Eesti vajab hädasti poliitika mõiste uuesti mõtestamist, selle sügavama tähenduse teadvustamist ning sellest kohaste praktiliste järelduste tuletamist. Eesti vajab poliitika sündi selle sõna tõelises tähenduses, leitakse Objektiivi juhtkirjas.

Kaasaegne demokraatlikuks nimetatav riigikorralduse süsteem eeldab, et kogu rahvas peaks pidevalt end poliitikas toimuvaga kursis hoidma ning sellele õhinaga kaasa elama. Samas võtab aga ühiskonnas poliitilisel areenil aset leidvaga seonduvalt maad väsimus, tüdimus ja ükskõiksus.

Ühelt poolt sisendatakse kodanikele ikka ja jälle, et nad oleksid poliitiliselt aktiivsed ja annaksid valimistel oma hääle eelistatavale parteile, sest sellest sõltuvat meie riigi, rahva ja maa saatus. Teiselt poolt tunnevad aga aina enamad inimesed ära selle mantra valelikkuse ja manipulatiivsuse, sest reaalselt ei taheta ühiskonnaelu seisukohast olulisi küsimusi rahva otsustada anda. Samal ajal lähevad asjad kartelliparteide hallatuna ikka enam-vähem ühte rada mööda, ilma et valmiste tulemused või valitsuste vahetumine põhimõtteliselt olukorda muudaks.

Kes iganes jälgib poliitilisel areenil toimuvat, on kindlasti märganud, et sellest, mida nimetatakse demokraatiaks, on kujunenud alaline kodusõda – igikestev ja perioodiliselt värskenduv konflikt, mida eristab tõelisest sõjast vaid relvade puudumine. Sellest kodusõjast on saanud paljudele poliitikutele elukutse ja elatise allikas. Samuti elatub sellest konfliktist kommertsmeedia, mis hõõrub alati käsi kokku, kui saab klikiplahvatuse ootuses mõne uue skandaali lõkkele puhuda.

Enamiku poliitikute kui elukutseliste kodusõdijate tähelepanust, ajast ja energiast kulubki lõviosa (suhtekorraldusbüroode abil ja meedia kajastusel) kõikvõimalike konfliktide, tülide ja mahhinatsioonide planeerimisele, käivitamisele ja haldamisele või nende tõrjumisele ja leevendamisele – nii oma partei sees kui ka suhetes teiste parteide esindajatega –, mitte aga ühise hüve teenimisele kui oma rahva vaimse ja materiaalse heaolu eelduste loomisele.

Demokraatiast räägitakse kui kompromisside tegemise kunstist, ent paraku on selle kunsti viljaks põlistatud olukord, kus ei ole võimalik teostada mitte ühtegi ideaali. Lõppastmes ohverdatakse kõik ideaalid kompromissidele ning tulemuseks on süsteem, mis produtseerib üksnes poolikuid ja mitte kellegi jaoks rahuldavaid lahendusi.

Eelnevast nähtub, kuivõrd oluline on ühe poliitilise süsteemi jaoks, et ideaalide, põhimõtete ja väärtuste tasandil valitseks harmooniline üksmeel.

Just niisuguse üksmeele olemasolu fundamentaalsel tasandil loob eeldused selleks, et poliitika ei manduks alaliseks kakluseks, vaid teostuks oma mõttele vastavalt ühise püüdlusena leida parimad võimalused ühiste ideaalide elluviimiseks ning seeläbi ühiskondliku elu korraldamiseks inimlikku õnnepürgimust toetaval viisil.

Siit nähtub ka religiooni olulisus ühiskonna jaoks, sest religioon on peamine jõud, mis kasvatab, kinnistab ja tugevdab ühiskonna ühtsust ideaalide tasandil, hoides silme ees ühist nägemust inimlikust õnnest ja inimnäolisest ühiskonnast ehk kõige olulisematest asjadest.

Selle asemel, et liikuda ühiste ideaalide parema mõistmise ja nende teostamise poole, toimub Eesti ühiskonnas aga järjepidev ühiste ideaalide lammutamine ning ühiskonna atomiseerimine – rünnakute ja kakluste objektiks on isegi väärtused, mille osas peaks kõigi eelduste kohaselt valitsema rahu ja üksmeel. Enamasti leiab see aset väljastpoolt Eestit algatatud, suunatud ja toetatud initsiatiivide kaudu, toites nõnda omakorda alalise kodusõja olukorra süvenemist ja põlistamist ning nõrgestades Eesti ühiskonna elujõudu.

Lõpuks taandub küsimus sellele, mis niisugusest ühiskonnast saab, kus suurem osa poliitilisel areenil toimuvast on suunatud mitte ühiskonna ülesehitamisele, vaid erinevate huvigruppide ja jõukeskuste poolt teineteisele ärategemisele ja koha kättenäitamisele. Ilmselgelt ei saa niisugune olukord kaua kesta ning lõppeb paratamatult krahhiga – just nagu lõppeks krahhiga laevasõit, kus meeskonna liikmete ühiseks eesmärgiks ei ole mitte laeva võimalikult sujuv ja mõistuspärane navigeerimine, vaid omavaheline võimuvõitlus.

Paljud inimesed on hakanud pidama paratamatuseks, et poliitika ongi alalise kodusõja tanner ega saagi endast midagi muud kujutada. Ent see ei pea nii olema, olgugi et selles küsimuses rahva eksituses hoidmine on kodusõja pidajatele ning sellest elatujatele kahtlemata kasulik.

Eesti vajab hädasti poliitika mõiste uuesti mõtestamist, selle sügavama tähenduse teadvustamist ning sellest kohaste praktiliste järelduste tuletamist. Eesti vajab poliitika sündi selle sõna tõelises tähenduses.

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!