Iseseisvalt, konservatiivselt ja vasturevolutsiooni kategooriates mõtleval inimesel ei tule tänapäeval seista silmitsi mitte üksikute väljaannetega, vaid pikka aega teadlikult kujundatud kultuurilise konsensusega, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Kujutage hetkeks ette olukorda, et peavoolumeedia hakkaks ühel päeval mitte ainult rääkima, vaid ka käituma nende ideaalide kohaselt, millest sõnades korduvalt tunnistust antakse ning mille esindajaks end tuima järjekindlusega tituleeritakse: ajakirjanduslike väljaannete toimetustest saaksid sõltumatu platvormi pakkujad ühiskonnale, kes tegutseksid objektiivselt ja erapooletult avalikku huvi silmas pidades, kõiki olulisi ühiskondlikke arenguid kriitiliselt kaaludes, kuid samas põhiseaduse vaimu vastastele mõttevooludele, tendentsidele ja ideoloogiatele põhjendatud skepsist üles näidates.

Teine võimalus, mida Eesti ajalehtede liidu tegevjuht Mart Raudsaar on nimetanud Vahemere traditsiooniks, näeb ette selgelt määratletud erakondlike ja ideoloogiliste platvormidega väljaandeid, mis edastavad oma publikule kindla väärtussüsteemi taustaga sõnumeid. Erapooletuse taotlust ei ole, ent seda pole ka kuskil ideaalina välja käidud. Vastupidi. Auasjaks peetakse ühiskondlike protsesside mõtestamist avalikult välja kuulutatud maailmavaatelistele eeldustele tuginedes ning nende vastandamist ja võrdlemist oma ideoloogiliste oponentide vaadetega.

Mõlemad variandid võiksid toimida rahuldavalt, kui nende eelduseks olevaid põhimõtteid piisava järjekindluse ja tõsidusega rakendataks. Eriti hea oleks olukord siis, kui mõlemad mudelid toimiksid samaaegselt, nii et ühemõtteliselt ja avalikult end maailmavaateliseks meediaks pidavate väljaannete kõrval tegutseks rõhutatult erapooletuse taotlusega ajakirjandus, mille rolli võiks täita maksurahadega üleval peetud ringhääling.

Ometi mõjub tänast peavoolu jälgides selline pilt pigem karrikatuuri või saavutamatu utoopiana. Ent asjade normaalses seisus ei pruugiks siin midagi naljakat olla.

Mart Raudsaare artiklis mainitud ajakirjanduse n-ö Ameerika mudel, kus ajakirjandus etendab sõltumatust ja erapooletust, ent tegelikult seda ei ole, on eriti ohtlik. Tavalisele lehelugejale, kes ei orienteeru avalike suhete manipulatsioonides ja eriteenistuste infooperatsioonides, tuli Ameerika mudeli kallutatus ilmsiks alles hiljuti, kui esile kerkisid globaalsele hegemooniale kasvõi osaliselt kinda viskavad poliitilised jõud. Klassikaliseks näiteks tuuakse Brexit, Le Pen ja Donald Trump, kelle või mille vastu rivistus lääne meedia üheks suureks hüsteeriliseks kisakooriks.

Kui ühte ja sedasama juttu ajavad väljaanded CNNist Deutsche Welle ja Eesti Päevaleheni, Washington Postist Frankfurter Allgemeine Zeitungi, Postimehe ja Eesti Rahvusrinhäälinguni, siis hakkab paljudel koitma, et selliselt toimiv ajakirjandus ei saa mingi nipiga olla sõltumatu. Sedavõrd üheülbalist pilti nähes võib ka erihariduseta meediatarbija järeldada, et ühtses kooris laulev lääne meedia on siin eelkõige selleks, et põlistada sõltumatuse ja erapooletuse viigilehtedega kaetult ühte konkreetset poliitilist ja ideoloogilist konsensust, kujundada seeläbi masside teadvust ning häbimärgistada kõiki neid, kes seda konsensust ei jaga.

Ent n-ö Ameerika mudeli vastu räägib lõppastmes seik, et poliitiliselt kallutamata ja neutraalne ajakirjandus pole algusest peale selliseks üldse mõeldud. Avalike suhete ja meelsusloome pioneeriks peetud Edward Bernays räägib juba 1928. aastal ilmunud ja tänaseks klassikuks saanud teoses „Propaganda“, kuidas masside teadvust peab demokraatliku ühiskonna kaoses suunama väga väike grupp inimesi.

„Masside harjumuste ja arvamuste teadlik, organiseeritud ja mõistlik manipuleerimine on demokraatliku ühiskonna oluline osa. Nendest, kes manipuleerivad ühiskonna nähtamatut mehhanismi, moodustub nähtamatu valitsus, mis on tõeline valitsev võim meie riigis. Meie meeli vormivad, meie maitseid kujundavad, meile sisendavad ideid ja meid valitsevad paljuski inimesed, kellest me pole kunagi midagi kuulnud. See on loogiline viis, kuidas meie demokraatlik ühiskond on kujundatud,“ kirjutab Bernays.

Korporatiivsed meediaimpeeriumid moodustavad konsensuse loojate ja üksmeele meisterdajate võrgustiku välise osa. Bernaysi keskset teesi, et masside ohjamine propaganda, ehk tänapäeval hellitavalt avalikeks suheteks ning strateegiliseks kommunikatsiooniks kutsutud distsipliini meetoditega, on igati vajalik ja otstarbekas, jagavad paljud 20. sajandi meediateoreetikud. Peamine vahend üksmeele loomisel ongi massimeedia ja avaliku arvamuse mõjutamise vankri ette rakendatud ajakirjandus. Praktikas tähendab see sageli, et meedia mitte ei kontrolli valitsusvõimu teostamist, vaid on üks vahenditest selle teostamisel.

Seetõttu tuleb ka Postimehe peatoimetaja lahkumist ja toimetuse sisekonflikte analüüsides säilitada kaine ja rahulik meel. Me ju teame, et iseseisvalt, konservatiivselt ja vasturevolutsiooni kategooriates mõtleval inimesel ei tule tänapäeval seista silmitsi mitte üksikute väljaannetega, vaid pikka aega teadlikult kujundatud kultuurilise konsensusega.

Kuigi mõne väljaande peatoimetaja vahetus võib esile kutsuda muutuse positiivses suunas, on juurdunud konsensuse muutmine pikk ja vaevarikas protsess – seda eriti liberaalidega mehitatud ajalehtede toimetustes. Kui tahame loota ühiskonnas domineerivate hoiakute muutumisele, peame olema valmis pikaks ja kannatlikkust nõudvaks tööks.

Nädalakommentaar: üksmeele meisterdajad

Nädalakommentaar: millist üksmeelt meisterdatakse?

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!