Ühelt poolt kuulutavad valitseva ideoloogia apostlid pidevalt võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise õilsaid ideaale, ent teiselt poolt kiidavad nad endale sobilikes olukordades neil samadel ideaalidel trampimise heaks, toonitab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas, osutades Downi sündroomiga inimeste süstemaatilisele riiklikult toetatud tapmisele ja sellest peegelduvale silmakirjalikkusele.

Mõne päeva eest Objektiivis avaldatud uudis selle kohta, et USA-s Ohio osariigis keelatakse sündimata laste tapmine Downi sündroomi tõttu, paneb mõtlema samale probleemile ka Eestis ning toob esile meie ühiskonna ja eriti end inimõiguslasteks nimetava kontingendi häbiväärse silmakirjalikkuse.

Kõikvõimalikes poliitilistes ja õiguslikes deklaratsioonides valitseb puuetega inimeste õiguste suhtes harjumuspäraselt suursugune ja ülev toon. Näiteks Eestile siduva puuetega inimeste õiguste konventsiooni preambulas toonitatakse, et puuetega inimestele tuleb tagada kõik inimõigused ja -vabadused ilma mis tahes vahetegemiseta ning et isiku diskrimineerimine mis tahes puude alusel on inimese loomupärase väärikuse ja väärtuse rikkumine.

Kui vaadata aga Downi sündroomiga inimeste reaalset olukorda, siis avaneb sootuks teistsugune pilt – pilt, mida üldjuhul varjatakse ja millest ei räägi ei ajakirjanikud, ametnikud, ülikoolide õppejõud, juristid, arstid ega ka poliitikud. Nimelt hävitatakse valdav enamus Downi sündroomiga inimesi meie riigis juba enne, kui nad jõuavad sündidagi.*

Veelgi enam, see toimub mitte kehtivat õigust rikkudes, vaid seadusandja poolt spetsiaalselt selleks kehtestatud õiguse alusel ning ka valitsuse järjepideval ja heldel rahalisel toetusel. Seejuures on seadusandja taganud Downi sündroomiga laste tapmiseks eriti avarad võimalused, lubades neid aborteerida mitte ainult tavapärase vanusepiiri ehk raseduse 12. nädalani, vaid ligi poole pikema perioodi jooksul ehk kuni raseduse 22. nädalani.

23-nädalase sündimata lapse tapmine abordi teel laiendamise ja tühjendamise meetodil. Skeem: Abort.ee

Selline olukord on ühemõtteliselt ja raskelt vastuolus mitte ainult ülalosutatud poliitiliste ja ideoloogiliste ideaalidega, vaid ka võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõttega, mis on sätestatud terves reas kõige kõrgema järgu õigusaktides.

Näiteks Eestile siduv Euroopa inimõiguste konventsioon näeb artiklis 2 ette, et igaühel on õigus elule, ning toonitab artiklis 14, et konventsioonis sätestatud õigused ja vabadused tuleb tagada kõigile inimestele võrdselt ilma mingi diskrimineerimiseta. Euroopa Liidu põhiõiguste harta toonitab samas võtmes artiklis 20 sarnaselt põhiseaduse paragrahviga 3, et kõik on seaduse ees võrdsed, ning lisab artiklis 21, et igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine geneetiliste omaduste või puude tõttu, on keelatud.

Pidades silmas ka õiguskantsleri poolt kinnitatud tõsiasja, et riigil on põhiseaduslik kohustus tagada mitte ainult kõigi inimeste võrdsust seaduse ees, vaid ka sündimata laste eluõiguse kaitse, tõusetub ülaltoodut silmas pidades tahes-tahtmata küsimus, kus on räige õigusrikkumise tingimustes end inimõiguslasteks nimetavate isikute ja ühenduste silmad.

Kui palju kordi oleme näiteks Eesti Inimõiguste Keskuse esituses kuulnud kõikvõimalikke jutte võrdsete õiguste olulisusest, võrdse kohtlemise vajalikkusest ja diskrimineerimise lubamatusest? Oleme kuulnud ja kuuleme ka edaspidi seda juttu ikka ja jälle mitmesuguste pseudoprobleemide kontekstis nii homoseksualismi, feminismi kui ka multikultuursuse ideoloogia edendamiseks.

Meie “läänelikult liberaalses ühiskonnas”, kus alatasa ülistatakse inimõiguste ja solidaarsuse ideaale, tapetakse kõige nõrgemad inimesed valitsuse rahalisel toel lihtsalt ära, juhindudes stalinistlikust põhimõttest “pole inimest, pole probleemi”.

Aga seoses reaalsete ja tõesti karmide inimõigusalaste probleemidega on need samad riiklikult kinnimakstud ja valitsuse käepikendusena tegutsevad “inimõiguslased” vait nagu kuldid rukkis ega tee piuksugi – olgugi et just inimõiguste kaitsjad peaks olema esimesed, kes jõhkra ebaõigluse ja elementaarsete põhiõiguste raske rikkumise vastu välja astuvad. Nii toimubki ka Downi sündroomiga laste süstemaatiline hävitamine nii Eestis kui ka teistes lääneriikides end inimõiguslasteks nimetavate tegelaste vaikival heakskiidul, kusjuures mitmed suured ja tuntud rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid, nagu näiteks Amnesty International, seisavad juba mõnda aega mitte sündimata laste eluõiguse eest, vaid käsitlevad nende tapmise võimalust inimõigusena.

Kokkuvõttes peegeldub sellest kõigest mitte ainult võltsinimõiguslaste, vaid kogu meie ühiskonna moraalne pale, milles on tooniandvaks jooneks eemaletõukav silmakirjalikkus. Ühelt poolt kuulutame truudust õilsatele ideaalidele ja räägime kõigi inimeste võrdsest väärikusest ja võrdsetest õigustest, ent teiselt poolt trambime neil samadel õigustel, kui vastupidine piiraks liigselt üldiseks standardiks saanud individualistlikku ja egoistlikku eluviisi. Mitte asjata ei öelda, et ühiskonna moraalne kvaliteet ilmneb kõige selgemalt sellest, kuidas koheldakse oma kõige nõrgemaid ja kaitsetumaid liikmeid. Nagu näha, siis meie “lääne liberaalses ühiskonnas”, kus alatasa ülistatakse inimõiguste ja solidaarsuse ideaale, tapetakse kõige nõrgemad inimesed lihtsalt ära, juhindudes stalinistlikust põhimõttest “pole inimest, pole probleemi”.

Erilise sünguse omandab see tõdemus tänasel süütalaste päeval, mil Kirik mälestab kuningas Herodese käsul mõrvatud väikelapsi (Mt 2:16). See päev on ühtlasi sobilik hetk järelemõtlemiseks, mida saaks nii kristlased kui ka teised hea tahtega inimesed nii Downi sündroomiga kui ka teiste sündimata laste kurva olukorra leevendamiseks ära teha. Üks on selge: olukorra paranemiseks pole vähimatki lootust ilma, et julgeksime sündimata laste massilise tapmise probleemi tunnistada ning sellest ka ausalt rääkida, karmi tõde enese ja teiste jaoks ilusamaks valetamata.

* [1] Tartu Ülikooli Kliinikumi Geneetikakeskuse andmetel diagnoositi aastatel 2005-2007 kõikidest Downi sündroomi juhtudest Eestis sünnieelselt 71%. Downi sündroom diagnoositi 81 korral ning neil aastatel sündis Eestis 33 Downi sündroomiga last. Ei ole küll öeldud, kui palju nendest emadest, kelle lastel diagnoositi sünnieelselt Downi sündroom, otsustasid lapse siiski ilmale tuua, kuid tasub tähelepanu juhtida asjaolule, et 81 juhtumit moodustab 114-st (81+33) juhtumisi 71%, mistõttu on tõenäoline, et kõik need Downi sündroomiga lapsed Eestis, kellel neil aastatel sünnieelselt Downi sündroom diagnoositi, tapeti enne sündimist, ning need 33 Downi sündroomiga beebit, kes ilmale tulid, said sündida peamiselt vaid seetõttu, et nende puue oli nende sünni eelselt vanemaile ja arstidele teadvustamata.

Downi sündroomiga lapsed – hävimisohus liik

Ohios võeti vastu Downi sündroomiga laste eluõigust kaitsev seadus

Inimene on inimene on inimene

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!