ei saa olla tegijaile endale soodne. Lõhe ning usaldamatus valitseva kliki ja presidendi kui institutsiooniga süveneb ju veelgi.

Riik ei ole paraku ka mingi loomelinnak, NO ega GO teater, startup ega isegi mitte suurkorporatsioon. Riik ei ole ka bänd, mis võiks laiali minna või ajutiselt loomingulisele puhkusele minna, “akadeemilise” vaheaasta võtta.

Praegusel juhul näib pigem, et presidendi kantselei ja Ko on endalegi ootamatult saanud võimaluse ajada mingit oma kitsast huvi, oma asja, mis ülejäänud Eestit ei kõneta, kuid vihale ajab küll. Välja arvatud muidugi paar-kolm perekond Nestori liiget, mõned naisõiguslased, Jevgeni Ossinovski musketärid ja mõned interneti ja Eesti Päevalehe trollid.

Keegi kusagil kirjutas ilusti, et uue ärkamisaja märksõnad nagu usk, lootus, armastus on asendunud mingisuguse möginaga “uuest ajastust”, “uuest normaalsusest” (oh dear), “piirideta maailmast”, ja “progressist”. Müüme oma metsa, rahvusluse, keele, meele ning lapsed maha ja paneme poe kinni. Kel raha on, võib oma odüsseia lõpetada mõnes soojas kohas. Sõna otseses mõttes.

*     *     *

Riigimehelikkus ehk selle puudumine on tunne, mida eestlane ei näe, tunne, mida juba valusalt igatseme. Mida polnud ka sessinases kõnes. Nagu ka 99 eelmises kõnes.

Jõuetu, emantsipeerunud, tönts, pehme kõnevulin, mitmekultuurilisus, mitmesoolisus, mitmepalgelisus, lipitsev toon. See iseloomustab nii presidendi kui peaministri kantselei kõnesid.

Sellised sõnad nagu hoolivus-sallivus, tolerants ning ka demokraatia on üleekspluateerimise käigus devalveeritud. Me oleme väga hoolivad ja sallivad oma sõnades ja riiklikus poliitikas, aga kui näeme trammis jõuku peksmas üht õnnetut, pöörame näo kõrvale. Või veel hullem – lamamas tänaval inimest; me ei uuri, mis tal on viga vaid läheme edasi. (Mõlemad on alles värsked kogemused Tallinnast – detsember 2017).

Ausalt öeldes, häbi on eestlaseks olemise pärast. Kuid niisugune ongi sageli eestlase tõeline pale. Aga kõnes oleme me aina sallivamad ja hoolivamad! Söandan arvata, et inimesel on lihtsam annetada “Jõulutunneli” ajal 25 eurot, kui kutsuda kaaskodanikule kiirabi ja tunda huvi, mis teda vaevab. Sest esimene tegu on anonüümne ning ei määri käsi.

Kuid eriti ei hooli me OMA rahvast, maast, kultuurist, kestmajäämisest. Mis tähendab, et me ei hooli eriti oma lastest. See-eest võitleme me reaktsiooniliselt pagulaste õiguste, justkui ka naiste õiguste, võrdõiguslikkuse ja veel rohkem viimasel ajal naiste vastu suunatud vaimse ja füüsilise vägivalla, seksuaalse ahistamise teemadel. Selgub, et (vt ka ajakiri Time) see oli 2017 aasta olulisim teema maailmas. Ning tundub, et see avastati 2017. aastal. Võibolla isegi leiutati 2017.

Tean ja tunnen naisi, keda selline kenitlemine, sookvootidega kõnetamine ja võitlev tige naisõiguslusega jauramine ning kogu sedalaadi poliitika kultiveerimine siiralt on tüüdanud, väsitanud, alandanud. Mingi front inimesi on hakanud jälle kõigi teiste eest rääkima.

Lõppeks on see ju jälle üks osa projektide, euroraha, sihtasutuste jms osa maffiast.

Jagatavale rahale on leitud aplikatsioon, populaarne poliitiline meede on avatud. Isegi president räägib sellest oma uusaastakõnes! Hulk hästimakstud feministe tegeleb elavalt ja esilekutsuvalt “probleemiga” nii, et see ei kao päevakski meie vaateväljast, uudistest, avalikest aruteludest.

Ühelt poolt selgub, et kangelane on see #meToo kogemusega naine, kes tuleb kapist välja, aga samas ei ole president näiteks sõnagagi puudutanud teemat, mis vohab meie suurtes mentorriikides Saksamaal, Hollandis, Prantsusmaal, Rootsis ja on käegakatsutav oht kogu Euroopale – valgete naiste massilised vägistamised.

Kas sellesse peame suhtuma nagu Ahto Lobjakas ütles: “Harjuge ära”? Ilmselt küll. Õnneks on Eestis relvaseadus küllalt karm, omakohut seega vähem.

*     *     *

Kui püüda teema kokku võtta – president, tema kõned ja väljaütlemised, niisamuti kogu riiklik poliitiline hoiak, siis kõlbab tänasesse päeva Horatiuse lause: Delirant reges, plectuntur Achivi. Ehk: Kui kuningad lähevad hulluks, kannatavad alamad. Kõige laiemas, kõige, sügavamas, kõige fataalsemas mõttes. Halvemal juhul pöördumatult.

Küsimus on ju ka selles, millise teeotsa Eesti valib. Kuhu Eesti suundub? Või kuhu vajub, seguneb, hägustub, kuhtub? Veel on võimalik valida.

Fotol: Kersti Kaljulaid (Scanpix)

Mart Laar kritiseerib: magavast Merkelist võib saada Eesti eesistumise sümbol

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!