Iseseisev kaitsevõime garanteerib riikliku iseseisvuse

Reservkolonelleitnant Leo Kunnas rõhutab, et kui Eestil ei ole esmast iseseisvat kaitsevõimet, siis me sõltume oma liitlastest ja nende poliitilisest tahtest, mida me ei kontrolli. Sõjaliselt ollakse täna nõrgemad kui kümme aastat tagasi, sest Venemaa on vahepeal palju tugevamaks muutunud ja viib oma moderniseerimisplaanid ellu aastaks 2020.

“Mis on iseseisev kaitsevõime ja milleks seda vaja on?” küsib Kunnas alustuseks ja meenutab, et kuigi me kuulume NATO-sse ja oleme osa kollektiivkaitsest, Põhja-Atlandi leping sätestab, et liikmesriigid kaitsevad ennast ise ja teised abistavad teda.

Kunnase hinnangul ei ole Venemaa soov taastada impeerium kuhugi kadunud ja seetõttu peame me valmis olema laiaulatuslikuks sõjaliseks kallaletungiks. See on latt, millele iseseisev kaitsevõime peab vastama.

Küsimus – kas see on võimalik? Kunnas toob näite, et üle 5 miljoni elanikuga Soome kulutab riigikaitsele 1,2–1,4 protsenti SKP-st ehk palju vähem kui Eesti. Mida selle eest saab? Soomel on sõjaaja kaitsejõududes 230 000 võitlejat (ja seda pärast vähendamist), ajateenistusse kutsutakse 75–80 protsenti kutsealustest (Eestis vaid üle kolmandiku). Soomel on hävitajatõrje 60 püüdurhävitajaga, rannakaitse ja miiniveeskamise võimekus, keskmaa õhutõrje, kaks soomusbrigaadi, 9 jalaväebrigaadi.

Eesti on Soomest umbes viis korda väiksem, ka territooriumi mastaabilt. “Me suudame põhimõtteliselt teha samu asju, kui me kasutame oma ressursse mõistlikult,” ütles Kunnas ja lisas, et Soome näide lükkab ümber kõik väited, et esmast iseseisvat kaitsevõimet ei olegi võimalik selle raha eest üles ehitada ja me peaksime sõltuma liitlastest.

“Kui meil ei ole iseseisvat kaitsevõimet, siis nii lihtne see ongi, et me olemegi sõltuvad oma liitlastest. Me sõltume nende poliitilisest tahtest, mida me mitte kuidagi ei kontrolli. Me sõltume sellest ajaraamist, kui kiiresti vägesid tehniliselt on võimalik siia tuua. Ja see ajaraam ei ole tundides või mõnes päevas, vaid on palju pikem. Me sõltume paljudest logistilistest faktoritest. Me sõltume kõigest, aga me ei ole iseseisvad. Siin on see viga või probleem, milles liigne sõltuvus väljendub.”

Operatiivohvitserile saab kaardi ees selgeks, kui suur on see kriitiline miinimum, kui palju on meil vaja jõudu, et me üldse saaks sõdida, rääkimata heidutusest. Kindral Ants Laaneots pani juba 1990. aastatel paika, et vaja on kuus brigaadi ekvivalenti vägesid. Eesti tingimustes on vaja nelja kaitseringkonda ja kahte brigaadi – vähemalt 50 000–55 000 inimest sõjaaja kaitsejõududes. Parem 90 000–100 000, sest paljud ei pruugi jõuda kohale otsustavaks momendiks. “See on puhtalt operatiivvajadustest tulenev loogika ja seda loogikat ei saa eirata,” märkis Kunnas.

Eesti astus NATO-sse siis, kui organisatsioon oli muutumas ning vähendas oma armeesid, orienteerudes sõdadele väljaspool oma territooriumi. Ida-Euroopas on jõutasakaal läinud otsustavalt Venemaa kasuks. Eesti ei saanud esmast iseseisvat kaitsevõimet täielikult välja arendada.

“Me oleme praegu seisus, kus meil on umbes poolt tööd tehtud, mis meil on vaja, aga teine pool on tegemata. Aga sõjas kehtivad julmad reeglid – kes teeb pool rehkendust, see lihtsalt kaotab.”

NATO vajab Kunnase hinnangul U-pööret – pööret tagasi oma territooriumi kaitsmise juurde. Samal ajal Venemaa ei ole enam see, kes kümme aastat tagasi. Seal viiakse aastaks 2020 ellu väga laiaulatuslik moderniseerimisprogramm. “Sõjaliselt me oleme nõrgemad kui kümme aastat tagasi, sest Venemaa on nii palju tugevam,” tõdes Kunnas.

Leo Kunnase sõnul on Eestis viimastel aastatel tehtud uusi vigu juurde ja see on väga ohtlik. Praeguses riigikaitsedoktriini järgi on likvideeritud kaitseringkonnad ning kaitseliidule on pandud kaitseväe ülesanded. Seda põhjendatakse sellega, et inimesi on liiga vähe. Kadunud on ühtne juhtimissüsteem.

“Ma usun, et Jumal on armuline, aga ma ei ole kindel selles, et Vladimir Vladimirovitš ja Vene kindralstaap seda on. Seepärast tasuks meil pingutada,” võttis Kunnas oma ettekande kokku.

Toimetaja koostatud kokkuvõte Leo Kunnase ettekandest 5. novembril 2016 Rahvusraamatukogus portaali Objektiiv aastapäevakonverentsil “Millist Eestit me tahame?”

Vaata lähemalt videost.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!