Jaak Valge Objektiivile: sisseränne on sõlmküsimus

Jaak Valge kõnelemas SAPTK konverentsil Kultuurikatlas

Ajaloolane Jaak Valge nentis usutluses portaalile Objektiiv, et lõdva või soosiva sisserändepoliitika tulemusena vahetatakse rahvastik välja ning seda protsessi enam tagasi ei pööra. Valge hinnangul võib immigratsiooniküsimus saada 2019. aasta valimiste peateemaks, juhul kui poliitladvik jätkuvalt immigratsiooni soodustab ning kui sisserändega kaasnevaid probleeme korralikult teadvustatakse.

Intervjuu Jaak Valgega:

Küsimus: Avaldasid Postimees AKs koos Aimar Altosaarega artikli, milles näitasite veenvalt, et massiivne tööränne Eestisse ei ole meie ühiskonnale kasulik – vähemalt madalamate kategooria töötajate sisseränne ja pikemas perspektiivis vaadates. Eelmise nädala kolmapäeval käsitleti sama teemat aga ETV saates “Suud puhtaks”, ning kõlama jäi pigem teine seisukoht. Kas sind sinna saatesse ei kutsutud?

Vastus: Tegelikult kutsuti küll. Ent ei näinud põhjust, miks selleks, et viit lauset öelda, peaksin Kuressaarest Tallinna sõitma. Pealegi ei klapi mulle üldse selle saate formaat: seal kõlama jäämiseks peab omama võimekust öelda õiges kohas lühikesi ja tabavaid repliike, aga minule seda võimekust antud ei ole. Mulle sobib pikem ja süvenenum arutelu, mil saaksin korralikult argumenteerida.

K: Võib-olla ongi sedalaadi saadete formaat mõeldudki selleks, et saaks avalikkusele serveerida juba ette teada tulemust? Jätta vaatajale mulje, et ühiskonna enamus kiidab selle heaks? Ning ühtlasi tekitada vaatajas tunde, et ta on oma arvamusega üksi?

V: Vaatasin saadet ja päris seda muljet, et saatejuht oleks tahtnud arutlust ilmtingimata ühes suunas juhtida, ei jäänud. Küll aga näib mulle, et sisserände hindamisel on Eestis kujunenud huvitav olukord: võimupoliitikud käsitlevad sisserännet lühikese vaatega, ühiskonna enamus aga näeb – ma ei tea, kas teadlikult või alateadlikult – strateegilist perspektiivi ja hindab sisserännet negatiivselt. Nimelt käesoleva aasta augustis toimunud küsitluse alusel leidis ligi kaks kolmandikku Eesti kodanikest, et Eesti ei vaja kolmandatest riikidest (väljastpoolt Euroopa Liitu pärit) pärit tööjõudu. Saatekülaliste valik aga küll ühiskonna arvamust ei peegeldanud ja nii võis sealsetest väidetest tõesti jääda vaatajale mulje, et tööränne Venemaalt ja Ukrainast on paratamatu ja ühiskonna enamuse poolt pigem heaks kiidetud. Aga need põhjendused, mida sisserände soodustamise õigustamiseks saates kasutati ning ka peavoolumeedias tihti kasutatakse, on küll väga loosunglikud ja pealiskaudsed. Neid argumente, mis meie oma “Postimehe” artiklis välja tõime, peaaegu üldse ei analüüsitud.

K: Meil on palju räägitud nn kvoodipagulastest, aga mitte töörändest.

V: Mu arvates on Euroopa Liidu nn pagulaspoliitikas osalemise küsimus pigem väärtus- ja riigi väärikuse küsimus. Kas Eesti peab osalema poliitikas, mis oli algusest peale ebarealistlik ja tänaseks ilmselgelt läbi kukkunud? Või peaksime üheselt deklareerima, et me pole käsutäitja provints, vaid iseseisev riik, iseseisva poliitikaga, võtame vastu vaid tõelisi poliitilisi pagulasi, toetame Euroopa piiride kindlustamist ja hädas olevaid inimesi nende kodumaal? Euroopa Liidu nn pagulaspoliitika ja sealt tulevad võimalikud kohustused on meile hoopis väiksema tähtsusega kui meie omas riigis aetav töörändepoliitika. Tänaseks on meile jäänud vist kusagil 80 nn kvoodipagulast, aga töörändajaid ning nende pereliikmeid on tulnud ainuüksi 2017. aastal ligikaudu sada korda rohkem.

Euroopa Liidu nn pagulaspoliitika ja sealt tulevad võimalikud kohustused on meile hoopis väiksema tähtsusega kui meie omas riigis aetav töörändepoliitika. Tänaseks on meile jäänud vist kusagil 80 nn kvoodipagulast, aga töörändajaid ning nende pereliikmeid on tulnud ainuüksi 2017. aastal ligikaudu sada korda rohkem.

K: Sada korda? Aga “Postimehest” võis lugeda, et nüüd on valitsusele esitatud kava, millega tahetakse töörännet veelgi intensiivistada.

V: Jah, sada korda. Tõsi, neist suurem osa (käesoleval aastal oktoobri lõpu seisuga 6238) on nn lühiajalised, st ilma Eesti elamisloata töötajad, kes võivad Eestis senise regulatsiooni kohaselt töötada kuni üheksa kuud aasta jooksul. Ent ka elamisloaga töörändajaid on tulnud kolmandatest riikidest koos nende pereliikmetega arvatavasti ligi kahe tuhande ringis. Ning lisaks on meil veel lähetuslepingu alusel mõnes teises Euroopa Liidu riigis tööle võetud ja Eestisse lähetatud isikud, aga ka illegaalne tööjõud.

K: Miks siis ulatuslik ränne strateegilises perspektiivis negatiivne on? Erinevus ju rikastab ühiskonda, nagu öeldakse.

V: Euroopa Liidus domineeriva peavooludiskursuse kohaselt on migratsioon tõesti peaaegu alati kasulik ja juba küsimuse püstitamist ise loetakse tihti paremäärmusluseks, populismiks või millekski muuks, mida tuleb negatiivse sõnaga tähistada, halvemal juhul on neiks sõnadeks koguni rassism või natsism. Muidugi sõltub see tähistajast endast, mida ebademokraatlikum ta on, seda vängemat terminit kasutab.

Loomulikult on rändel nii kasulikke kui kahjulikke külgi: ränne on vajalik kogemuste omandamiseks ja uute oskuste sissetoomiseks, silmaringi laiendamiseks, ühiskonna mitmekesistamiseks jne. Ning just seda domineeriv diskursus toonitabki, jättes kõrvale negatiivsed küljed. Nimelt võib suuremahuline ränne lõhkuda nii neid ühiskondi, kuhu rännatakse, ega pruugi olla kuidagi kasulik ka neile ühiskondadele, kust välja rännatakse. Näiteks suuremahuline arstide ja oskustööliste väljaränne Eestist ei muuda Eesti ühiskonda kuidagi paremaks. Ning on veelgi drastilisemaid näiteid. Zimbabwes on üks maailma kõrgemaid HIV viirusega nakatanute määrasid, ent ¾ seal riigi raha eest koolitatud arstidest rändab välja, peamiselt USAsse, ning võime küsida, kes on rassistlikum, kas see, kes leiab, et nende väljaränne on hea, või see, kes leiab, et mitte?

Kui Kalle Palling väitis tolles telesaates, et kui me tööjõudu sisse ei too, siis ütleme lahti oma inimeste ja oma laste pensionidest, siis tegelikult on olukord vastupidine – Kalle Pallingul jääb tööjõu sissetoomise korral pensioni saamise võimalus pigem väiksemaks, sest tema lapsed – ma ei tea, kas tal neid on –, tema lapsed või hüpoteetilised lapsed peavad pensioni teenima ka neile sisserännanutele, keda Palling tahab siia kutsuda.

Üks tavaväide, millega põhjendatakse sisserände vajadust, on see, et Euroopa ühiskonnad vananevad. On tõsi, et vananevad, ent sisseränne seda ei peata. Nimelt ei jää ka immigrandid noorteks, vaid vananevad samuti, ning sisserännanute sündimus, eriti kui tegemist on nende riikidega (Venemaa ja Ukraina), kust pärinevad Eestisse tulevad töörändajad, on Eesti omast madalam. Seega ei aeglusta nende sisseränne Eesti ühiskonna vananemist, vaid kiirendab, ning kui Kalle Palling väitis tolles telesaates, et kui me tööjõudu sisse ei too, siis ütleme lahti oma inimeste ja oma laste pensionidest, siis tegelikult on olukord vastupidine – Kalle Pallingul jääb tööjõu sissetoomise korral pensioni saamise võimalus pigem väiksemaks, sest tema lapsed – ma ei tea, kas tal neid on –, tema lapsed või hüpoteetilised lapsed peavad pensioni teenima ka neile sisserännanutele, keda Palling tahab siia kutsuda. Pealegi on majandustõusu möödudes sisserännanute tööpuudus kõrgem kui riigis sündinute oma. Nii et ka Palling ise peab võib-olla sisserändajaid oma maksudest ülal pidama hakkama.

Sisseränne Eestisse on väga problemaatiline ka meie spetsiifiliste tingimuste tõttu: nimelt pole raske arvata, et töörändajad, kes pärinevad valdavalt Ukrainast ja Venemaalt, lõimuvad siinse venekeelse kogukonnaga, ning suurendavad meie niigi üliraskeid integratsiooniprobleeme veelgi.

K: Aga mõnede ettevõtjate väitel on neil tööjõupuudus.

V: Jah, see on täpne – mõnede – ei tasu seda väidet kõigile tublidele ettevõtjatele laiendada. Ning täpsemalt – odavama tööjõu puudus. Teadlaste, õppejõudude, IT valdkonnas ja iduettevõtluses töötajate Eestisse toomisel piiranguid nii ehk nii ei ole, pärinegu nad ükspuha kust riigist.

Mis puutub aga tööliste puudusesse, siis turumajanduse põhimõte ütleb lihtsalt: kui pole võimalik toota sellise kuluga, mis lubaks tootele määrata hinna, millega toodet ostetakse, siis pole seda toodet ka ühiskonnale vaja. Seega ei teeni odava ja keskmisepalgalise tööjõu sissetoomine Eestisse ühiskonna, vaid mõnede ettevõtjate kasumihuve, kes tahavad odavama tööjõuga konkurentsivõimelisemad olla. Kui pisut demagoogiline võrdlus tuua, siis võiks ju mõni ettevõtja väita, et riik peaks neile ostma kusagilt teisest riigist odavat toorainet.

Nagu me “Postimehe” artiklis kirjutasime, on meil praegu – majandustõusu ajal – ainulaadne võimalus teha innovatsioonihüpe ja lisaks saada keskmise palga tõusu kaudu oma välismaale rännanud tööjõust vähemalt osa tagasi. See on võimalus, mis ei pruugi korduda. Odava või keskmise palgaga tööjõu sissetoomine aga vastupidi – võib meid määrata jätkuvalt Euroopa Liidu vaesemate maade hulka ja tõrjub olemasolevatki tööjõudu välja. Pealegi jääb Eesti tootlikkuse tase veerandi võrra Euroopa Liidu keskmisest alla. Rääkimata sellest, et peaksime võimalikult ruttu võtma kursi eakatele töövõimaluste pakkumisele, mis on nii ehk nii paratamatu.

Argument, et juhul, kui tööjõu sissetoomist otsustavalt ei lihtsustata, liigub Eestisse illegaalne tööjõud, pole samuti tõsiselt võetav. Seaduste täitmine tuleb lihtsalt tagada. Me ei legaliseeri ka fentanüüli selle argumendiga, et seda nii ehk nii illegaalselt pakutakse.

Lõdva või soosiva sisserändepoliitika tulemusena vahetatakse aga rahvastik välja ning seda protsessi enam tagasi ei pööra. Julgen ennustada, et kui poliitladvik jätkuvalt immigratsiooni soodustab ning kui sisserändega kaasnevad probleemid korralikult teadvustatakse, saab immigratsioon 2019. aasta valimiste peateemaks.

K: Sa esitad olukorda ja tulevasi rändepoliitilisi otsuseid, mis tõenäoliselt kalduvad immigratsiooni lõdvendamise poole, päris dramaatilistena?

V: Jah, minu arvates ongi dramaatikaks põhjust. Need on nii rahvastikupoliitiliselt kui osalt ka majanduspoliitiliselt väga tähtsad otsused. Sisseränne on sõlmküsimus. Muidugi oleks parem, kui meil oleks kõrgem sündimus, aga sündimus võib targa poliitika ning ühiskonna hoiakute muutuse tagajärjel hiljem uuesti kasvama hakata. Lõdva või soosiva sisserändepoliitika tulemusena vahetatakse aga rahvastik välja ning seda protsessi enam tagasi ei pööra. Julgen ennustada, et kui poliitladvik jätkuvalt immigratsiooni soodustab ning kui sisserändega kaasnevad probleemid korralikult teadvustatakse, saab immigratsioon 2019. aasta valimiste peateemaks. Meenutagem, et meie iseseisvuse taastamise üks peamisi motiive oli immigratsiooni peatamine. Mõni poliitik on küll pärast seda oma vaateid oluliselt muutnud, kuid mitte ühiskond tervikuna.

Toimetas Veiko Vihuri

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!