Kui teemaks on Eesti orienteerumine angloameerika teljele ja USA globalistliku süvariigi ehk sõjaerakonna huvide kaitse, paistab peavoolu toimetustest vastu rividrillile ja religioossele fanatismile sarnast distsiplineeritust, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.

2. aprillil 2018 toimunud Ühiskonnauuringute Instituudi konverentsil esinedes rõhutas endine Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg, et ajakirjanduse ülesanne peaks olema tõe otsimine, mitte propaganda levitamine. Koorberg tõi oma ettekandes ka näite, kuidas ajakirjandus on taasiseseisvuse perioodil Eesti riiklike otsuseid mõjutanud.

“Euroopa Liiduga liitumise rahvahääletuse eel tegelikult, ütlen ausalt, Eesti ajakirjandus oli väga suur propagandist, täpselt selles leninlikus mõttes. Ütleks, et Eestis nii arvamuskülgedel kui ka tegelikult aruteludes uudiskülgedel see vaade Euroopa Liiduga liitumise vajalikkuse ja otstarbekuse ja kõige selle suhtes oli kõhutunde hinnangul tõesti 80–90% poolt ja 10% vastu, võib-olla maksimaalselt 10% vastu,” rääkis endine Õhtulehe peatoimetaja.

Näiteid umbes samast, või veel selgemast kallutatuse jagunemisest võib tuua ka kooseluseaduse läbisurumise protsessist, kus liberaalide poolt mehitatud vanameedia toimetused eesotsas meie kõikide maksurahast üleval peetud rahvusringhäälinguga, andsid koondtuld kooseluseaduse vastase rinde avangardi ehk SAPTK pihta ning pakkusid kuhjaga positiivset kommunikatsiooni kooseluseaduse pooldajatele ja seadusele endale.

Ent kooseluseadusestki kirkamalt tuleb vana- ehk peavoolumeedia toimetustes aastakümnete jooksul kinnistatud ideoloogiline ühetaolisus esile hoopis Eesti geopoliitiliste valikute ning hiljuti president Kersti Kaljulaidi poolt mõisteks vormitud “headuse teljel” paigutumise küsimuses. Siin vaatab juhtkirjades, arvamusartiklites ja uudisvalikus vastu hämmastav ja totaalne konsensus.

Paiknegu ajaleht väärtuste sõrestikus paremal või vasakul, liberaalsel või konservatiivsemal tiival, sosistatagu kuluaarides selle toimetuse sümpaatiate kuulumist Reformierakonnale või sotsidele, olgu selle asutajaliikmete hulgas endisi kommuniste-kadastikke või olgu ta asutatud üheksakümnendate punahabemetest kauboikapitalistide poolt – üks on kindel kui raudpolt. Sellest, mis puudutab Eesti orienteeritust angloameerika teljele ja USA neokonservatiivse ja globalistliku süvariigi ehk sõjaerakonna huvide kaitsmist, paistab peavoolu toimetustest vastu rividrillile ja religioossele fanatismile sarnast distsiplineeritust.

Kõige ilmekamalt võttis pärast Baltimaade presidentide hiljutist külaskäiku Valgesse Majja olukorra kokku Postimehe juhtkiri: “Pärast Eesti taasiseseisvumist tehti väga põhimõtteline otsus orienteeruda anglosaksi välis- ja kaitsepoliitikale ning Saksamaale kui Euroopa majandusmootorile. /…/ Maailmasõdadevahelise Eesti Vabariigi välispoliitika suurim puudus oli, et suurriigid polnud huvitatud Eesti iseseisvusest. Taasiseseisvunud Eesti riigimehed on teinud sellest õnneks õiged järeldused ning hoolimata erinevate peaministripartei liikmete viimase aja infantiilsetest avaldustest peab ka tulevikus säilima Eesti välispoliitiline orientatsioon anglosaksi kilbile ja Mandri-Euroopa majandusmootorile.”

Postimees koos ülejäänud meediaväljaannetega rivistub antud küsimuses üles “headuse teljele” ja tunnistab religioosse innukusega Eesti välispoliitilist kreedot: Eesti orientatsioon “anglosaksi kilbile” ei kuulu vaidlustamisele. Vaidlustamisele ei kuulu isegi mitte võimalused, rõhuasetused ja eesmärgid antud orientatsiooni sees. Suund “anglosaksi kilbile” on heliotsentrilisele maailmamudelile sarnane paradigma, dogma, mis tuleb lihtsalt vastu võtta, alla neelata ja heaks kiita.

Seega pole ime, et vaid paari päeva pärast esitab sama leht juhtkirjas juba kindlas kõneviisis väite, mille kohaselt olevat kümned inimesed lämbunud mürkgaasi kätte, “mida Bashar al-Assadi vägede helikopteritelt balloonidega alla loobiti.” Kus on seda faktiväidet põhistavad andmed? Postimehe veergudel neid ei leia.

Ent see polegi tähtis. Kes veel pole aru saanud: siin vahendab Postimees meile ainuõiget narratiivi, konstateerib jutupunkte ja kinnistab paradigmat, mis õigustab USA rahvusvahelise õiguse vastast sõjalist sekkumist Süüria kriisi.

Tülikad ajakirjanduseetika koodeksi punktid, nagu 4.1: “Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil”, tuleb antud juhul ära unustada ühel väga lihtsal põhjusel: tegu pole nimelt ajakirjanduse, vaid kõige klassikalisema propagandaga, kus tõe ja eetika mängureeglid on lihtsalt ülearused.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!