Jõulud – Meie Issanda Jeesuse Kristuse sündimise püha

Jõulustseen Maarja, Joosepi ja Jeesus-lapsega. Foto: Bigstockphoto.com

Jõulupühade sisu ja tähenduse üle mõtiskleb Los Angeleses eestlasi teeniv vaimulik ja portaali Objektiiv kaastööline Enn Auksmann.

Hiljuti võis ajalehest Postimees lugeda, et “Iiri katoliku preestri Desmond O’Donnelli arvates on sõnad jõulud ja lihavõttepüha kaotanud igasuguse püha tähenduse” ning “kõik kristlased peaksid lõpetama sõna jõulud kasutamise, sest selle tähenduse on röövinud jõuluvana ja põhjapõdrad ning seetõttu pole sellel enam mingit püha tähendust”.

Muidugi ei pidanud too preester tegelikult silmas sõna jõulud – inglise keeles Yule –, vaid sõna Christmas. Kuna see viitab otseselt Kristusele ning selle algvormiks on Cristesmæsse – Kristuse missa –, mis tuleneb tõenäoliselt sellest, et jõuluööl peeti vanal ajal Kristuse sündimise tähistamiseks erandlikult lausa kolm väga pidulikku jumalateenistust, siis mõjub preestri üleskutse esimesel hetkel väga ehmatavana.

Kas tõesti peakski kirik jäägitult kapituleeruma, tunnistades, et Kristus on jõuludest täielikult pagendatud, ning jätma need kaunid pühad lõplikult need usurpeerinud ärimeeste saagiks? “Oleme kaotanud jõulud – täpselt nagu kaotasime ülestõusmispühad – ja peaksime selle sõna kasutamise lõpetama. See on meilt juba röövitud ja nüüd tuleb sellega leppida,” tsiteerib Postimees isa O’Donnelli.

Uudise algteksti vaadates too vaimulik siiski päriselt kapituleeruda ei soovita. Nimelt ütleb ta veel: “Minu usuline kogemus seoses tõeliste jõuludega (ingliskeelses tekstis Christmas) on väga sügav ja reaalne – nagu õhk, mida ma hingan. Ma lihtsalt püüan päästa jõulude reaalsust usklike jaoks, loobudes sõnast “Christmas” ning asendades selle ühe teise sõnaga.”

Õigupoolest on ka kommerts- ja “ilmalike” jõulude kohta inglise keeles juba ammu kasutusel mitmeid sõnu, näiteks Chrimble või Crimbo või veelgi tavalisem Xmas.

Eriti viimane on äärmiselt kõnekas, vähemalt selle jaoks, kellele meeldib veidi tähti närida. Nimelt, kui Christmas on selgelt seotud Kristusega, siis mida või keda võiks tähistada Xmas? Teame, et täht X on üleüldiselt kasutusel tundmatut tähistava sümbolina, olgu matemaatilises või mitteteadaolevaid isikuid, sündmusi, põhjuseid või aega märgistavas tähenduses. Kas pole see siis ka väga heaks tunnuseks paljude, isegi kristlikus kultuuriruumis elavate inimeste jõuludele – nad tähistavad “midagi”, aga mida või keda, seda nad ei tea või ei huvitagi see neid…

Eestikeelne jõulud on germaani laen ning selle algtähenduseks on tõenäoliselt lihtsalt pidupidamine. Kirik on selle sõna rahvatraditsioonist üle võtnud, aga kasutab sellele lisaks ka n-ö ametlikku nimetust: Meie Issanda Jeesuse Kristuse sündimise püha. See vastab täpselt ladinakeelsele nimele Nativitas Domini Nostri Jesu Christi – ja võib-olla paljudele üllatuseks on samasugune nimetus olemas ka inglise keeles: The Nativity of Our Lord Jesus Christ.

Usutavasti ongi kas Nativity või prantsuse keelest laenatud sama tähendusega Noël see sõna, mida Postimehe poolt tsiteeritud iiri preester silmas peab, kui ta kõneleb sõna Christmas asendamisest millegi muuga.

Peaasi, et me püha enda tähendust millegi muuga ei asenda. See, kui kirikupühaga kaasneb palju rahvalikke traditsioone, on hea ja kaunis, kuna see näitab, kui tähtis see püha inimeste jaoks on. Küllap igaühel seostub jõuludega midagi taolist: olgu selleks põhjamaises ööhämaruses vastu hiilgav kohev säravvalge lumevaip, haljas ja imeliselt lõhnav kuusepuu, kingitused, piparkoogid, laulud, mis on nii tuttavad, aga ei tüüta kunagi ära, või isegi rohkem moodsasse aega kuuluvad põhjapõdrad, jõuluvana ja päkapikud – see kõik on midagi, mis inimesi seletamatul kombel üksteisega ühendab ning annab jõudu püsimiseks isegi neile, kes on üksi või kipuvad elule jalgu ja alla jääma.

Aga alles siis, kui mõistame, et kõik see on vaid meie inimlik tegu vastusena Jumala imelisele armuteole Kristuses, omandavad jõulud koos kõige nende juurde kuuluvaga oma tõelise suuruse, sügavuse ja sära. Nii nagu seisab näiteks meile nii tuntud ja armsa Kuusepuu-laulu viimases salmis:

Oh jõulupuu, oh jõulupuu, su valgus on nii hiilgav.
Veel kirkam valgus selle ees, kes taeva leiab Jeesuses.
Oh jõulupuu, oh jõulupuu, su valgus on nii hiilgav.

Üks tähtsamaid vanakiriklikke tekste, mida nimetatakse suure 4. sajandil elanud kirikuisa järgi Athanasiuse usutunnistuseks, ütleb kristliku usu põhisisu kokku võttes muuhulgas nõnda:

Igaveseks pääsemiseks on vajalik ustavalt uskuda meie Issanda Jeesuse Kristuse lihakssaamist.

Niisiis on õige usk, kui me usume ja tunnistame, et meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on sama­aegselt Jumal ja inimene – Ta on Isa olemusest enne kõiki aegu sündinud Jumal ja naise olemusest ajalikult sündinud inimene.

Täiuslik Jumal, täiuslik inimene, mõistusliku hingest ja lihast inimesena, kes on meie päästmiseks kannatanud, laskunud alla põrgusse, tõusnud üles surmast, läinud üles taevasse, istub Isa paremal käel, sealt ta tuleb kohut pidama elavate ja surnute üle; Tema tulles tõusevad kõik inimesed üles oma kehadega ja annavad aru oma tegudest – ja kes on head teinud, lähevad igavesse ellu, kes on halba teinud, igavesse tulle.

See on jõulude – Meie Issanda Jeesuse Kristuse sündimise püha – tõeline sisu ja tähendus: tunnistus Jumalast, kes on armastusest meie vastu kinkinud oma Poja meie Lunastajaks ja Õnnistegijaks, et ükski, kes Temasse usub, et hukkuks, vaid meil oleks igavene elu.

Tähtsam kui sõnad, millega me seda püha tähistame, on viis, kuidas me seda teeme. Ja veelgi tähtsam kui meie teod on Jumala igavene lunastustegu Kristuses.

Õnnistatud Issanda sündimise püha kõigile!

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!