Peab püüdlema selle poole, et me omaenda perekonnas tunneksime ennast hästi. Tuleb pingutada selle nimel, et armastus lähedaste inimeste suhtes saabuks ja jääks püsima, kõneleb Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku uus metropoliit Eugeni Objektiivile antud usutluses.

Austatud metropoliit Eugeni, õnnitleme teid Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi ametisse valimise puhul ning soovime teile viljakat teenimist Issanda viinamäel. Soovime oma lugejatele tutvustada Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku uut ülemkarjast ja palume teid rääkida veidi endast. Milline oli teie kui uskliku inimese noorus?

Minu elu on olnud selline, et raamatut sarjast “Suurepäraste inimeste elu” (“Жизнь Замечательных Людей)” sellest ei saaks. Seepärast ei pea ma vajalikuks peatuda minu noorpõlvel. Kui sellele praegu üldistades tagasi vaadata, siis ütleksin nii, nagu peaks põhimõtteliselt vastama iga usklik inimene, kes räägib oma elust: “Olen usaldanud end Jumala hoolde!” Nii ka mina – usaldasin end Jumalale! Kõik, mis on minu elus juhtunud või juhtub, on Jumala tahe. Ärme räägi pigem minust, vaid sellest, mis on meile kõigile oluline.

Eesti luterlikus kirikus oli märgatav tõus kirikuelus 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Kuidas hindate olukorda Vene Õigeusu Kirikus? Venemaal ehitatakse ja taastatakse kirikuid ning kloostreid, on palju palveränduritele suunatud teenuseid, mis on abiks ränduritele nii kodu- kui välismaal – kas Vene ühiskonda võib pidada religioosseks? Läänes suletakse praegu kirikuid, müüakse mošeedeks, restoranideks ja ööklubideks. Mida ütleksite teie inimestele, kes kavatsevad sulgeda kiriku teile alluvas piirkonnas?

Olukorrast Vene ühiskonnas… Paljud on hämmeldunud küsimusest, miks Läänes suletakse, Venemaal ja näiteks Eestis aga avatakse kristlikke pühakodasid. Läänes suletakse sadu kirikuid koguduste vähenemise pärast ja neist saavad, nagu tõeselt ütlete, baarid, restoranid, hotellid poed jne. Kirik on Jumala koda. Ja see Koda ei jää tühjaks, kuni temas elavad usk ja Kristuse käsud. Ka Venemaal olid sellised ajad, kui enamlased hävitasid kirikud ja tegid neis klubid ning kinod… 1917. aasta ületas mitmekordselt eelnevad perioodid oma metsikuse ja meeltesegaduse poolest. “Kuradid asusid inimeste hingedesse ja Vene rahvast tuli kui seestunu, kurjast vaimust vaevatu…” – nii kirjutas vene teoloog, tsaariperekonna vaimulik isa, Poltaava piiskop Feofan. Usklikud aga kandsid endas läbi põrgulike kannatuse usku Jumalasse … ja Issand ei hüljanud oma ustavaid püüdluses olla Temaga. Täna näeme, kuidas meeleparanduse läbi Issand aitab meid. Ta on meiega – ustavate hulkadega, Õigeusu Kirikuga.

Kui palju võib aga kogu ühiskonda pidada religioosseks, on eraldi küsimus. Kui ühiskond võtab vastu elupooldavad seadused – sest Elu puudutavad seadused on ühiskonnale südamesse kirjutatud – siis võibki öelda, et meil on tegemist religioosse ühiskonnaga.

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks loodi eesmärgiga võidelda meile Issanda poolt antud elu eest, sealhulgas ka veel sündimata laste õiguste eest, laste õiguse eest saada haridus, mis ei väärasta nende teadvust ja maailmavaadet. Samuti oleme veendunud, et perekonna võivad luua ainult mees ja naine. Meie ühiskonnale avaldatakse tugevat survet eesmärgiga lammutada Jumala käsud. Kuidas julgustaksite Teie oma karja ja meie ühiskonda sellistel keerulistel aegadel?

Arutelu perekonnast on tõsine vestlus inimese naasmisest Jumala juurde, sest perekonnaelu kujutab endast ohverdavat armastust. Athose mäe püha Paisios ütles: “Elu ainus väärtus on perekond. Nii pea kui hukkub perekond, hukkub ka maailm. Näita oma armastust eelkõige oma perekonnas.”

Täna, kogedes patuse maailma survet, elab kristlik perekond väga raskel ajal. Ent on olemas ju ka Jumala maailm, õnnistus, mis aitab meil vastu pidada elu muredes ja katsumustes. Ja ei maksa unustada, et lapsi ja vanemaid ühendab vaimulik toit, mitte ainult ühine katus pea kohal. Vanemate olulisim kohustus on tuua laps Jumala juurde. Parimaks kaitseks perekonna lagunemise vastu on jumalakartlik elu. Me ütleme, et kirik on Noa laev, perekond jällegi väike Kirik. Seepärast on ka mehe ja naise liit päästev laev mis kaitseb patu eest.

Kaasaegne maailm sunnib meile peale mitmeid variante “perekonnast”, millest üks on “samasooliste abielu”. Me peame mõistma, et see on tee kuristikku. Olen kuulnud palju erinevaid teooriaid selle patu toetuseks. Nendes väidetes, millega meid veendakse “samasooliste abileude” võimalikkuses, interpreteeritakse võltsides isegi Jumala Sõna. Aadama aegadest peale abielu oli ja jääb vääramatult liiduks mehe ja naise vahel. Kui Jumal lõi inimese ja lõi talle naise abiks, anti neile käsk: “Olge viljakad ja teid saagu palju!” (1Ms 1:28). See käsk peab loomupärasel moel perekonnas täide viidud saama. Sõna “sugupool” tähendab poolt tervikust. Inimloomus saab täiuslikuks liidus Jumalaga oma olemuse taastamiseks või siis mehe ja naise õnnistatud liidu läbi, kui “kahest saab üks liha” (1Ms 2:24). See liit on Jumala seaduste elluviimiseks, inimhingede pääsemiseks, elu edasiviimiseks. Seega – lapse ilmale toomiseks. Kristluse seisukohast on laps Jumala and ja õnnistus. Teate, hirm on meie niigi patuse maailma pärast, kus naised püüavad otsustada Jumala asemel, kas laps sünnib või ei! Abort on kuritegu, raske patt. Sünnitusmajad ei pea muutma Heroodese tapamajadeks.

On suurepärane film “Hääletu karje” (“Безмолвный крик”). Selles on ultraheli abil üles võetud üks abortidest. Kohutav vaatepilt! Salvestust läbi viinud günekoloog otsustas mitte ainult lõpetada raseduste katkestamise, vaid ka võidelda nende keelustamise eest. Las vaatavad seda filmi need, kes ei ole veel mõelnud sellest, et abordid ei ole lihtsad kirurgilised operatsioonid, vaid seadustatud lastetapmine. Laste tapmine on aga kuritegu inimkonna vastu.

Mis puudutab haridussüsteemi, siis siinkohal ütlen üht asja – see on meie ühiskonna vaimse seisundi peegeldus. Ei tohi lahutada kooli eetilisest tõest. Eetilisuse igavikulisi seadusi ei tohi ümberhinnata ja ümber kirjutada “selle maailma vägevate” meeleheaks.

Millega aga julgustada oma ustavaid koguduseliikmeid? Peab püüdlema selle poole, et me omaenda perekonnas tunneksime ennast hästi. Tuleb pingutada selle nimel, et armastus oma lähedaste inimeste suhtes saabuks ja jääks püsima. Ja peame teadma, et sellisel moel püsime päästval teel, mis on Looja enese poolt maha pandud juba paradiisis ning millel käies võime uuesti sinna naasta.

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Eugeni (Vladimir Rešetnikov), MPEŐK eestseisja
Sündinud 9. oktoobril 1957 Kasahstanis
1984 pühitseti diakoniks ja preestriks
1991–1994 Stavropoli vaimuliku seminari rektor
Piiskopiks pühitsetud 16. aprillil 1994
Alates 1994. aastast Vene Õigeusu Kiriku õppekomitee esimees
Alates 1995. aastast Moskva Vaimuliku Akadeemia rektor
29. mail 2018 valiti Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliidiks

Päisefotol: metropoliit Eugeni (Scanpix)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!