Intervjuu Lindsay Shepherdiga pornograafia kahjulikkusest

Lindsay Shepherd vestlussaates The Rubin Report. Foto: YouTube'i kuvatõmmis

Publitsist Jonathon Van Maren intervjueeris mullu eneselegi üllatuslikult sõnavabaduse kaitsjaks tõusnud Lindsay Shepherdit seoses tema hiljutiste pornograafia vastaste kommentaaridega, mis tõid talle nii toetusavaldusi kui ka kriitikat ning mis algatasid sellel teemal elava ja kirgliku ühiskondliku arutelu.

Vasakpoolsetel on kombeks luua tahtmatult sõnavabaduse sõdalasi ning Lindsay Shepherd, Wilfrid Laurieri ülikooli õppeassistent, on üks nendest. 2017. aasta novembris näitas ta oma kommunikatsiooni õppekursuse raames mõningaid videolõike dr Jordan Petersoni väitlusest sunnitud kõne ning transsooliste asesõnade teemal TVO kanali saatest The Agenda with Steve Paikin.

Ülikooli LGBTQ klubi esitas selle peale kaebuse ning Shepherd kutsuti seejärel koosolekule oma juhendaja, erinevuse ja võrdsuse büroo juhataja kohusetäitja ning oma akadeemilise programmi juhatajaga, kus talle öeldi, et nende videolõikude näitamine võib rikkuda Ontario inimõiguste koodeksit, Laurieri ülikooli soolise ja seksuaalse vägivalla poliitikat ning et mõned tajusid sellist teguviisi „ähvardavana“.

Tema juhendaja võrdles seda koguni klassis Hitleri kõne näitamisega ilma konteksti andmata (Jordan Peterson esitas selle kommentaari tõttu ka Shepherdi juhendaja vastu hagi). Shepherd salvestas selle kohtumise ning avalikustas salvestise meedias, vallandades pahameeletormi, mille tulemusena palusid temalt vabandust nii Wilfrid Laurieri ülikool kui ka tema juhendaja ning ülikooli sisejuurdlus tuvastas, et Shepherd ei teinud midagi valesti. Ta esitas ka hagi Laurieri ülikooli vastu, kuna tema hinnangul on selle olukorra negatiivsed järelmid hävitanud tema igasugused väljavaated akadeemilisele karjäärile. Nüüdseks on Shepherd asutanud Laurieri vaba mõtte ühingu vaba mõttevahetuse edendamiseks ning on muutunud omamoodi sõnavabaduse aktivistiks.

Seetõttu olid paljud üllatunud, kui ta säutsus 24. augustil Konservatiivse Erakonna Konventsioonil esitatud ettepaneku toetuseks juhtida tähelepanu pornograafia kahjulikule mõjule – seda enam, et paljud teised jurisdiktsioonid on käsitlenud pornograafiat rahvatervise kriisina. „Haha. Ma tegelikult toetan seda,“ kirjutas ta oma säutsus.

“Netiporno on vastik ning ma ei käiks kunagi mehega, kes seda vaatab. Mul on hea meel, et meeste seas on tekkinud liikumine – need, kes varasemalt pornot vaatasid, on mõistnud selle kahjulikkust ning selle vaatamise lõpetanud.” Ta säuts leidis Twitteris korraga plahvatuslikku vastukaja (eeldatavasti paljude meeste tõttu, kes ei ole porno vaatamist lõpetanud) ning ta valas veel samal päeval humoorikalt õli tulle, säutsudes: “Tundub, et paljud inimesed arvavad, et tänapäeva feminism on rikkunud suhtedünaamikat, kuid tegelikult on selle põhjuseks see, et naised leiavad oma abikaasade otsinguajaloost teismeliste pornot hahaha.” Üks tema kanepiaktivistist kriitik Marc Emery, keda tuntakse Kanadas ka Kanepiprintsi nime all, kutsus teda seepeale koguni “sõnakaks moraalijüngriks” ning nimetas mehi, kes pornot ei vaata, “kuivikuteks”.

Kuna ma kirjutan väga sageli pornograafia teemal, siis soovisin Shepherdile mõningaid küsimusi esitada ning ta oli meeleldi nõus nendele vastama. Alljärgnevalt on kergelt toimetatud kujul ära toodud meie vestlus.

Kust pärineb sinu seisukoht pornograafia osas?

Ma mäletan, et sattusin seda kunagi nägema, kui olin vist ülikoolis esmakursuslane. Ma olin kogemata ka lapsena selle otsa komistanud, kuid panin selle alati vastikustundega koheselt kinni. Kuid tõsiselt puutusin ma sellega esimest korda kokku teismelisena. Ma leidsin, et see on lihtsalt nii jälk, et mul hakkas sees keerama. Leidsin, et see on äärmiselt häiriv ning ma ei suutnud uskuda, et kedagi võiks selline materjal erutada.

Seejärel uurisin ma seda teemat põhjalikumalt ning sain aru, et on olemas selline asi nagu pornosõltuvus ning hiljaaegu sain ma teadlikuks ka selliste meeste liikumisest, kes on mõistnud, kuidas pornograafia on neid kahjustanud ning kes on seetõttu täielikult loobunud selle vaatamisest. Tegelikult on pornograafia vaatamine minu hinnangul ka üks petmise vorme.

Mõne aasta eest ilmus Pamela Pauli raamat Pornified (“Pornostatud”), milles toodi ära, et paljud mehed ei näe pornograafia vaatamist petmisena, samas kui paljud naised näevad. Kas paljud naised lihtsalt taluvad oma elukaaslaste pornotarbimist, kuna tänapäeva kultuur lihtsalt eeldab neilt seda?

Mõningaid mu naissoost sõpru ei häiri see üldse, kuid samas on mul ka teisi sõpru, kelle puhul ma saan aru, et nad on oma elukaaslase pornovaatamisest väga häiritud. Mul oli sõber, kes kasutas oma poiss-sõbra sülearvutit ning avastas sellest igasugu kaustu, näiteks nimega “tööasjad”, ning kui ta need avas, siis leidis ta sealt vägivaldset pornograafiat. Ma sain aru, et ta oli sisimas äärmiselt šokeeritud, kuid läks sellegipoolest lihtsalt selle narratiiviga kaasa, mille kohaselt kõik mehed vaatavad seda, see on lihtsalt normaalne, kuigi seal leidus pehmelt öeldes veidrat materjali. Ma üritasin talle öelda, et tegelikult see ei pea olema normaalne – sa peaksid selle teema tõstatama ja ütlema, et sinus tekitab see vastikust ning sa oleksid tõesti tänulik kui ta loobuks pornograafia vaatamisest.

Millises ulatuses on sinu arvates porno mõjutanud praegust üliõpilaselu, eriti kui võtta arvesse asjatundjate tähelepanekuid, et peavoolu pornograafia soodustab naiste vastast vägivalda?

Mul on omavanuseid üliõpilastest sõpru, kes on mulle kirjeldanud oma seksuaalkogemusi ning nende põhjal on väga lihtne tuvastada, kas mees vaatab liiga palju pornot, sest ta käitub siis nagu naine oleks näitleja pornofilmis. Ning ma võin sulle kinnitada, et naiste arvates on see väga eemaletõukav. Kui keegi on arusaadavalt pornosõltlane, siis see ei ole elukaaslase puhul kuigi kütkestav iseloomujoon.

Mis sundis sind Twitteris pornograafiast rääkima?

Ma nägin, et konservatiivse poliitika konventsioonil arutati mingisuguse pornograafiat puudutava poliitika üle, mida ma ei näinud ei tsensuuri ega keelamisena, vaid harimise ja teadlikkuse tõstmisena, kuid inimesed tõlgendasid seda kohe kui minu soovi pornograafiat tsenseerida. Ma mõistan, et see ei ole populaarne idee, kuigi kultuuriliselt ja sotsiaalselt tuleks pornograafia vaatamist äärmiselt taunida. Tegelikult peaksid naised saatma selge signaali, et kui mees on pornosõltlane, siis nad lihtsalt ei soovi temaga tegemist teha.

Sa ilmselt aimasid, et see on plahvatusohtlik teema.

Tegelikult ei aimanud. Ma ei mõistnud seda ning olin seetõttu tõesti üllatunud. Ma üritasin järgmisel päeval tegelikult Twitterit mitte külastada, kuna mul oli seal lihtsalt liiga palju teavitusi. Kuid ma otsustasin selle siiski lihtsalt välja öelda, kuna ma olen juba niigi harjunud oma ebapopulaarseid arvamusi väljendama ning harjunud saama selle eest nii mõningast toetust kui ka kriitikat. Kõnealuse sõnavõtu eest sain ma peamiselt negatiivset tagasisidet, kuid see tuleneb ilmselt ka tõsiasjast, et minu Twitteri järgijate seas on vähe naisi.

Kas ei tundu mitte loogiline, et kui miljonid mehed vaatavad miljoneid tunde peavoolu pornograafiat, mis kujutab valdavalt naistevastast vägivalda, et siis kandub see mingil hetkel kultuuri üle?

Jah, ma tõstsin oma säutsus netiporno eriliselt esile, kuna internetis on võimalik vaadata nii palju videoid kui süda lustib ning vaadata neid nii kaua järjest, kuni nendest ära tüdined. Seejärel keerad vinti veel juurde ning vaatad midagi ekstreemsemat. Ja nii asi pidevalt süveneb, sest erutust otsitakse aina äärmuslikumast materjalist. Ma leian, et näiteks 1970ndate Playboy ajakirjad olid selles suhtes palju ohutumad.

Paljud naised ütlevad, et olenemata sellest, kas pornograafia on hea või halb, on võimatu leida kedagi, kes seda ei vaataks. Sa oled öelnud, et sa ei käiks kellegagi, kes vaatab pornot ning et sa käid kellegagi, kes seda ei vaata. Mida sa ütleksid nendele naistele?

Minu endine poiss-sõber, kellega ma noore hilisteismelisena paar aastat käisin, vaatas pornograafiat. Kui ta midagi oma telefoni trükkis, siis ilmusid need veebilehed nähtavale. Ma rääkisin temaga sellest ja ütlesin, et „pornograafia ajab sind peast segi“ ning andsin talle mõista, et minus tekitab ebamugavust, et ta seda vaatab ja oleks kena kui ta lõpetaks. Ma arvan tõesti, et kui sinu poiss-sõber või abikaasa sind tõeliselt hindab, siis on ta nõus selle pingutuse tegema. Isegi enne kui ma oma praeguse poiss-sõbraga käima hakkasin, rääkisime sellel teemal sõprade ringis, kuhu kuulus tegelikult mitmeid meessoost sõpru, kes olid juba aastate eest lõpetanud pornograafia vaatamise – ning see oli miski, mis tekitas minus esmalt soovi temaga käima hakata.

Üldpildi huvides tahan mainida veel kahte asja. Ma ei pea ennast sotsiaalseks konservatiiviks, mis muudab mind selles olukorras natukene ainulaadseks, sest inimesed ei saa aru, kust minu selline hoiak pärineb. Kuid see on tegelikult lihtsalt instinkt. Teine asi puudutab lastepornograafiat. Tahaksin küsida nendelt inimestelt, kes rõhuvad sõna- ja väljendusvabadusele ning väidavad, et pornograafia on kunst, et see on kunstivorm – tahaksin neilt küsida: mida te arvate siis lastepornograafiast? Kas ka selle puhul on tegemist väljendusvabadusega?

Intervjuu tõlkis Martin Vaher. Pikemat intervjuud Lindsay Shepherdiga seoses mullu Wilfrid Laurieri ülikoolis aset leidnud intsidendiga on võimalik vaadata siit:

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!