Inglise piiskop: 21. sajandi katoliku kirik on kõigest katoliikluse räbal kest

Portsmouthi piiskop Philip Egan. Foto: Mazur/catholicnews.org.uk

Inglise piiskop Philip Egan räägib katoliiklikule ajalehele National Catholic Register antud intervjuus 21. sajandi katoliku kiriku räbalast seisust, selle tõsistest põhjustest ning viisidest, kuidas isegi niivõrd rasketel aegadel siiski usku säilitada ning kirikulaev tormistest vetest välja tüürida.

Portsmouthi piiskop Philip Egan (65) on üks paljudest kirikujuhtidest, kes võttis sõna seoses katoliku kiriku vaimulike poolt toime pandud ning kinni mätsitud seksuaalsete kuritarvitamiste juhtumite ilmsiks tulemisega. Oma 22. augusti kirjas paavst Franciscusele palub ta kirikupeal kutsuda kokku erakorralise piiskoppide sinodi, et käsitleda skandaale USA-s, Tšiilis, Hondurases ja mujal. Tema ettepanekut toetasid ka Dallase piiskop Edward Burns ja Philadelphia peapiiskop Charles Chaput.

“Paistab, et vaimulike seksuaalsed kuriteod on kirikus ülemaailmne nähtus,” kirjutas piiskop Egan oma kirjas. “Katoliiklase ja piiskopina täidab nende kuritegude ilmsikstulek mind sügava kurbuse ja häbiga.”

Te tegite 22. augustil ettepaneku erakorralise piiskoppide sinodi kokkukutsumiseks vaimulikkonna elu ja teenistuse küsimuses. Mida see sinod endast täpsemalt kujutaks?

Esmalt peame muidugi tulema toime hetkeolukorra ja tekkinud skandaaliga, kuid ma usun, et sinod oleks selle juures suureks abiks. See nõuaks hoolikat ettevalmistamist.

Minu nägemuses koosneks see esmalt ilmikute ja teiste isikute kongressist, kes on asjatundjad seksuaalse kuritarvitamise küsimustes, laste ja haavatavate kaitsmise osas meie piiskopkondades, vaimulike hindamise ja värbamise psühholoogilistes küsimustes, inimseksuaalsuse küsimustes, tsölibaadikohustuse ning seminaristide, preestrite ja piiskoppide “inimarengu” vallas. Selle kongressi liikmed tuleks hoolikalt valida, tagamaks, et neil on suur armastus Kiriku, preestriseisuse ja kõikide psühholoogilise heaolu vastu.

Ma kujutan ette, et sellel sinodil osalevad piiskopid võtaksid sellest esmasest nädalapikkusest kongressist osa, kuid teeksid seda põhimõtteliselt kuulaja rollis. Selle arutelu viljad saaksid siis kanduda edasi ametlikku sinodisse.

Sinod saaks seejärel käsitleda preestri ja piiskopi identiteeti, mis on kujundatud Kristuse kui ülempreestri järgi. Ma soovitaksin sinodil tegeleda praktiliste juhistega elustiili ja tsölibaadi toetamiseks, preestrite ja piiskoppide elureegli koostamiseks ning sobilike vormide loomiseks preestrite ja piiskoppide suunamiseks, vastutusele võtmiseks ja järelevalveks. Saadud tulemuste valguses oleks siis võimalik kanoonilist õigust revideerida ning iga piiskopkond peaks siis seda rakendama vastavalt enda koostatud “vaimulike juhendile”. Selles etapis võivad osaleda ka esmase kongressi ilmikud, kuid põhimõtteliselt vaid kuulajate ja nõuandjatena.

Miks see just nüüd vajalik on?

Puhkenud on tohutus ulatuses rahvusvahelisi skandaale, mis täidavad meid kõiki häbi, kurbuse, hämmingu ja õiglase vihaga. Kuidas sai see kõik juhtuda? Kuidas lubati sellel kõigel juhtuda?

Mõelge vaestele ohvritele, kelle elu on rikutud ning kes ei pruugi neile osaks saanud traumadest kunagi taastuda. Me peame nende eest tõsiselt palvetama.

Mõelge ka valdava enamiku piiskoppide, preestrite, munkade, nunnade ja ilmikute peale, kes annavad endast parima, et elada oma usku autentselt, kuid kes on nüüd nende skandaalide tõttu muserdatud, sageli ka ebaõiglaselt häbimärgistatud.

Puhkenud on tohutus ulatuses rahvusvahelisi skandaale, mis täidavad meid kõiki häbi, kurbuse, hämmingu ja õiglase vihaga. Kuidas sai see kõik juhtuda? Kuidas lubati sellel kõigel juhtuda?

Kiriku olukord 21. sajandil meenutab seda, mis valitses 15. sajandi teisel poolel. Mulle meenuvad filosoof Bernard Lonergani sõnad, kes rääkis kunagi “katoliikluse räbalast kestast.”

Katoliku kiriku struktuurid on paigas, kuid paljud kodukolded on kustunud. Paljud katoliiklased, sealhulgas ka vaimulikud, ei usu enam kiriku õpetusse, eriti isikliku moraali küsimustes. Valitseb segadus südametunnistuse, patu, armu ja pihisakramendi küsimustes. Tundub, et paljud on minetanud arusaama taevast, inglitest ja pühakutest ning transtsendentaalsest ega ole seetõttu tugevalt evangeliseeritud, katehhiseeritud ega kristlusesse pöördunud. Tundub, et sekulaarsed hoiakud ja naudingutele orienteeritud eluviisid on jõuliselt Kirikusse tunginud.

Enamus ristitud katoliiklastest ei praktiseeri oma usku: siin Ühendkuningriigis teevad seda kõigest 10 kuni 15 protsenti. Vaja oleks kiriku pastoraalset kapitaalremonti, mitte struktuuride muutmist vms. Vaja oleks reaalselt ellu viia Vatikani Teise Kirikukogu üleskutse ehk universaalne kutse pühadusele.

Kuidas suudaks teie nägemuses Kirik selle praeguse “pimeda öö” läbida?

Kirik kuulub Kristusele. Ta on jumalik, kuigi, nagu me näeme, koosneb see patustest inimestest nagu Teie ja mina. Ta on loodud selleks, et kutsuda patuseid oma rüppe ja aidata neil pühaks saada.

Kirikus on hetkel kolmetasandiline kriis: esmalt, suur hulk patte ja kuritegusid, mida vaimulikud on noorte vastu toime pannud; teiseks, homoseksuaalsed ringkonnad, mis peapiiskop McCarrickut ümbritsevad, kuid mis on olemas ka mujal Kirikus; ning kolmandaks, kõige sellega valesti ümber käimine ning selle kinni mätsimine Kiriku hierarhia poolt, mis ulatub kuni selle kõrgeimate ringkondadeni välja.

Me ei saa anda seda, mida meil endal ei ole. Keset skandaali ei ole lihtne anda tunnistust Kristuse sõnumist.

Me teame, et kõik need probleemid mõjutavad tänapäeva ühiskonnas paljusid valdkondi ning me teame, et Kirikus on paljudes kohtades, nagu näiteks siin Ühendkuningriigis, juba aastaid tagasi kehtestatud tugevad kaitseprotokollid. Aga sellest hoolimata mõjutab skandaal Kiriku sakramentaalsust ja kahjustab meie evangeliseerimise missiooni. Muidugi peame ka alati meeles pidama, et evangeliseerimine on alati kahesuunaline, nagu sisse ja välja hingamine.

Me ei saa anda seda, mida meil endal ei ole. Keset skandaali ei ole lihtne anda tunnistust Kristuse sõnumist. Kuid mida me saame kõik teha on pöörduda palves Püha Vaimu poole ning paluda samuti Neitsi Maarja, Kiriku Ema, abi, et me võiksime kasvada pühaduses, süvendada oma usku, kahekordistada oma palveelu, oma piibliõpet, oma armastust Jeesuse vastu Pühas Armulaua sakramendis ning oma püüdlusi elada tõeseks seda, mida me kuulutame.

Ning mis ootab meid teie hinnangul seejärel ees?

Kui me töötame Jumala armuga õigesti koos, siis võib praegune kriis viia Kiriku puhastumiseni, aidates meil kõigil muutuda rohkem sellisteks nagu me peaksime olema, Kristuse jüngriteks, pühaks rahvaks. Kristus on tüüri juures.

Nende raskuste algpõhjused peituvad Vatikani Teise Kirikukogu kokkulangemises 20. sajandi teise poole sotsiaalse, seksuaalse ja perekondliku revolutsiooniga. Kui enne seda elasid usklikud mehed ja naised rangelt määratletud kiriklikes struktuurides, kutsus Kirik neid nüüd üles oma elu-, mõtlemis- ja kõneviisi “kaasajastama”. Heaks kavatsuseks oli soov kaasaegse maailmaga suhestuda. Kuid see oli (ja on) maailm, mis oli läbimas radikaalset muutust.

Need kuud on raputanud ja söövitanud usaldust, eriti usaldust Kiriku hierarhiasse. Inimesed näevad piiskoppe ja vaimulikkonda läbi kahtluse prisma.

Minu jaoks tähistas altaripiirete eemaldamine piirangute eemaldamist laiemalt ning sellele järgnenud segadust püha ja profaanse (ilmalik, mittekiriklik – toim) osas. Kuigi me liturgiliselt ei vaja enam altaripiirdeid, vajavad usklikud mehed ja naised endiselt sobilikke piiranguid, mille raames oma kutsumust järgida ja teostada. Nad vajavad piiranguid ja elureeglit, et end kaitsta ning tuletada endale meelde oma püha loomust. Ma usun, et siinkohal oleks sinodist palju kasu.

Piiskopina on viimased kuud olnud kindlasti eriti rasked?

Jah, on küll. Need kuud on raputanud ja õõnestanud usaldust, eriti usaldust Kiriku hierarhiasse. Inimesed näevad piiskoppe ja vaimulikkonda läbi kahtluse prisma. Nad on mures ja tahavad näha tegusid, mitte ainult sõnu. Praegusi raskusi ei saa ignoreerida ega neist lihtsalt vaikides mööda minna, seetõttu üritan ma neile ka oma jutlustes ja kõnedes tundlikult tähelepanu juhtida. Ma soovin lohutada ja anda kindlustunnet usklikele, kelle süda valutab ja kes on hämmingus.

Igal juhul on piiskopi amet kurnav, kuna väga palju on vaja ära teha ja kanda on suur vastutus. Ma tänan Jumalat nende suurepäraste preestrite ja ilmikute eest, kes minuga lähedast koostööd teevad. Nad aitavad ja toetavad mind nii isiklikult kui ka ametialaselt. Teisalt on Kirik Jumala oma, mitte minu. Ma näen seda väga sageli oma igapäevaelus: jõudu, armastust ja rõõmu sellest, kuidas Kristus oma ustavate seas töötab. Portsmouthi piiskopkonnas on väga palju sellist, mille eest tuleb Jumalale tänulik olla.

Kuidas te suudate oma tööd jätkata?

See on kõik tänu Jumala armule. Iga minu päev peab algama euharistliku adoratsiooni püha tunniga, see on aeg, et olla lähedal Jeesuse südamele. Palveelu ja õpingud on ülimalt olulised, et luua isiklik ja kirglik sõprus Jeesusega, kes meid teiseks muudab. Keskse tähtsusega on igapäevane Missa pühitsemine ja regulaarne pihisakramendi vastuvõtmine koos igapäevase tunnipalve, roosipärja, paastu ja muude usutoimingutega.

Palveelu ja õpingud on ülimalt olulised, et luua isiklik ja kirglik sõprus Jeesusega, kes meid teiseks muudab.

Oluline on vaimse juhendaja olemasolu ning iga-aastase retriidi ettevõtmine. Mulle meeldib ka konverentse külastada, mis aitab mul asjadega kursis püsida. Mul on samuti piiskoppidest sõpru, kellele ma saan helistada, et nõu küsida. Ühtlasi on minu jaoks olulised ka mu isiklikud sõbrad ja perekond, eriti aga mu vanad preestritest sõbrad.

Ma üritan iga nädal ühe päeva puhata. Mulle meeldib ka regulaarselt lühikesi pause teha – siis on midagi, mida oodata! Kuid üle kõige ei suuda ma piisavalt ära tänada Issandat tema läheduse eest ning samuti kõiki oma kaitsepühakuid, eriti aga Jumalaema, püha Jean Vianney’d ja õnnist Pier Giorgio Frassatit.

Millist nõu annaksite ustavatele katoliiklastele keset seda tormist merd, mille pekslevate lainete keskele kirikulaev sattunud on?

Hoidke rahulikku meelt ja liikuge Jeesusele lähemale. Püüdke luua sügavam isiklik suhe Jeesuse Kristusega Pühas Armulauas. Uurige evangeeliumeid. Palvetage roosipärga. Sõltuge täielikult palvest. Pühenduge vaeste ja puudustkannatavate teenimisele.

Nii muutute palju teadlikumaks ja sihikindlamaks jüngriks ning tuvastades oma vaimulikke ande on teil võimalik palju aktiivsemalt osaleda Kiriku missioonis. Igaüks peaks Jeesust jäljendades pürgima oma elus pühaduse poole, olema kuulekas Jumalale ja õiguspärasele autoriteedile, üksteist armastama ja austama, olema täidetud Pühast Vaimust ning kasvatama endas rõõmsat, positiivset ja teotahtelist suhtumist.

Oma 2000 aasta pikkuse ajaloo vältel ei ole Kirik kunagi varem pidanud rinda pistma sellise sekulaarse, relativistliku ja liberaalse kultuuriga. See on suur katsumus.

Oma 2000 aasta pikkuse ajaloo vältel ei ole Kirik kunagi varem pidanud rinda pistma sellise sekulaarse, relativistliku ja liberaalse kultuuriga. See on suur katsumus. Ühendkuningriigis on (misjoni)tööpõld lai ning saak rikkalik. Kuigi töö võib olla raske, ei ole siiski põhjust meeleheiteks. Jeesus andis Kirikule korralduse misjonitööks: “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad” (Mt 28:19). Tema on tee, tõde ja elu (Jh 14:6) ning meie usume isegi sel hetkel, et Püha Vaim tegutseb inimeste südametes, kutsudes neid Kristuse ja Tema Kiriku poole.

Mitte “evangeeliumi toode” ei ole rikkis, vaid inimeste võime kuulata Jumala häält kiires tarbijakultuuris, mis on täis tähelepanu eksitajaid, meelelahutust, mobiiltelefone ja internetti. Meie kui katoliiklaste jaoks on meie sõnum tohutult hea uudis ning see on mõeldud jagamiseks kõigiga. Meie ülesandeks on selle sõnumi, Jeesuse Kristuse isiku, edastamine loomingulisemalt ja atraktiivsemalt, nii et kõik leiaksid oma tee tõelise, kestva inimliku õnne ja rahuloluni, mille järele nad igatsevad.

Kui saaksite täna öelda Pühale Isale ühe asja, siis mida talle ütleksite?

Püha Isa, võtke vastu meie palved ja palun, palun “kinnitage oma vendi” (Lk 22:32).

Intervjuu tõlkis Martin Vaher.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!