Ajaloolane Jaak Valge teeb põhjaliku ülevaate 1920-ndate rahapesuaktsioonist, mille käigus Vene bolševikud müüsid omaaegse Eesti poliitilise- ja ärieliidi kaasosalusel maha peaaegu kogu nende käsutusse jäänud tsaari-Venemaa kullavaru.  

Danske panga käesoleva aasta septembri sisejuurdluse kohaselt liigutasid mitte-residendid ja nendega seotud isikud panga Eesti harus aastatel 2007–2015 200 miljardi dollari eest finantse. See on ligikaudu sama suur summa, kui Eesti kaheksa aasta SKT. Kui suur osa sellest oli illegaalne raha, pole teada, aga seda on peetud Eesti ja terve inimkonna ajaloo kõige suuremaks rahapesuafääriks.

1920. aprillist kuni 1922. aasta maini st kahe aasta vältel müüsid Vene bolševikud peaaegu kogu oma käsutusse jäänud tsaari-Venemaa kullavaru, 1916. aastal Saksa okupatsiooni eest Venemaale viidud Rumeenia kulla ning osalt ka eraisikutelt konfiskeeritud kulla maha. Intensiivsem müügiaeg jäi 1920. aasta aprilli ja 1921. aasta märtsi vahele. Kuld realiseeriti peamiselt Eesti kaudu ning seda ka ajal, mil lääneriikide ametliku poliitika kohaselt oli bolševike kulla ost illegaalne. Läbi Eesti liikus rahaminister Georg Westeli andmetel ainuüksi kuldmünte 683,5 miljoni kuldrubla väärtuses kogukaalus ligi 600 tonni. Kulla väärtus võrdus 3–4 aasta Eesti toonase SKPga. Suurem osa sellest kullast oli aastatel 1898–1911 Peterburi rahapajas vermitud Nikolai II pildiga tsaari-Venemaa kuldviielistes, mis kaalusid 4,3 grammi, ent peale selle liikusid läbi Eesti ka kullakangid ja väärtasjad, kui palju, pole teada.

Kui Danske panga puhul tähendas raha liikumine vaid muutusi Exceli või mingites muudes raamatupidamislikes tabelites, siis aastatel 1920–1922 lõgistasid mööda Eesti raudteid Jaanilinnast Tallinna vagunid, mis kandsid täiesti käegakatsutavat kollast ollust, mis kogu inimkonna ajaloo vältel oli inimesi hulluks ajanud. Nii pole siiski selge, kas Danske panga Eesti territooriumil toimunud rahapesu ikka Eesti ja inimkonna ajaloo kõigi aegade edetabelis esikohale platseerub.

Rahapesu mõistet toona tegelikult ei tuntud. See sai populaarseks alles kümmekond aastat hiljem, mil paljastati USA kultusgangsteri Al Capone skeem, kes oli kinnitanud, et on illegaalse alkoholiäri tulud hoopis endale kuuluvates pesumajades teeninud.

Tingimused

Omaaegsest kullapesust teame loomulikult rohkem kui Danske tegevusest, aga kaugeltki mitte kõike. Isegi mitte piisavalt, et suurt pilti kokku panna.

Aga muidugi köidab teema jätkuvalt nii uurijaid kui ajaloohuvilisi. Eelmisel aastal ilmus näiteks Aleksandr Mosjakini mahukas raamat “Vene impeeriumi kulla saatus aastatel 1880–1922”, mille ühe peatüki on autor pealkirjastanud “Balti offshore” ning kus ta käsitleb peamiselt läbi Eesti toimunud kullavahendust. Raamat on siiski oluline pigem taustadetailide selgitamisel, Eestisse puutuvate üsna segaste asjaolude, vahendustasu ja kogu kullavoolu ulatuse määramisel Mosjakini raamatust uusi teadmisi loota ei tasu.

Mosjakin väidab, et bolševike läbiviidud kullapesu üldkorraldajaks oli Stockholmi vasakvaadetega pankur Olof Aschberg, kes enne maailmasõda tegeles tsaari-Venemaa valuuta ja väärtpaberite müügiga Lääne-Euroopasse. Maailmasõja teisel aastal tuli aga ilmsiks, et ta müüs nüüd Vene rublasid Venemaaga sõdivale Saksamaale, et viimane saaks osta sõjavarustust Venemaa liitlastelt Antanti riikidelt, mida võis kasutada Venemaa vastu. Nüüd oli tsaari-Venemaa sõprus Aschbergiga läbi. Pärast bolševike võimuletulekut Venemaal sõitis rahapesukogemusega Aschberg aga uuesti Petrogradi, kus tutvus Vladimir Lenini ja Lev Trotskiga ning püüdis nüüd aidata kommuniste endiste Venemaa liitlaste finantsblokaadi läbi murda.

Nimelt olid bolševikud mõni kuu peale võimuhaaramist sõlminud Saksamaaga eraldirahu. Sellest ajast ei olnud Venemaa enam Antanti riikide liitlane ning nood laiendasidki Saksamaa suhtes kehtinud blokaadi Nõukogude Venemaale. Kui Saksamaa sõjast välja langes, jäi kaubandustõke bolševike-Venemaa suhtes aga jätkuvalt kehtima, sest liitlased lootsid neile vastuvõetavama valitsuse võimuletulekut.

Vähetähtis polnud ka asjaolu, et bolševikud olid keeldunud tsaari-Venemaa ja Kerenski valitsuse võlgade tasumisest. 1919. aasta lõpul, kui selgus, et bolševikud võivad võimule jääda, lõdvendas Antanti Ülemnõukogu blokaadi ning ajajärku 16. jaanuar 1920 kuni 16. märts 1921 peetakse nn poolblokaadiks. Sel ajal keeldusid liitlased ja nende survel ka erapooletud riigid kaubandusest Nõukogude riigiga, ent lubasid bartertehinguid Nõukogude Venemaa kooperatiividega, seejuures nõudes kohest tasumist sularahas. Vene kulda vastu ei võetud, kuna seda peeti röövituks.

Nõukogude Venemaa olukord oli sel moel keeruline: väliskaupu oli vaja, ekspordivõime oli aga minimaalne ning välisvaluutat peaaegu polnud. Küll aga oli tohutul hulgal kulda. Nimelt oli Nõukogude valitsuse käsutusse peale oktoobripööret jäänud üle 1100 miljoni kuldrubla väärtuses kuldmünte, millest 120 miljonit tuli Brest-Litovski rahulepingu kohaselt sakslastele ära anda, ning 250 miljonit jäi kodusõja käigus kaduma. Juurde tekkis kulda ja väärtesemeid aga konfiskeerimiste tagajärjel. Kaupa kulla eest niisiis otse osta aga ei saanud. Selles olukorras muutuski bolševikele oluliseks just Eesti kui esimesena Nõukogude Venemaaga rahulepingu sõlminud riik, kus legaalselt tegutseda võis.

Bolševike olukord leevenes 1921. aasta märtsis, mil sõlmiti ajutine kaubanduskokkulepe Inglismaaga, mis lubas Vene kulla müüki Briti väärtasjade börsil. Suurem osa kulda oli selleks ajaks juba niigi maha müüdud, kuid kullavool läbi Eesti ikkagi jätkus veel rohkem kui aasta vältel, ehkki Tallinna polnud transiidikeskusena 1921. aasta kevadest alates enam mõtet eelistada, sest Nõukogude esindused asusid tegevusse ka teistes riikides. Küllap oli üheks põhjuseks lihtsalt Nõukogude bürokraatia inerts.

Nõukogude kaubandusesindus Eestis

Juba 18. veebruaril 1920, vähem kui kolm nädalat peale Tartu rahulepingut, asus Eestisse Aschbergi tuttava, endise Nõukogude Venemaa rahanduse rahvakomissari Isidor Gukovski juhitud 35-liikmeline esindus. Gukovski oli nüüd nimetatud kooperatiivi Tsentrosojuz esindajaks. Mõne kuu pärast asus talle appi teine Aschbergi tuttav, võimekas logistik ja finantsist Georgi Solomon. Nõukogude esindus asus esialgu Peterburi hotelli. 1921. aasta sügisel osteti omale saatkonnamaja tänasesse asukohta Pikk tänav 19. Nõukogude-poolseks kulla-operatsiooni koordineerijaks sai aga Maksim Litvinov, kes oli ka Nõukogude Venemaa saadik Eestis 1921. aastal, ning kelle võimekust ning Lenini-Stalini rahuolu tema töö tulemustega iseloomustab asjaolu, et hiljem oli ta pikka aega Nõukogude Liidu välisminister. Nõukogude kaubandusesindus paisus aasta lõpuks kolmekordseks, 1921. aasta kevadeks aga 130-liikmeliseks.

Kullavahetusoperatsioonides osalesid Eesti poolt mitte ainult erapangad Scheel ja Co, Pung ja Co ning Harju Pank, vaid ka Eesti Pank ja Rahaministeerium. Viimased, tõsi küll, peamiselt kulla deponeerijatena, mille eest ka kopsakat tasu võeti. Ent Eesti Pank ja Rahaministeerium viisid ka iseseisvalt läbi mõne kulla ostu-müügi tehingu. Eestlastel oli kulda lihtne müüa, sest Tartu rahulepinguga oli saadud 15 miljonit kuldrubla, mis oli seega nö legaliseeritud. Bolševike kuld ei erinenud ju Tartu rahulepinguga saadud kullast, seega ei tekitanud selle müük Euroopa turgudel eestlaste poolt mingeid üleliigseid küsimusi, isegi juhul, kui küsida taheti. Ent kusagilt ei selgu, et lääneriikide finantsasutused või eriteenistused oleksid ilmutanud erilist innukust tohutute vahendustasudega kullamüügi tõkestamisel. Küllap võidi ka bolševike poolt osa kulda kaubastada Eesti kulla sildi all.

Reeglina toimis järgmine müügiskeem. Venemaalt Tallinna saabunud kuldrublade partii deponeeriti Eesti Panka ning nõutati Eestist väljasaatmiseks Rahaministeeriumi väljaveoluba. Edasi oli siinsetel Nõukogude Venemaa esindajatel kaks valikut – vahetada kuldrublad Tallinnas Rootsi kroonideks, Inglise naelsterlingiteks või mõneks muuks valuutaks, ning seejärel leida kaubahankija. Teise variandi korral tuli kohe leida äripartner, kes oli kaupa nõus hankima kuldrublade eest, muidugi mitte ilma eelmisest variandist veel suurema vahendustasuta. Seejärel tuli avada tollele arve, kuhu kanda avanss kuldrublades ning oodata kauba saabumist, misjärel maksta ülejäänud osa.

Kaubakäibed olid ülisuured. Näiteks saapaid osteti USA Euroopa sõjaaegsetest varustusladudest ühes partiis 1,8 miljonit paari, mida tuli Tallinnast mitme rongiga ära vedada, kuid mis osutusid Venemaa talve tingimustes siiski kõlbmatuteks. Osteti ka relvi ja muud sõjaväevarustust, mida Antanti riigid vähemalt ametlikult kuidagi sallida ei võinud ja mis seetõttu bolševike kulusid kindlasti suurendas. Lisaks pidid Tallinna vahendajad varustama välisvaluutaga ka mujal Euroopas tegutsevaid Nõukogude kaubahankijaid. Osa kullast kulus kindlasti välisriikide kommunistidele, st maailmarevolutsiooni õhutamiseks, ent selle osakaalu hindamiseks puuduvad minul paraku igasugused tõsiseltvõetavad pidepunktid. Sõjalisi tellimusi koordineeris Lev Trotski ning peamiste operatsioonidega oli kursis ka Vladimir Lenin.

Eesti avalikkus oli küll teadlik Vene kullasaadetistest Eestisse, ent ei kujutatud ette, et vahenduse maht on sedavõrd suur. Väga vähesed teadsid, et kullavahendusega on seotud Eesti riigiasutused. Ka seda, kuhu liikus kuld Tallinnast edasi, ei teatud.

Osa kulla eest osteti kaupu niisiis kohe Tallinnas. Ülejäänu läks Aschbergi loodud skeemide kohaselt peamiselt Skandinaaviamaadesse, suuremalt jaolt Rootsi, aga väiksemad partiid ka Norrasse ja Taani. Rootsis sulatati kuld osalt ümber ning viidi Rootsi kulla nime all edasi Kesk-Euroopasse, Inglismaale või USA-sse, tihti salakaubana, sest ilma litsentsita oli kulla eksport Rootsist keelatud. Lõpuks jõudis Vene kuld Mosjakini väitel USA Föderaalreservi hoidlatesse.

Kullamüügi vahendustasud olid esialgu ülisuured, kuni 20%, mõningate operatsioonide puhul aga väidetasti isegi 40%, ent langesid seejärel kiiresti. 1921. aasta algupoolel kaotasid bolševikud kulla müügil väidetavasti kuni 7% selle väärtusest, seejärel 2–3%. Ent kuna vahendusmahud olid ülisuured, võis seegi vahendustasu tähendada kiiret püstirikkaks saamist.

1920. aasta oktoobris tarniti Tallinna esimesed suuremad partiid briljante. Ka nende müük oli korraldatud ebatõhusalt – Solomoni väitel müünud Maksim Litvinov miljon naelsterlingit maksnud briljantide partii 365 tuhande naelsterlingi eest. Rohkem andmeid äri ulatusest vääriskividega ei ole. Igatahes ei olnud ka see äri väike: 1920. aasta detsembris oli bolševike Tallinna esinduses briljante, safiire, rubiine ja teisi vääriskive kokku üheksa kasti kaaluga rohkem kui kuus ja pool kilogrammi.

Pole raske ette kujutada, et see poolpõrandaalune protsess, kus kogenematud bolševikud muinasjutuliste summadega opereerisid, võis raudkindlate põhimõtetega kommunistidest teha tavalised joodikud ja vargad. Nõukogude esinduse residents tõmbas sel ajal ligi mitte ainult igat sorti avantüriste-aferiste, vaid ka elupõletajaid ja tava- ning luksusprostituute igast maailma otsast. Pidudel voolas šampanja ja tolmas kokaiin. Eestit väisanud L´Echo de Paris ajakirjanik iseloomustas Tallinnat kui rahvusvahelist kloaaki. Ühe ebasõbraliku allika järgi spekuleerisid Eestis kõik – riigijuhtidest šveitseriteni.

Ferdinand Petersen, tehnikateadlane, Eesti Ajutise Valitsuse teedeminister, on kirjeldanud oma külaskäiku ühe Nõukogude esinduse kaubanduspartneri Eduard Landmani juurde järgmiselt: “Läksime Toompeale. Landman oli ostnud endale sinna kaks kivimaja. Ütles, et on veel ühenduses Venemaa kaubandusesindusega ja ekspordib kaupu Venemaale, kust saab raha ja kaupu. Landman istus uhke kivimosaiikkattega laua taha. Sarnaseid laudu olin näinud Peterburi keiserlikus Ermitaažis. Laua kõrval oli suur pesukorv kuhjaga rahapakke täis. Toas oli palju kallist mööblit. Sohvadel ja toanurkades olid püsti vene kunstnike maalirullid /…./ Osutasin pesukorvile: “Kas seda on mõtet võõrastele näidata?” – “Ei ole veel jõudnud ära panna. Magamistoa nurk on juba ka kotte täis.” Isidor Gukovski rääkis ka ise, et on teinud mitu eestlast miljonäriks.

Kullapesu ja Eesti poliitika

Olen püüdnud Eesti riigile vahendustasudena jäänud summasid välja arvutada. Tulemus oli sedavõrd suur, et see tollasesse majandusreaalsusesse kuidagi ei mahu. Küll aga on selge, et 1923. aasta lõpuks olid vahendustasudena saadud kuld ja valuuta ära kulutatud. Vähe sellest, ära kulutatud oli üle poole Tartu rahulepinguga saadud 15 miljonist kuldrublast ning puhkenud majanduskriisi tõttu rivist välja läinud Eesti marga hoidmine ähvardas kulutada ka ülejäänu.

Paradoksaalselt oli Eesti kullatagavarade laastamise üheks põhjuseks just kullavahenduselt teenimine.

Nimelt looritas aastatel 1920–1922 toimunud uimastav Vene kullasadu ja idaturu kaubanälg paljude Eesti ettevõtjate pilgu Vene turu avanemise ülioptimismiga. Õige Vene eldoraado pidi ju veel saabuma, siis kui Venemaa majandus uuesti järjele saab. Nii arvasid ka Eesti majanduspoliitika toonased juhid Konstantin Päts ja Georg Westel. Selleks, et Eesti mees oleks valmis, finantseeris Eesti Pank eelistatult Vene turule orienteerunud ettevõtteid. Lisaks leidis Konstantin Päts, et Eesti kodanlik riik on seni olnud ilma korraliku kodanluseta, ning mille muuga seda ikka luua, kui Eesti Panga vahenditega.

Finantspoliitika ei kainenenud ka 1923. aastal, siis, kui kullavool ammu otsas oli ja Vene turg avanemise asemel hoopis kinni klõpsatas. Nüüd vajasid Vene turule orienteeritud ettevõtted krediiti juba ellujäämiseks. Nende omanikud olid mõjukad majandus- ja poliitikategelased ning Eesti Pank jagaski lahkelt laene edasi.

Tulemuseks oligi Eesti Panga tühjakslaenamine ning edasi margakursi rivist väljaminek. Kontroll Eesti finantside üle taastati järgmise kolmveerandaasta jooksul üle noatera, sest mõjukad majandus- ja poliitilised ringkonnad olid huvitatud hüperinflatsioonist, mis nende võlad nullistanud oleks. Eesti krooni kindlustamiseks tehti ka 1927. aastal nn Rahvasteliidu laen.

Kullavahendajate kirevate asutuste seltskonda kuulus ka 1919. aastal asutatud Harju Pank, mille omanike hulgas olid Johan Laidoner ja Konstantin Päts. Üheks, tõsi küll, ilmselt mitte peamiseks Vene kulla pesumasinaks sai pank ilmselt kullavahenduse viimases faasis, kui kõige suuremad rahad juba jaotatud olid. Edaspidi tegi Harju Panga juhtkond aga rea avantüristlikke otsuseid, laenates Vene turule orienteeritud ettevõtetele, kelle omanikud pealegi paljudel juhtudel kattusid panga omanikega. 1924. aastal ristusid juba raskustes panga teed bolševikega koostööd tegeva USA ettevõtte Alamericoga, mille üks omanik ja juht oli Armand Hammer, rahvusvaheline aferist ja Lenini, Stalini ning hiljem ka Brežnevi sõber. Alamerico omandas suurema osa Harju Panga aktsiatest.

Hammer on oma 1988. aastal vene keeles ilmunud memuaarides kirjeldanud, kuidas ta 1925. aasta mais Harju Panka koos Eesti Pangaga päästa püüdis. Seda ning muid Hammeri hoogsaid enesekiitusi näib uskuvat ka Mosjakin.

Allikad ennastsalgavat Harju Panga päästmise soovi siiski ei kinnita. 2015. aastal leidsin Venemaa Föderatsiooni Välispoliitika arhiivist Nõukogude Liidu saadiku Adolf Petrovski kirja Välisasjade Rahvakomissaariaadi kolleegiumi liikmele Semjon Aralovile 12. maist 1925. Petrovski raporteeris, et eelmisel nädalal (st ajavahemikul 4-8. aprill J.V.) tuli Hammer tema juurde ja teatas, et Harju Pank on pankroti äärel.

Hammer kinnitas, et Harju Panga saatus sõltub tema käitumisest, kuid ta tahab enne küsimuse kooskõlastada. Eesti Pank on teinud talle ettepaneku ühiselt Harju Pank päästa, kuid kui Moskva seda vajalikuks peab, võib ta oma 173 tuhat dollarit, mis on põhikapitalina panka paigutatud, kaotanuks lugeda ja Harju Panga skandaaliga pankrotti lasta. Harju Panga krahh pidi Hammeri väitel tekitama Eestis üldise paanika ja endaga kaasa tooma suuri majandusraskusi, mis ei jäta kajastumata ka Eesti poliitilises seisundis.

Adolf Petrovski jätkas oma kirjas: “Selline Hammeri ettepanek oli minu jaoks väga meelitav. Teades Eesti rabedat finantsolukorda, ei saanud ma kahelda, et Harju Panga krahh, seejuures veel igasuguste tasuta kaasaannetega mitmesuguste mustade tehingute vormis mitmete siinsete tegelinskite ja ministrite poolt, mis ujuksid pinnale, oleks viinud tohutute sisemiste raskusteni ja keerukusteni.” Kuid Petrovski jäi siiski kõhklema ja otsustas küsida Moskvast nõu.

Tõsi, pole ka selge, kas Hammeri ja Petrovski hinnang sellele, mis skandaalile järgenuks, oli päris adekvaatne: kommunistidele oli nimelt reeglina omane Eestit ala- ja iseennast ülehinnata. Igatahes ei suutnud Nõukogude bürokraatia reageerida ning enne, kui Moskvast mingigi vastus saabus, oli skandaalse, paanikat tekitava pankroti õige aeg mööda lastud. Eesti Pank ja rahaminister määrasid koos Hammeriga 8. mail panga likvidatsioonikomisjoni, lubades hoiustajatele nende summade tagasisaamist.

Tegemist oli 1925. aasta kevadega. Kuid mis oleks juhtunud, kui selline võimalus oleks Moskvale ette söödetud 7–10 kuud varem, mil Eesti oli tõepoolest üliraskes finantsolukorras? Just majanduse halvale seisule viidates olid Eesti kommunistid saavutanud 1924. aasta augusti lõpus Moskvalt riigipööret heakskiitva otsuse. 29. novembril aga, kui Moskvale selgus, et Eesti majandusolukord on stabiliseerunud, kästi riigipöörde ettevalmistused seisma panna ja keelati Eesti piiri taga valmisolekus võitlusüksuste sõttaminek. On raske uskuda, et juhul, kui Hammer oleks oma pakkumisega läinud Nõukogude saatkonda 1924. aasta novembris, poleks Moskva seda väravasöötu ära kasutanud.

Eestil oli vedanud.

Teine kullavahenduse liin kulgeb aga paradoksaalselt Eesti põrandaaluste kommunistide juurde. Bolševike müüdud kullast läks kindlasti mingi osa maailmarevolutsiooni õhutamiseks ning on loogiline arvata, et Eestisse, kust kogu kuld läbi voolas, seda eriti palju jäi. Pealegi oli Viktor Kingissepp Nõukogude tippjuhtkonnas erakordselt autoriteetne ning kahtlemata ei jäänud tal puudu ka enesekindlusest, et Gukovskilt ja Litvinovilt kommunismiürituseks raha välja pinnida.

Igatahes olid Eesti põrandaaluseid kommuniste ajajärgul 1920. aasta veebruarist kuni 1921. aasta juunini rahastatud Venemaalt umbes 35 miljoni Eesti marga ulatuses, mida oli rohkem, kui Eesti Vabariik kulutas 1921. aastal kokku Riigikogu, riigivanema ja Riigikantselei ülalpidamiseks.

See võimaldas agitatsiooni ja propagandat, põrandaaluste trükikodade ja korterite ülalpidamist, isegi kinnisvara oste ja partei liikmetele elamisraha 3000-7000 marka kuus. See “stipendium” ületas mitmekordselt Eesti toonase oskustöölise töötasu ega jäänud alla kommunistide peamise vaenlase – Eesti Vabariigi Kaitsepolitsei Peavalitsuse ülema palgale. Pole teada, et ühegi teise riigi komparteid oleks Nõukogude Venemaalt nii rohkelt finantseeritud ning on raske uskuda, et see poleks olnud seotud nende tohutute vahenditega, mis Nõukogude esindusel Eestis sel ajajärgul kasutada olid. Kui kuivas kokku kullavool läbi Eesti, kuivas kokku ka rahavool Eesti kommunistidele. Põrandaaluste kommunistide tegevusaktiivsus oli aga otseselt seotud nende rahastamisega.

Kaudsemad seosed on aga kullavahendusel ja Konstantin Pätsi tegevusel. Riigivanema valimiste eel 1934. aastal kavatsesid nii vabadussõjalased kui Pätsi teised poliitilised vaenlased ta majandustegevuse teemaks võtta. Kindlasti oleks meenutatud Harju Panka, aga võimalik ka, et tema palgasaamist Nõukogude naftakompaniilt aastatel 1930–1931, mis oli justkui kullavahenduse aegse koostöö jätk, nüüd musta kulla alal.

Päts oli teadlik, et niisugused materjalid ilmuma hakkavad, ent loomulikult ei teadnud sarnaselt meiega nende täpsemat sisu. Tõsi, pole, ega saagi olla mingeid tõendeid, et Päts riigipöörde kasuks otsustades just nende materjalide ilmumist ennetas, ent päris kindlasti ei saa seda tema motiivide hulgast välistada. Kui olulisena, on võimatu kindlaks teha.

Igatahes pakub too peaaegu saja-aasta tagune protsess justkui õpikunäidet neist negatiivsetest järelmitest, mida ühe suurriigi tohutu ulatusega väärtuste poollegaalne liikumine läbi väikeriigi selle väikeriigi poliitikaga teha võib.

Pildil: bolševikud Trotski, Lenin ja Kamenev aastal 1919. Peagi hakatakse Eesti ladviku osalusel tsaari-Venemaa kulda müüma. Foto: Wikimedia commons 

Artikkel avaldati algselt Postimehes. Objektiivis avaldame artikli autori loal. 

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!